Sadam

Maria von Parmentier, "Dieppe'i sadam" (1878)

John Atkinson Grimshaw, "Glasgow jõesadam" (1881)

Lea von Littrow, "Päikseline päev vanas sadamas" (1914)

Emily Beatrice Bland, "Sadamastseen kalapaatidega" (u 1931)

Sigrid Hjertén, "Päike sadama kohal" (1934)

Clara Arnheim (1865-1942), "Vana kalasadam Vittes (Hiddensee)", s.d.

Tallinna Vanasadam – Eesti suurim ja tuntuim reisisadam

Sadam on veekogu kalda äärde ehitatud rajatis laevade või muude veesõidukite sildumiseks ja teenindamiseks.

Luule

Ma sõuan merel ja sõuan,
Üht saart mina otsin sääl.
Seda kaua ju otsinud olen
Laia lageda mere pääl.

Mõnd saart on määratus meres,
Mõnd sadamat vilusat.
Oma saart aga mina ei leia,
Oma unistust ilusat.

• Gustav Suits, "Oma saar"

Mängivad pillid, kuu on vees,
siin on sadam, meremees.
    
Laev on sadamas terve öö,
laud on kaetud - võta ja söö!
/---/
Lõpuks, meremees, siin on maa,
siin on sadam ja Nausikaa.

• Karl Ristikivi, "* Mängivad pillid, kuu on vees" kogust "Inimese teekond"

meid kõiki maha jätab valge laev,
kuid sadamad on igale meist lahti.
Kui ainult unistada oleks mahti,
saaks ookeaniks umbne vanglakaev.

• Karl Ristikivi, "Hårsfjärden, fantaasia g-moll" I kogust "Inimese teekond"

Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.

• Artur Alliksaar, "Neli etüüdi" 4.

sadamad on ümberringi täis
ainult turiste ja ehitusmehi
mitte neid keda oodatakse
meremeeste hotellis
mis on ootamise meka

• Andra Teede, Luulekogust "Ühe jalaga põhjas", lk 32

Kes nägi Armastust siin elus
öelgu mulle kus ta läks
ja kus ta praegu varjab end?
Ta alla sadamasse läks
ja hakkas tüürimeheks laeval
mida peksis elutorm.
Sealt saadab kirju nõudmiseni
kuni koju jõudmiseni
varjunime all Amor
On vigu täis ta kirjaread
kuid hea, et temagi veel teab
et sisu tähtsam on kui vorm

• Naised Köögis, "Igavesti heitlike tunnete tango", sõnad Kristiina Ehin, Katrin Laidre, Kairi Leivo, Sofia Joons, viis Sofia Joons

Proosa

• Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest.
  • Ernest Hemingway, "To Have and Have Not" (1937), "Kellel on ja kellel pole", tõlkinud Mart Kangur, Kupar 2001, ISBN 9985-61-247-7, lk 212

• Kajakad on sündinud taskurätikuist, mis sadamais hüvasti ütlevad.
• Las gaviotas nacieron de los pañuelos que dicen ¡adiós! en los puertos.
  • Ramón Gómez de la Serna, gregeriia

• Varjupaik, sadam, rahu, turvalisus - see kõik oli seljataha jäänud. Nad olid sellele selja keeranud. Nüüd olid nad teel, kus kõik juhtumused tõid hukatust ning igal teol oli tähendus. Sellel kursil, millele nemad olid asunud, võis kõige tühisemagi loitsu lausumine juhust muuta ning väe ja hävingu tasakaalu kallutada, sest nüüd liikusid nad selle tasakaalu keskme poole, paiga poole, kus saavad kokku valgus ja pimedus. Säärasel retkel olijad ei lausu ühtki ettevaatamatut sõna.
  • Ursula Le Guin, "Meremaa võlur". Tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Kunst 1994, lk 144

• Või ütleme siiski lõpuks, et sadamas, kõigi saatjate ja mahajääjate hulgas, oli ka keegi, kes talle lehvitas? Üks kõhn tumedavereline tütarlaps, kes seisis värisedes külmas tuules ja lehvitas, ilma et ta oleks näinud Pablot või see teda. Lehvitas lõplikuks jumalagajätuks.

Ei, see oleks liiga kunstlik ja liiga sentimentaalne. Maria ei ole seal. Maria on kadunud, lõplikult kadunud. Maria on ainult unistus.

• Karl Ristikivi, "Lohe hambad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970, lk 252