Närbumine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Mary Hiester Reid, "Etüüd hallides toonides" (u 1913)

Piibel[muuda]

Sest tuhat aastat on sinu silmis
nagu eilne päev, kui see on möödunud,
ja nagu vahikord öösel.
5 Sa uhud nad ära,
nad on nagu uni,
nagu rohi,
mis hommikul haljendab.
6 See õitseb hommikul ja haljendab,
õhtul see närtsib ja kuivab ära.


Draama[muuda]

Ophelia (Laertesele): Siin on rosmariini, see on mälestuseks; palun, armsam, pea meeles; ja siin on käoorvikuid, need on mõlgutuseks.
Laertes: Õpetlikkus hulluses: mõlgutus sobib kokku mälestusega.
Ophelia (kuningale): Siin on teile venklit ja kurekelli ka.
(kuningannale): Siin on ruuti teie jaoks, ja muist on minu jagu; me võime hüüda neid pühapäeva armulilledeks; oo, aga teil tuleb oma ruuti teistviisi kanda. Siin on maarjalill. Annaksin teile mõned kannikesed, aga need närtsisid kõik ära, kui mu isa suri.

Proosa[muuda]

  • Meie aed oli suur ja ilus nagu see aed Piiblis - seal kasvas elupuu. Aga ta oli metsistunud. Teerajad oli umbrohtu kasvanud ja närtsinud lillede lehk segunes elu värske lõhnaga. Hiidsõnajalgade all, mis olid sama kõrged kui hiidsõnajalad metsas, oli roheline valgus. Orhideed lokkasid käeulatusest väljas või siis ei tohtinud neid mingil põhjusel puutuda. Üks nägi välja nagu madu, teine nagu kaheksajalg, selle pikad ja kõhnad pruunid raagus kombitsad rippusid väändunud juurel. Kaheksajalgorhidee õitses kaks korda aastas - sel ajal polnud kombitsaid näha. See oli valget, kahvatu- ja sügavlillat värvi kelluka kujuga mass, mis oli silmale kena vaadata. Tema lõhn oli hästi magus ja kange. Ma hoidsin sellest orhideest alati eemale.
    • Jean Rhys, "Suur meri Sargasso", tlk Udo Uibo, 2003, lk 6-7



  • See väike neljanurgeline muruplats, mida ümbritsevad kõrgele alusele poogitud roosipuud, ei paistagi mulle väike. See oli jälle omaette maailm. Kõige tähtsamad olid siin roosid. Närtsinud õied lõigati iga päev kääridega maha, teisi roose lõigati tuppa toomiseks ja pandi paljudesse väikestesse vaasidesse. Vanaema oli oma rooside üle üüratult uhke, olles veendunud, et nende suurus ja ilu oli kõik saavutatud "tänu ööpottidele, mu kallis. Magamistoa väetis — miski ei anna sellega võrrelda! Kellelgi teisel ei ole niisuguseid roose, nagu minul."
    • Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 41


  • Ja võhumõõga hale puudus, närtsinud õite mädanev ligasus, vast see just on meeldinud budistidele, sest ta alati meenutab inimesele ta oma kere naeruväärset saatust ning paneb mõtlema, kas see kunagi eluilmaski on võrreldav võhumõõga häilitud täpsuse ja kergusega? Kas inimese mõtted ja tunded kunagi lõhnavad nii hästi inimlikult, nagu kõik võhumõõgad, mistahes laadi, mistahes värvi — iirislikult? (lk 42)
    • Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Tartu: Ilmamaa 1996, lk 31


  • Lähen Tomiga teed jooma. Otsustasin, et peab Hollywoodi staaride kombel oma välimusele rohkem tähelepanu pöörama ja veetsin terve igaviku peitekreemi silmade alla ja ruuži põskedele pannes ning närtsinud näojooni ilmestades.
"Halastaja Jumal," ütles Tom, kui ma pärale jõudsin.
"Mida?" küsisin ma. "Mida?"
"Su nägu. Sa näed välja nagu Barbara Cartland."
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998, lk 148

Luule[muuda]

Ka orjavitsa õitel on ju puna
niisama õrn kui roosi lõhnav lõõsk,
tal okkad on, ta õõtsub vallatuna,
kui õisi paitab suve hingus rõõsk.
Ent väike on meil välimusest rõõm,
kui lill meid hõrgu hõnguga ei hurma,
ta närtsib unustuses. Roosi lõõm
saab aga lõhnaks pärast õite surma.

  • William Shakespeare, LIV sonett. Tõlkinud Harald Rajamets. - William Shakespeare, "Sonetid". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 61


Ah, et närbub urb, et märgub naerev silm!
      Suudle, suudle mind
      Surnuks sa, enam veel:
Lahku armuta veab eluneel.
      Nüüd veel ihkan sind,
      Oh mu kevadlind.


Nii suurt janu ei kustuta kellegi jaks.
Selle saatsid Sa, jumal, ise,
kui Sa varjundirikkuses veetlevaks
muutsid mu valuse närbumise.


Igaühel on südamelaul,
igaühel on see isemoodi.
...
Üle vainude valendav aur,
mul on närbunud karukell süles.
Igaühel on siin oma laul
ja ma oma ei leiagi üles.


Ah, päevalill, närtsinud lill,
impeeriumi sugulane!
Ma olin pikalt ära
ja nüüd sa oled longus.
Vaasipõhjas on veel vett,
aga sina tahtsid imetlust
nagu minagi, ja see
peab aina kasvama,
et söönuks saaksime.

  • Maarja Kangro, "Päevalill" kogus "Heureka", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 48