Põud

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Põua tagajärjel kuivanud põllud Austraalias Benambra linna lähedal

Põud on pikka aega kestev, tavaliselt sademete puudumisest tulenev veepuudus mingil territooriumil.

Piibel[muuda]

  • Issand lööb sind kõhetustõvega, palavikuga, põletikuga, kuumtõvega, põuaga, viljakõrvetuse ja -roostega, ja need jälitavad sind, kuni sa hukkud.
23 Siis on su pea kohal olev taevas nagu vask ja su all olev maa nagu raud.


surmavald võtku patustajad!


Sest ta tõusis meie ees nagu võsuke,
otsekui juur põuasest maast.
Ei olnud tal kuju ega ilu,
et teda vaadata,
ega olnud tal välimust,
et teda ihaldada.
3 Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud,
valude mees ja haigustega tuttav,
niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse:
ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast.


  • Kui rüve vaim on inimesest välja läinud, käib ta põuaseid paiku pidi hingamist otsides ega leia seda. Siis ta ütleb: „Ma pöördun tagasi oma majja, kust ma välja läksin.”
25 Ja tulles leiab ta selle pühitud ja ehitud olevat.


Luule[muuda]

Vask oli taevas mu üle,
maa põudne, kumisev raud;
ja ise kõndisin ümber
kui vankuv, elav haud!


Meie veri, vaev ja valu
õigust taga nõuab,
täites maad ja taevaalust
pakases ja põuas.

Meie laulud ühinevad
üheks häälterajuks
üheks võimsaks, mühisevaks
põuda võitvaks sajuks:

"Maha see, kes nuumab ennast
teise nälja kaudu!
Maha see, kes saadab venna
kandma vangiraudu!"


Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.


Põld nagu keris kuuma hõõgas
ja vili kuivalt kabises.
Tuld kiiskas maa, tuld kiiskas meri.
Õhk virvendas ja vabises.

  • Helgi Muller, "Põuavälgud", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 15

Proosa ja draama[muuda]

  • Jäädi seisma ja waadati pärani silmil ja pärani suul keeletult ringi.
Nii kaugele kui silm ulatas — maa ja taewa kokkupuutumiseni — weepeegli sarnane ühetasane lagendik — ilma puu ja põesata, ilma kingu ja oruta, ilma oja ja hallikata, ainult kollakas-halli kuluga kaetud — ärakõrbenud, ärapõlenud terwe maa ja iga taime-uiduke tema peal! Eluta, liikumiseta, kindlaks pinnaks tardunud hall meri, mis hinge tühjuse, õõnsuse, ääretusega täitis, mis südame kadunud oleku hirmul wärisema pani…
Ja see pidi nende Kanaan olema!
Siia oli nende usuisa ja prohwet neid asuma kutsunud, selle maa pärast ärarändamise-liikumise elule õhutanud!
Kas see mitte wana-sarwiku nõidus, tema tehtud kuri wiirastus ei olnud?
Kodumaa kaasikute ja kuusikute wahelt, järwede ja jõgede äärest, kinkudelt ja nõgudelt tulnud eestlastel ei olnud ju aimugi, mis lõunamaa põud tähendas. Säherdune mitmekuune põud kõrwetawa kuumusega, nagu ta sel aastal Krimmis juhtus walitsema. Põud, mis mulla seest iga niiskuse-piisa wälja imeb, iga taimelise elu surmab, maapinna suurte pragudega lõhki käristab ja suured jõed peaaegu tilgatumaks tühjaks joob.


  • JUUDIT. Sa tunned vagajuttu emast, kes suure põua ajal oma sooned avas, kes päästis vallali oma keha tuiksooned, et joota oma ihusugu. Kui sa oma last armastad, siis mine tee niisamuti. Sina ise oled vana, tema on noor, sina oled sigimata, aga tema võib kord Iisraelile sugu saata.
NAINE. Juudit, sul on vagaduse ja tarkuse kuulsus Iisraeli naiste seas, kasvades istusid vana Siimeoni jalge ees, aga ometi räägib sinu suu hirmust asja Jehoova vastu. Sinu sõnad on täis pattu.


  • Taat magas küll sellel päeval isegi kaks vihmaund, aga õhtu tuli selge kui klaas – ennustus pikk, kauakestev põud. Palavad tulid ajad. Oli niisuguseid päevi, et taevas oli valge kui klaas ja pilvetompugi ei olnud näha. Puulehed närtsisid keskpäeval ja ainult jaheda õhtu tulles tõusid lehed uuesti kikki. Kuused kuivasid punaseks ja okkad langesid maha. Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatusel leiba, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis. Ja tulekahjud möllasid igal pool. Siit-säält tõu­sid keskpäeval kaugelt ja ligidalt pikad ja tumedad suitsujoad lookadena taeva alla, kadus päikegi enne suitsusse, kui ta ulatas pika varbaga metsa kõrgemat puud. Põlesid met­sad ja sood purskasid tuld. Tulesädemeid oli õhk täis ja piibu­meestel lendas tuli alati ise piipu. Ja inimesed valvasid ööd-päevad omi kalleid eluhooneid tulekahju eest.
Aga mis tegi Lõksu taat neil päevil? Mõruda meelega nägi ta, et ta järvepõhja kuivasid laiad praod, et võis sinna jalgu­pidi kukkuda sisse. Püüdmist tal oli, sest suure hoolega nägi ta unes kalu, kuid vihma ei tulnud siiski. Mitu aastat mõjus taadi unenägu pilvekäigu pääle, aga nüüd ei tähenda enam taadi uni midagi.



Vanasõnad[muuda]


Kirjandus[muuda]

  • Madis Kõiv, Aivo Lõhmus. "Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl". Tallinn: Eesti raamat, 1987

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel