Kuulekus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]



  • Ei. sul oli veel rikkust liialt. Sul oli veel poeg, kuueteistkümneaastane tarkade silmadega poiss. Et ta Tollimäel üleliigne oli ja et teda mujal rohkem vajati, seda said sa üsna varsti teada. Konksristiga kutse käskis seesugused poisivemblad kõik pealinna "abiteenistusse" tuua.
Sa ise läksid oma viimast poega viima. See oli pikk ja vaevarikas teekond, aga ometi lõppes ta liiga ruttu. Viimast korda istusid sa selle lapsega kõrvuti heinakotil ja vana Ükssilm astus komistades ning noruspäi kägiseva vankri ees. Te sõitsite üle tühjaks jäänud põldude, läbi ladvutuiks lastud metsade, läbi laastatud maa. Te ei rääkinud palju, teil olid kummalgi omad mõtted, omad rasked aimdused, oma võimetuse tunne. Võib-olla küsisid sa seal kägiseval vankril seda viimast ohvritalle viies, miks on sinus nii palju sõnakuulelikku orja, miks lased sa end piinata ja tappa, miks roomad sa käpuli ega jaksa end sirgu ajada. Võib-olla sa küsisid, aga võib-olla ka mitte. Tõenäoliselt istusid sa samasuguses tuimas tardumuses, nagu olid istunud su esivanemad, kes peksupingil lasksid end vemmeldada ja oma seljast naharibasid lõigata. (lk 64-65)
  • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70


  • Ehkki Irja oli Tyynele, temaga koos poodi minnes, oma poolehoidu väljendanud, oli ta selleks siiski mehe nõusolekut oodanud.
Kas Irja oleks läinud, kui tema keelanud oleks? Vaevalt küll, ja see ongi üks naise varjatud veetluse ja nende õnne põhjusi. Irja kuuletub talle alati.
Niisugused on kõik selle maanurga naised. Kuidas oleks Tyynegi võinud mehele vastu hakata, toimis Erkki siis õigesti või valesti, isegi nii valesti, nagu oli toiminud. (lk 27)


  • — Vaadake, poisid, ütles Õie asjalikult, — siin on väga palju tööd. Meie ise tahame süüa, toad tahavad koristada ja loomad talitada. Kedagi ei ole, kes seda teeks peale meie endi. Teeme nüüd nii, et igaüks võtab ühe töö teha, siis saame kõik ruttu valmis.
Poisid vaatasid teineteisele otsa. Näis, et see jutt neile meeldis, sest ükski Arutalu lastest ei olnud laisk, ja ega Ottki vedelvorst polnud.
— Aga meie peame siis sinu sõna kuulma, venitas Ants. — Kuidas meie, poisid, kuuleme plika sõna!
— Ega teil ei olegi tarvis minu sõna kuulda, seletas Õie, — ma ainult näitan teile, mida peate tegema. Pärast kui kõik korras on, siis mängime õuel peitu või mida aga ise tahame.
— Noh, siis võiks küll, arvas Ott. (lk 26-29)


  • Gusts meenutab praegu kõike üpris rahulikult, nii palju aega on mööda läinud sellest ajast, kui ta, Vilmaga abielus, öösiti näo seina poole pööras ja ennast haletses: küll seda, et ei olnud saanud võtta armastatud ja armastavat naist, pidi võtma selle, kelle vanemad olid talle määranud; küll seda, et oma isa ei lase tal talus peremees olla, hoiab ohjad enda käes ega lase lahti surmatunnini. Nüüd arvas ta, et sellised need noored on oma õiguse tagaajamisega ja tänamatusega, kas polnud tal kergem, kui isa kõik otsustas ja korraldas? Viimaks oli Gusts seda tajunud ja painutas end isa käe alla, mis juhtis kogu pere elu otsejoones nagu mööda künnivagu. (lk 12)
    • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23


  • Cassie oli viieaastane ja oskas ennast niisama hästi maksma panna nagu ema. Fran oli ta enne kooli lugema õpetanud - aga õpetaja Henryle oli ka see vastukarva olnud. Tüdruk võis olla lärmakas ja põikpäine ning mõnikord mõtles isegi Fran, samas end hirmsa kahtluse pärast põlates, kas ta oli loonud ninatarga koletise.
"Oleks tore," oli õpetaja Henry esimesel lastevanemate koosolekul jäiselt öelnud, "kui Cassie kuulaks vahel kohe esimesel korral sõna. Ilma et ma peaksin üksikasjalikult seletama, miks ma midagi teha palun."
Fran, kes oli oodanud kiitust, et tema tütar on geenius, keda on rõõm õpetada, tundis alandust. Ta oli varjanud pettumust, kaitstes südikalt oma kasvatuspõhimõtteid. Lastel peab olema enesekindlust ise otsustada ja autoriteete trotsida, oli ta öelnud. Kõige vähem tahtis ta, et tema laps oleks alandlik muganduja. (lk 23)