Toomas Frey

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Toomas Frey (13. detsember 1937 Põltsamaa – 23. september 2020 Tartu) oli eesti ökoloog, geobotaanik ja metsateadlane, 1988–1990 Eesti Rohelise Liikumise esimees, Eesti NSV keskkonnaminister 1990–1991, 1990–1992 Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liige.

  • Enamik metsi ongi sellised, et ega nad enam ideaalsed ökosüsteemid pole, suur osa neist on istutatud ja hooldusraietega läbitud. Nad kõik on juba inimesest tugevalt mõjustatud, sest valikraiet on ju peaaegu alati tehtud. Päris ideaalne pole ökosüsteem kusagil, aga põhijoontes tuleb see ilmsiks siis, kui okaspuumets on saanud rahus olla vähemalt 200 aastat, väärislehtpuu puhul märksa kauem.
  • Eesti metsa pindala on suurem kui kunagi varem, üle kahe miljoni hektari, mõne arvutuse järgi koguni 2,3 miljonit hektarit. Teiselt poolt aga on tähtis see, mis selle pindala peal leidub. Kui palju on seal vana metsa, keskmise vanusega metsa ja noort metsa. Normaalne metsamajandus näeb ette, et igal puul on raievanus, männil praegu näiteks veel 100 aastat. Seega võib igal aastal raiuda sajandiku männi kasvupindalast, et oleks kogu aeg ühtlaselt võtta ja jääks ka lastelastele. Aga meil toimub praegu raie märksa suuremal pindalal.
  • Meil on maaülikooli metsateadlaste teadmisel ja keskkonnaministeeriumi toetusel avalikkusele teada antud, et meie mets kasvab palju kiiremini, kui seni teadsime, ja sellega õigustatakse, et peame ka rohkem raiuma. [---] Aga asi on ju selles, et metsamaa hulka arvestatakse ka metsata metsamaa, kus midagi ei kasva. Me tohiks tegelikult raiuda aastas kuus miljonit tihumeetrit, mitte 14–16 miljonit, nagu seisab metsanduse arengukavas. See on teadlik vale, mitte kogemata eksitus. 
  • Meil puudub metsade kohta korralik andmestik. Metsakorraldus kui selline likvideeriti. Statistiline metsainventuur ei anna õigeid andmeid, kui väljavõtte statistiline esindlikkus on üleraiete tõttu paigast nihkunud. Näiteks avastasin nende esitatud tabelites ühe asja kohta kolm eri numbrit. Kuni õigeid numbreid ei tea, on väga raske öelda, milline see õige raiemaht peaks olema.
  • Kõige suurem puudujääk Eesti metsanduses on see, et on küll vastu võetud säästva arengu seadus, aga valitsus ei rakenda seda. Ansipi valitsuse kõige suurem kuritegu oli see, et RMK moodustati nii, et põhikirjas ei kehtestatud säästva arengu järgi ette nähtud kriitiliste varude järgimise nõuet. Ja kuna seda ei kehtestatud, siis kooskõlastatult keskkonnaministriga raiub RMK nii palju, kui harvester võtab.
  • Paljud inimesed on kanged raha korjama, aga on ise selle juures suured koonerid. Raha kogumise kirg tekitab sellise sõltuvuse, mis rikub inimese aju ära, inimesed pole enam normaalsed. Tundub, et praegune metsanduse juhtkond on rahajahis mõistuse kaotanud.
  • See on protsess, mida mina nimetan Eesti vabariigi agooniaks. Sest meie esialgne demokraatia on muutunud kapitalismi mõjualaks ja selle vastu rohtu pole. Ametnikke on võimalik korruptiivselt mõjutada. Ilma naljata – kui mulle miljonit pakutakse, oleks mul ka raske ära ütelda ja küllap ka pere paneks pahaks.
  • Meie inimesed on harjunud olema kuulekad, sõjad ja okupatsioonid on meid selliseks teinud, paljud ettevõtlikud inimesed on ära sõitnud. Meie valija laseb ennast mõjutada, meedia kirjutab pidevalt, et meie metsandusega on kõik korras jne. Äsja rääkis raadios sama ka peaminister. Teisiti arvajaid naeruvääristatakse, esimene sõna on "puukallistajad", siis tulevad sõnad "emotsioonid" ja "müüdid", "folkloor". Arvama peab nii, nagu ülemus ütleb.


  • Raiuma peaks vaid raieküpset metsa, mitte metsa kasvu kiirust. Võrdlus metsa kasvu kiirusega on sobimatu ja harimatu. Peale hoidjate ja haritlaste on meil ka metsakasvatajad ja -töösturid, kelle jaoks ei ole mets mitte miski, mida peab hoidma, vaid kasuallikas. See tekitab tõsise vastuolu meie ühiskonnas.
  • See, et valitsus ei täida juba kehtivat säästva arengu seadust, on riigivastane tegevus. Ei täida seadust ja surub läbi seaduse, mis on metsa laastamise seadus. Uus seadus ei sea metsa raiumisele mingeid piiranguid, mahud on seatud vaid ministri otsusega. Meie keskkonnaministeerium peaks olema aktiivsem ja teadma, mis ta teeb. Liigirikkuse programmi pole kehtestatudki, palju on probleeme. See, et rahvas tuleb tänavatele piketeerima, pole mitte valitsusevastane tegevus, rahvas piketeerib, sest valitsus rakendab riigivastast tegevust. Eestis ei arvestata säästva arengu põhimõtetega ega püsikasutuse põhimõtetega.
  • Eesti maastiku olustikku kujundav mets pehmendab pakast ja põuda, tasandab tuisku ja tormi, õgvendab õhku tolmust ja haisust ning kaitseb ja kaunistab koda. Mets annab lilleilu ja linnulaulu, marja-, seene- ja jahisaagi, toasooja ja tare sõrestiku. Nende elu olekut võimaldavate sotsiaalsete ja ökoloogiliste väärtuste kõrval on üha kasvanud metsal ka puiduvaru suur majanduslik väärtus, mistõttu metsa raiutakse rohkem kui toasoojaks ja seinapalgiks. Ja me kõik märkame, ja peame taluma, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad.
  • Liigraieid põhjustab mitte harimatus, vaid rahaahnus.
  • Nüüd soovitakse raiemahtusid kindlustada, alandades otsakorral olevate kuusikute raievanust, nagu kavandab Keskkonnaministeeriumis kooskõlastatud uus metsaseadus. Sellele on vastu paljud kultuuritegelased ja looduse sõbrad ning kaitsjad, isegi paljud linnainimesed. Tegelikult peaksid vastu olema just metsatöösturid, kes vajavad palki, mitte paberipuud ja teibaid.
  • Praegu veel kehtivas Metsaseaduses on Säästva arengu seadus maha vaikitud ja ei ole juttugi kriitilisest varust ja seda ületavate mahtudega piiritletud raiemahtudest. Säästlik majandus (raiemahud puuliigiti keskmise juurdekasvu piires) on samuti lahti seletamata. Selles on tunda Reformivalitsuse taaka: mets puiduks, puit rahaks, metsatööstuse juht looduskaitse kantsleriks. Rahvasuust kipub keelele võrdlus ühe teise agara puidukasutajaga.


Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel