Mine sisu juurde

Välimus

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Välimus on nõrk tagatis; ometi sellega arvestatakse. Ja kui minu asi oleks halbadele rooska anda, siis virutaksin valusamini neile, kes petavad ja reedavad lubadusi, mis loodus nende otsaesisele on kirjutanud: lahke väljanägemisega õelust karistaksin ma karmimalt. Näib, et on olemas õnnekaid nägusid ja õnnetuid. Ja arvatavasti on kuidagi võimalik eristada lahkeid nägusid lihtsameelsetest, tõsiseid karmidest, õelaid kurbadest, kõrke pahatahtlikest, ja muid seesuguseid lähedasi omadusi. Leidub ilu, mis pole mitte ainult uhke, vaid ka kibestunud, ja on olemas malbet ilu, aga ka sellest veel edasi, lausa lääget. Kuidas selle kõige järgi tulevikku ennustada, on asi, mille kohta ma ei oska midagi arvata.


  • Keegi ei taha, et talle antaks hinnang välimuse põhjal, ja ometi hindame me teisi just silmadega. (lk 11)
  • Oma sisemist inimest — moraalset ja isegi intellektuaalset — võib tunda üsna hästi; mitte aga oma välise poole tervikut, seda muljet, mille kogu meie jutt ja välimus teistele jätab. (lk 45)
  • Mida vanemaks saadakse, seda enam tahetakse jätta muljet tavalisusest — et ainult pääseda vaevast silma torgata. (lk 45)


  • Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa asju siin maailmas paistavad üksne välimuse poolest silma, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Kehkenpüks Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose nohu põhjus ja mantli vajalikkus.


  • Polly Hampton oli ilus ning see ilu oli tema silmapaistev tunnusjoon. Ta oli üks neid inimesi, kellest polnud võimalik mõelda nende välimust arvestamata, ning tema puhul oli see välimus muutumatu ja ei sõltunud ei rõivastest, east, asjaoludest ega isegi tervisest. Kui ta oli haige või väsinud, paistis ta üksnes habras, aga mitte kunagi kollakas, närtsinud või luitunud - ta oli sündinud ilusana ning kogu selle aja jooksul, mil mina teda tundsin, ei tuhmunud ta kunagi ega jäänud vähem ilusaks, vaid vastupidi, tema välimus paranes järjekindlalt. Polly ilu ja tema perekonna tähtsus on selle loo olulised elemendid. Kuid samal ajal, kui Hamptonite kohta võib midagi teada saada mitmesugustest teatmeteostest, pole suurt kasu sellest, kui pöörduda vanade Tatlerite poole ja näha Pollys vaid üht Lenare'i fotodest, nagu nägi Dorothy Wilding. Luustruktuur on muidugi olemas, jubedad kübarad ja vanamoodsad poosid ei suuda neid varjata - luud ja tema näokuju on alati täiuslikud. Kuid lõpuks on ilu midagi rohkemat kui luud, sest samal ajal kui luud on surma pärisosa ja jäävad pärast kõdunemist alles, on ilu elus, see on tegelikult pealiskaudne, sinakad varjud valgel nahal, juuksed, mis langevad nagu kuldsed suled valgele siledale otsaesisele, see ilmutab end liikumises, naeratuses ja eelkõige ilusa naise pilgus. Polly pilk oli sinine sähvatus, kõige sinisem ja ootamatum asi, mida ma kunagi näinud olen, nii kummaliselt seostamatu nägemise kui sellisega, et oli peaaegu võimatu uskuda, et need tuunjad sinised kivid vaatlesid, võrdlesid või tegid üldse midagi peale soosingu osutamise sellele, mille poole need olid suunatud.


  • Vajutasin kellanupule. Hetke pärast läks uks lahti ning mulle vaatas vastu üks kolmest kõige kaunimast naisisikust, keda ma olen üldse nägema juhtunud.
Ta naeratuse, kuninganna reakodanikule määratud naeratuse põhjal võis arvata, et ma kas ajasin suu ammuli või ahhetasin. Ta tegi häält. "Kas te tahate midagi?" Ta hääl oli tasane ja pehme, ilma hõngahtusteta.
Ainus ütlemist vääriv asi oli: "Muidugi, ma tahan teid," kuid ma suutsin seda endale hoida. Ta oli kaheksateistkümnene, pikk ja sihvakas, ta nahk oli selle nõmmeliivateemee karva, mida Wolfe endale Kreekast hangib, ja ta oli äärmiselt uhke millegi üle, mis ei olnud ta välimus. Kui naine on uhke oma välimuse üle, siis on ta naeratus lihtsalt üleolev.
  • Rex Stout, "Liiga palju kliente", tlk Peeter Vilmann, Tallinn: Katherine, 1996, lk 29



  • Ootused oli kõrged ja isegi Hollier oli varem tagasi tulnud ühelt oma Transilvaania-reisilt, kus ta käis enda sõnul kultuurifossiile välja tuhnimas. Kui hea ta välja näeb, mõtles Maria, ja kui ebaõiglane see on, et hea välimus annab kaalu juurde kõigele, mida ta ütleb; Simon pole sugugi kena, aga tema teeb fondi jaoks ära palju rohkem kui Hollier. Arthur näeb hea välja, aga mitte nii suursugune kui Hollier; samas suudab Arthur rattad käima panna ja jagu saada kõigist takistustest, milleks Hollier üldse suuteline ei ole. Ma olen vist naise kohta sama ilus kui Hollier mehe kohta ja ma tean, kui vähe ilust abi on, et asju ära teha.


  • Kui ma laps olin, rääkisid ema ja tädid mulle, et suureks kasvades saan ma ilusaks. Mulle oli juba siis selge, et mu välimus pole just suurem asi, aga ma uskusin, et lõpuks jõuab ka minuni siiski mõningal määral ilu. Ma ei tea, mida ma küll mõtlesin: et mu kõrvad, mis peast näotu nurga all eemale hoidsid, tõmbuvad tagasi ja mu pea kasvab kuidagi nii, et ta nendega kokku sobib? Et mu juuksed, mis ei erinenud oma tekstuurilt põrmugi peldikuharjast, lähevad aja jooksul ise sirgeks ja hakkavad valgust peegeldama? Et mu nägu, mis ei olnud sugugi paljutõotav - silmalaud rasked nagu konnal, huuled kitsavõitu - muutub imeväel millekski, mis ei ole kahetsusväärne? Aastate viisi tavatsesin ma hommikuti üles ärgata ja peegli ette minna, ise ikka veel lootes. Isegi siis, kui ma olin liiga vana, et edasi loota, lootsin ma siiski. Ma jäin vanemaks ja mingit edasiminekut ei toimunud. Kui üldse midagi, siis läksid asjad ainult allamäge pärast seda, kui ma teismeikka jõudsin ja mind kõigile lastele omane meeldiv veetlevus hülgas.


  • Ilmselt on inimese välimus kõiksugu imepeente vahenditega võimsalt muudetav: riietuse, soengute ja kõige rohkem hoiakutega. Inimesed näevad välja need, kes nad tahavad välja näha. Välimus on suur teater. Ja tahte küsimus.


  • Kuna Marilyn oli paleobioloog, jäi kaasaegne maailm temast üldiselt kaugele, aga õde oli ta alati nõus ära kuulama.
Ja nii teataski Sharon kõrvalistmelt: "Marilyn, ma pean sulle midagi rääkima."
"Eks siis räägi," vastas Marilyn. Ta ohkas mõttes. Ilmselt hakkab õde ta välimust kritiseerima. Šikki soengusse kammitud blondeeritud juustega Sharon nägi muinasjutuline välja. Tema must pükskostüüm oli meeldiva lõikega, küüned moeka kujuga ja lakitud. Marilyn teadis, et tema igav akadeemiline välimus ajab õe hulluks, ent iidsed ammu surnud olendid, keda ta uuris, ei hoolinud sellest, et tema hallid juuksed olid krunni keeratud ja et tema sviiter ja püksid olid kakskümmend - või kolmkümmend? - aastat vanad. Marilyni elukutse juures olid kolmekümneaastased asjad tuttuued.
  • Nancy Thayer, "Kuumahoogude klubi", tlk Urve Liivamägi, 2005, lk 29-30



  • Preili Tick ei näinud nõia moodi välja. Suurem osa nõidu ei näe nõia moodi välja; vähemalt need, kes reisivad ühest kohast teise. Harimatute inimeste seas liikudes võis nõia välimus ta ohtu seada. Ja sel põhjusel ei kandnud ta müstilise tähendusega ehteid ega tassinud endaga kaasas helendavat võlunuga või hõbedast karikat, mida katab surnupealuudest muster, ega kandnud kaenla all luuda, millest lendab sädemeid, sest kõik need esemed kipuvad viitama sellele, et läheduses viibib nõid. Tema taskutes polnud kunagi midagi müstilisemat kui paar pulgakest, ehk ka nöörijupp, mõni münt ning muidugi ohutis.
Kõik selle maa elanikud kandsid kaasas ohutisi ja preili Tick oli järeldusele jõudnud, et kui sa ohutist ei kanna, hakkavad inimesed kahtlustama, et sa oledki nõid. Nõiaks olemine nõudis parasjagu taibukust.


Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Välimus&oldid=131733"