Ööpott
Proosa
[muuda]- Kroonidest peeti Baltikumis väga lugu, mehe vanemate majas oli olemas ilus ööpott, mille põhja kaunistas viieharuline kroon. (Alati, kui seal külas olin. nõudsin seda potti, muidugi mitte aristokraatlikest tunnetest).
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, LR 48-51 1981, lk 86
- See väike neljanurgeline muruplats, mida ümbritsevad kõrgele alusele poogitud roosipuud, ei paistagi mulle väike. See oli jälle omaette maailm. Kõige tähtsamad olid siin roosid. Närtsinud õied lõigati iga päev kääridega maha, teisi roose lõigati tuppa toomiseks ja pandi paljudesse väikestesse vaasidesse. Vanaema oli oma rooside üle üüratult uhke, olles veendunud, et nende suurus ja ilu oli kõik saavutatud "tänu ööpottidele, mu kallis. Magamistoa väetis — miski ei anna sellega võrrelda! Kellelgi teisel ei ole niisuguseid roose, nagu minul."
- Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 41
- Upõrihha ärkas tavaliselt enne teisi ja tõi esikusse välja oma hoolikalt hoitud varanduse - piimvalgest portselanist elegantse ööpoti. Sellel oli isevärki kaas ja külgedele olid joonistatud kahvatusinised rukkililled (Murtaza oli selle kunagi Kaasanist emale kingituseks toonud). Zuleihha kohustuseks oli hüpata ämma kutse peale üles, kallata kallis anum tühjaks ja pesta ettevaatlikult puhtaks - see oli esimene töö, seda tuli teha enne ahju küdema panemist, taigna tegemist ja lehma karjaviimist. Oli suur õnnetus, kui ta juhtus hommikul sisse magama. Viieteistkümne aasta jooksul oli Zuleihha kaks korda sisse maganud ega lubanud endale meenutada, mis siis oli juhtunud.
- Guzel Jahhina, "Zuleihha avab silmad", tlk Jüri Ojamaa, 2017, lk 11