Aer

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Kristjuhan surus tugevasti aerudele, paat lõi perutama ja vuhatas edasi,veepahin kannul. [---]
Paat libises edasi, raske ja suur nagu inimeste tehtud asjad üldse. Vesi vahutas paadi taga, nii kiire oli Kristjuhanil. (lk 13)
  • Aga kolmandal pühapäeval, peaaegu et öövarul, oli Kõrgepalu Kristjuhan jälle valmis jõele minema.
Pärispime seisis veel akende taga ja kummitas raskelt rehealuses, kui mees uuesti käsikaudu aerusid kobas, meel kindel, et Mustjõel näkiga kokku saab. Otsekui oleks näkk Kristjuhanile mingi tõotuse andnud või nagu oleks kolmas kord see kõige targem — justkui muinasjuttudes ikka. [---]
"Ära otsi näkki," anus ema. "Kuuled sa, Kristjuhan!"
Aga poja kõrvad olid veelgi kuulmatumad kui ta silmad nägemisvõimetud rehetoapimedas.
"Anna aerud," nõudis Kristjuhan kähedalt, hääl iseendalegi võõras.
"Sa lähed jõele kui ennegi!" halas ema. "Üks kullakas karv oli meite paadilaudades kinni..." sosistas eideke õudusega. "Eks ma ju näe ka midagi ja..."
"Anna aerud kätte!" nõudis Kõrgepalu Kristjuhan kui arutu, hingamine raske ja silmad pöörased peas. "Aerud, ma ütlen."
Siis astus ema kõrvale, sest ei olnud enam võimu ega väge, mis Kõrgepalu Kristjuhanit kinni peaks, kui näkk ise oma kuldse juukse juba armupandiks ohverdanud.
Pärapimedas ta läks, rasked aerud tugeval õlal ja ema silmahelk ei suutnud kuigi kaua tema teed valgustada, mis sest, et eideke ainisilmi pojale järele vaatas nii kaua, kuni Mustjõe öö- ja kuusepime mets Kristjuhani neelas. (lk 14-15)
  • Aime Maripuu, "Ära otsi näkki", rmt: "Jõgi ei peatu kunagi", Tallinn: Eesti Raamat, 1984

Luule[muuda]

Hoia, et su paat ei satuks üleinimlikku keerisesse,
hulluse neeluhaudadesse —
et su paat ei satuks kose hõiskavaisse voogudesse,
need löövad ta pilbasteks.
Hoia end — sina siin enam ei loe —
jõu pöörase lõbu ees pole vahet elul ega surmal,
ei mingit "tasakesi", "ettevaatlikult", "proovime".
Tugevamad peod haaravad lennult su aeru.


Seda paati pole tehtud Linnuluust.
Selle sees on palehigipisaraid,
pikkade tundide käes
villi vihutud sõrmi.
Läksin Läbi takjate,
läbi laane ja valusa võsa
paadi jaoks puitu tooma.
Saagisin ja silusin,
raksude rahus raiusin
tüvikate tammede
ja pajude võrasid,
et voolida oma tillukest lootsikut.
Jugapuust tegin aerud, punapõllesid
ei häbenenud purjedeks panna.
Oma tillukest, aga tubli lootsikut
voolisin nii, et saepurusaba taga.
Värvisin ta võikarva,
lihvisin kaared ka siledaks,
et ta pinnal püsiks.