Lohe hambad

"Lohe hambad" on Karl Ristikivi romaan, Ristikivi ajalooliste romaanide sarja kolmanda triloogia teine osa. Raamat ilmus Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel aastal 1970 ning Eestis kõigepealt Loomingu Raamatukogus 1987 nr 40-42 Endel Nirgi järelsõnaga ning seejärel Varraku kirjastusel aastal 2005.

Tsitaadid Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandest: Lund, 1970.

"Tänapäeva kirjanikud räägivad hästi, aga kirjutavad halvasti," ütles Granville. "Nad arvavad, et ühiskondliku korra vastu võideldes tuleb alata süntaksist." (lk 44)
"Luule ei ole kunagi tavalisele lugejale arusaadav," väitis kriitik. "Kes tahab jõuda tavalise lugeja juure, peab kirjutama seiklusromaane või pornograafiat. Viimast peetakse millegipärast kõrgemaks vormiks."
[Professor:] "Kirjutatakse palju, räägitakse veel rohkem. Sellest, mis kirjutatakse, jääb heal juhul midagi püsima, just see, mis keegi on kirjutanud peamiselt iseendale."
Isa polnud kunagi oma teosega rahule jäänud. Võib-olla oleks ta tahtnud selle kõik veel kord uuesti ümber kirjutada. Aga selleasemel oli ta teinud midagi muud — ta oli kirjutanud uue teose, järgmise teose. See oli üks kirjaniku võimalusi — põgeneda tulevikku. Sest uus teos, kirjutamata teos, oli vaba kõigist eelmiste puudustest, oli täiuslik. (lk 85)
Kas see pidi tähendama, et see polnud armastus, vaid viha, mis maailma liikuma pani? Mitte nii, nagu väitis Dante, vaid vastupidi. Kas oli Joaquim Barreral jätkunud ülbust vastu vaielda kõigi aegade suurimale pagulaskirjanikule, kes oli küll oma viha valanud surematuks meistritööks, aga viimaks siiski tõstnud armastuse sellest kõrgemale? (lk 86)
Ta mõtles küll peamiselt ainult ühele — oma isale. Miks oli ta äkki siirdunud kaugele ajalukku, isegi mitte oma nooruse kodumaale, vaid veelgi kaugemale? Kas mitte ka selleks, et leida erapooletut pinda, kus lõpuks kõigil, nii omadel kui võõrastel, on samasugune koduõigus? (lk 103)
[Pierre-Marie:] Kõik see dogmatism, istumine Meistri jalgade ees. Café de Flore on nagu Kaana pulm, kus ka kõige vesisemad sõnad viinaks saavad. Kõik see pühakutekultus. Ainus, kes seni puudub, on Neitsi, aga küll seegi tuleb. Mõni kena näolapiga ja saledate säärtega tütarlaps, kes kirjutab midagi kokku ja otsekohe lüüakse geeniuseks. (lk 105)
[Pablo:] "Kataloonia kirjandus on nagu — nagu Ungari merevägi. Keegi ei võta selle olemasolu tõsiselt. See on isegi vähem, sest selle arvel ei saa ka nalja teha." (lk 116)
[grand old man:] Ükski töö pole nii tähtis, isegi mitte töö inimkonna heaks, et inimest hooletusse jätta. (lk 119)
"Ka kahe sõja vahel oli siin veel palju rohkem ruumi. Nüüd on jäänud ainult väike sillapea — Prantsusmaa. Või kui veel täpsem olla, siis ainult Pariis, piiratud linn. Inglismaa on alati seisnud eraldi ja pole kunagi võõrastest hoolinud. Saksamaa lamab purustatult ja löödult, samuti ka Itaalia. Hispaaniat ei taha ma üldse nimetada."

"On siiski veel Skandinaavia," ütles Pablo.

"Skandinaavia on väikelinn. Hästi söönud inimesed, kes magavad hästi. Caesarile meeldisid sellised inimesed — ja kindlasti ka tänapäeva diktaatoreile. Aga Skandinaavia oma suurmehed on ühel või teisel puhul valinud vabatahtliku maapao. Nad said suureks Euroopas, mitte Skandinaavias. Nii Ibsen, Strindberg ..." (lk 120)

Hertsog oli truu ja innukas sõjamees, aga ta polnud eriti tark, ammugi mitte kaval. Ta kõneles kõigiga nagu koerapoistega, olgu need Madalmaade generaalstaadid või ta enda sõjamehed. Ta arvas, et sai neile kärkimisega hirmu peale ajada ja et hirm võis inimesi veenda. Aga isegi koeri ei kasvata hirmuga, isegi mitte sõnakuulmisele, rääkimata sellest, et neist võiksid saada head jahikoerad. (lk 142)
Lahinguid ei võideta tarkusega — sellisel juhul jääks enamik lahinguid üldse pidamata. (lk 143)
Elu läks edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Ja isegi suuremad sündmused — sõjad, kaotatud ja võidetud sõjad — elu läks edasi kõigele vaatamata. Inimesed elasid edasi olukorras, mida nad varem oleksid pidanud täiesti võimatuks. Ja nad koguni unustasid, et see kord oli olnud teisiti, või et nad olid unistanud millestki muust. (lk 151)
[Joaquim Barrera:] Olen siin, kus oled sina ja kõik teised. Olen niisama abitu ja otsija. Kui ma olen läinud tagasi kaugele minevikku, siis ainult selleks, et otsida. Et ma vahest õnnekombel leiaksin sealt tee alguse ja seda teed käies võiksin paremini mõista, kus me praegu oleme." (lk 167)
Ja kas võis muu paremini kuulutada Jumala au ja armastust kui puu, mis õitseb ja vilja kannab? (lk 172)
Muidugi ei olnud nad vaikinud, eriti mitte Pablo, sest ikkagi olid nad kataloonlased ja ei võinud kunagi jätta kasutamata inimesele antud kõnelemise andi. Aga need sõnad olid kõik olnud rohkem katteks, et ei tekiks vaikust ja võimalust äkki tulla mõne küsimusega. Kuulipilduja turmtuli, et vaenlane ei saaks pead tõsta... (lk 176-177)
Aga kui ta oli asunud kirjutama oma ajaloolisi romaane, siis oli see teatud määral reaktsioon nõuete vastu, mis talle esitati — rakendada ennast poliitiliste eesmärkide teenimiseks, mis olid talle võõrad. (lk 180)
Milline hämmastav võime oli inimestel unustada! Või nad püüdsid ennast kuidagi välja vingerdada, kõigist filosoofilistest süsteemidest kõige udusema abil, nagu seda tegid eksistentsialistid. Nad polnud seda oma kodumaalt leidnud, vaid olid sunnitud selle Reini tagant tooma. (lk 180)
[lõik grand old man'i raamatust:] Intelligentsi osa ühiskonnas läheneb ikka rohkem masinate ja teiste tehniliste vahendite osale. Teda on vaja, et järjest keerulisemaks muutuvat masinavärki käigus hoida ja seda veelgi enam viimistella, aga selle kasutamise eesmärgi suhtes on tal järjest vähem kaasa rääkida. Kuna intelligentsi varud ei ole piiramatud, on vaja kasutada seda ökonoomiliselt. Kõik see, mida me tänapäeval tunneme veidi aegunult kõlava nimega Humaniora, heidetakse kõrvale kui üleliigne luksus või koguni kui hädaohtlik narkootika. Seda tabab religiooni saatus, mille kohta Lenin ütleb, et see on "oopium rahvale". On omamoodi saatuse iroonia, et just humanistlikud teadused, mis on aidanud anda surmahoopi religioonile, peagi ise jagavad selle saatust. Nii jõuab intelligents tagasi sinna staadiumi, kus ta oli vanas Roomas, kus kultuuri kandsid peamiselt orjad... (lk 184)
[Joaquim Barrera:] Ikka üks ja sama norimine, miks ma kirjutan vanast ajaloost! Muidugi peaksin ma nende arvates ikka veel kirjutama kodusõjast. Aga miski pole vanem kui eilne ajaleht ja miski pole aegunum kui äsja läbielatud ajalugu. Muuta saab seda niisama vähe kui tuhande aasta eest sündinud asju. Aga samal ajal pole meil sest ka mingit ülevaadet, kõige vähem erapooletut ülevaadet." (lk 195)
Nagu eremiit kõrbes oli ta liivale kirjutanud, isegi naerdes võimaluse üle, et tuul kord ta kirjale kogunenud liiva laiali ajab, nii et see jälle loetavaks saab. Ja et siis juhtumisi tuleb keegi, kes seda kirja loeb. (lk 197)
Vana naine, kes alati oli olnud sügavalt usklik ja kel kunagi polnud olnud teist peigmeest peale Jeesuse, vähemalt mitte teiste teades, istus seal ja vaatas üksisilmi mustale ristile, mis ei lubanud mingit lohutust, mingit armu, vaid tuletas ainult meele, et iga inimese kohus oli oma risti nurisemata kanda. Ja Anna igatses korraga tagasi oma lapsepõlve, mil kirikus oli olnud Jumalaema pilt. Tema poole võis pöörduda kõigi oma väikeste muredega ja ta alati muutumatu leebe naeratus oli lubanud, et ta need palved sobival puhul Issanda ette kannab ja ka omalt poolt mõne hea sõna lisab. Uus usk võis küll olla õige ja puhas, aga see oli armutu ja vali usk. See oli peremeeste usk, kes alati ainult nõudsid ja kelle tahtmist kunagi ei saanud küllalt täita. (lk 204-205)
Jan Bleis oli viimasel ajal sageli kuulnud sõna vabadus. Ta oli elanud nii vanaks, ilma et ta oleks kohanud seda sõna või selle üle järele mõelnud. Aga nüüd pakuti talle seda sõna kui vahetuskaupa vaesuse, hävingu ja isegi surma vastu. Kas vabadus või surm — ütlesid nad. Aga tegelikult tähendas see: vabadus ja surm. Ja sellepärast oli ta algusest peale hakanud seda uut sõna vihkama. Vesi pidi tooma vabaduse — aga tegelikult tõi see surma. (lk 207)
Ta arutas endamisi, mis võis teha Noa oma laevas kõik need sadaviiskümmend päeva. Aga muidugi, tal oli perekond, kellega rääkida, ja loomad, kelle eest tuli hoolitseda. Tal olid ju isegi kiskjad laevas — lõvid, hundid ja karud, keda pidi valvama, et nad omapead ringi luusima ei pääseks ja mõnd teist looma maha ei murraks. Sellest oleks asendamatu kahju, sest neist igaühest oli ainult üks paar. Võib-olla juhtuski, et mõni kasulik loomasugu sel kombel otsa sai — aga sellest ei rääkinud pühakiri midagi.

Ja mis oli saanud viljapuudest? Kui vesi kogu maa üle ujutas, pidid need ju kõik otsa saama. Aga ei olnud ühtki sõna sellest, et Noa oleks kaasa võtnud kas või seemet. Siiski — seda ta pidi kindlasti tegema. Isegi kui Jehoova oma vihas oleks selle unustanud, ei võinud Noa kui põllumees seda unustada. (lk 223)

[Joaquim Barrera:] Ma mõtlen kogu aeg ikka veel teiste aitamisest, aga tegelikult olen see mina, kes kõige rohkem abi vajab. Kui mitte muud, siis paari lohutavat sõna, kui pimedus peale kipub. Ja ainsad, kes mulle alati truuks ja alati mu juure jäävad, on surnud. (lk 240)
Lained vaibuvad ja vesi taganeb. Meri annab jälle maa vabaks, surnud maa. Aga aegamööda tärkab seal jälle elu. Põgenikud tulevad tagasi ja alustavad otsast peale. Aga need, kes on surnud, ei tule enam tagasi.

Kas ongi põhjust neid eriti leinata? Võib-olla on just nemad need, kes on saavutanud tõelise vabaduse. (lk 242)

Või ütleme siiski lõpuks, et sadamas, kõigi saatjate ja mahajääjate hulgas, oli ka keegi, kes talle lehvitas? Üks kõhn tumedavereline tütarlaps, kes seisis värisedes külmas tuules ja lehvitas, ilma et ta oleks näinud Pablot või see teda. Lehvitas lõplikuks jumalagajätuks.

Ei, see oleks liiga kunstlik ja liiga sentimentaalne. Maria ei ole seal. Maria on kadunud, lõplikult kadunud. Maria on ainult unistus. (lk 252)

Välislingid