Rüht

Piibel

Sul on rüht nagu palmipuul
ja su rinnad on kobarate sarnased!

• Ülemlaul 7:8

Proosa

• Proua Ferrars oli välimuselt väike, kõhn ja lausa ametlikult jäiga rühiga naisterahvas, ning olemuselt tõsine ja peaaegu tusane. Tema jume oli kahkjas, näojooned väikesed, ilutud ja loomupäraselt ilmetud, aga õnnekombel päästsid kokkukasvanud kulmud tema ilme teotavast tuimusest, andes sellele tugevaid uhkuse- ja kurjusejooni. Ta polnud sõnaohter naine, sest paljudest teistest erinevalt viis ta oma sõnad mõtete arvuga kooskõlla, ning neist mõnest silbist, mis tema huulilt pääsesid, ei langenud ükski osaks preili Dashwoodile, keda ta silmitses otsustava vastumeelsusega, ükskõik, mida too ka tegi.
  • Jane Austen, "Mõistus ja tunded", tlk Karin Suursalu, 1996, lk 165

• Nad väljusid, kõndides selle kauni rühiga, mis omandatakse alles aastatepikkuse treeningu viljana:iga nende liigutus oli lihvitud. See oli professionalism, mille näitlejad toovad alateadvuslikult kaasa ka igapäevaellu ja mis kõrvaltvaatajale paistab sageli võltsina. Kuid tegelikult on see võlts ainult siis, kui näitlejad on veel päris algajad, kogemuste kasvades muutub see loomupäraseks. Muidugi, nad näitlevad ka elus, kuid hoopiski mitte selles mõttes, nagu tavatsevad ütelda kriitikud.
  • Ngaio Marsh, "Viinasurm", tlk Kaimo Vuks, Kupar, 1993, lk 28

• Peegli au on see, et ta ei oska tõde peita.

See, mida mõtleme, see, mida teeme, sööbib meie rühti ja meie näkku.

Tuleb püüelda, et ühel heal päeval olla palve läbi teisendatud näoga.

• Fanny de Sivers, "Mateeriasse kootud palve" 6, tlk Uku Masing, rmt: F. de Sivers, "Kogutud teosed" III, 2020, lk 563

• Tal oli heameel, kui nad jõudsid Harju teeristile ja Topi läks maha. Jättis hüvasti, kinnitades ikka ja jälle, kui hea ja nooruslik Helvi välja näeb, ja lubas Ülisele käima tulla ja Helvile vähekese asju selgeks teha.

Helvi silmitses ta minekut. Jalad läksid natuke risti, see oli ka kõik. Rüht oli suurepärane. Ei min­git sotsiaalset alaväärsustunnet.

• Eila Pennanen, "See õrn hääleke", rmt: Eila Pennanen, Kerttu-Kaarina Suosalmi, Eeva Kilpi, Marja-Leena Mikkola, "Novelle", tlk Luule Sirp, Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 45

• [Maya:] Asusin elama templi taha, kus sai kergesti almust paluda ja kus oli võimalik mõne veeringu eest osta mu lugemis- ja kirjutusoskust. Ja varsti pidas külarahvas mind osaks oma tänavatest ja tulekollete suitsust, mustaks varjuks, kelle rüht püsis sirge, kuigi olin odavatest odavaim ja keegi küla meestest ei pääsenud kunagi minu kulunud rüü alla, kuigi nad seda kõvasti üritasid, sest ega see pole abielurikkumine, kui magatad varju, kui magatad musta varju, kui magatad lõunamaist säbruskarvalist naislooma. Aga Yemayat ei magata keegi, vähemalt vägisi mitte, ega jää talle pärast seda veel hing sisse. (lk 110)
  • Johanna Sinisalo, "Üheksa potti", tlk Arvi Nikkarev, rmt: "Nekromanteion", 2011, lk 103–131

• Vaatasin läbi klaasi, kuidas Bobbi silma alt meigitähni eemaldas. Tema randmed olid saledad ja tal olid pikad elegantsed käed. Kui ma vahel midagi igavat tegin, näiteks kõndisin töölt koju või riputasin pesu kuivama, meeldis mulle ette kujutada, et näen välja nagu Bobbi. Tal oli minust parem rüht ja meeldesööbivalt kaunis nägu. Teesklus oli minu jaoks nii tõene, et kui ma kogemata oma peegelpilti märkasin ja omaenda välimust nägin, tabas mind veider depersonaliseeriv šokk.
  • Sally Rooney, "Vestlused sõpradega", tlk Triin Tael, 2019, lk 16

• Dekaan laskis teda kutsuda. Oli kuulnud Lanceloti probleemidest. Tema hinded on laitmatud, ta pole lollpea. Kas ta on õnnetu? Dekaani kulmud olid kui röövikud, kes närivad õunapuud üleöö paljaks. Jah, ütles Lotto, ma olen õnnetu. Hmm, ütles dekaan. Lotto on hea rühiga, taibukas, rikas. [Valge.] Temasugused poisid loodi juhtideks. Ostaks ta vahest näoseepi, soovitas dekaan, tõuseks ta redelil ehk kõrgemale pulgale? Üks sõber võivat retsepti väljastada; dekaan otsis märkmepaberil, kuhu panna kirja telefoninumber. Paokil sahtlis täheldas Lotto silmanurgast püstoli tuttavlikku õlist läiget. [Gawaini öökapp, nahkkabuur.] Hiljem naelutus see Lotto pilku, kui ta päevi kohmakalt õhtusse saatis - see põgusalt silmatud püstol, mille kaalu tajus ta oma peos.
  • Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017, lk 27-28

• Minuga otse kõneldes kutsusid salateenistuse agendid mind pea alati "prouaks". Nagu näiteks, "Siitkaudu, proua. Palun astuge tahapoole, proua." Ja "Proua, teie auto on kohe siin."

"Kes on proua?" tahtsin ma alguses küsida. Proua oli minu arvates vanem naine, kel on korralik käekott, hea rüht ja praktilised kingid, kes võib-olla istus kusagil meie lähedal.

Kuid mina olin proua. Proua olin mina. See oli osa sellest suuremast nihkest, hullumeelsest üleminekust, mille keskel me asusime.

• Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018, lk 294

• Annan Rosiele müksu. "Ta sai aru, et me ei ole prantslased."

Ta ahmib seda taibates õhku. "Kuidas nii? Me ju ei kanna vikerkaarevärvilisi pükse nagu Lulu!"

"Ehk on asi meie hoiakus?" Täielik vastand uhkele ja sirgele rühile, mille hoidmise näivad prantslannad omandavat juba lapsena.

Rosie tõstab sõrme püsti. "Meil ei ole salli kaelas! See on Prantsuse moeetiketi reegel number üks. Alati tuleb kanda salli. Ja olenevalt nende materjalist kasutatakse sallide sidumiseks erinevaid viise."

• Rebecca Raisin, "Aria ratastel raamatupood", tlk Piret Lemetti, 2022, lk 57-58

Luule

[Širini kohta:]
Iga palgejoon oli kui hukutuskiri.
Iga palgejoon — aarete lukustuskiri.

Kehahoid tal nii nõtke kui Allahi iirisel,
sadu roose tal puhkes näo kumerail piiridel.

• Ališer Navoii, "Farhad ja Širin", tlk Andres Ehin ja Ly Seppel, rmt: "Farhad ja Širin. Iskandri sein", 1977, lk 85

Raudväratile taoti, hüüti...
Ning vaht, nii kuninglikult loid,
maast tõuseb — meenutamas sküüti
morn haigutus ja kehahoid

kui siis, mil laule, mida looris
õrn rauga-arm, lõi Roomast veel
ja lumest barbarite vooris
Ovidius siin rännuteel.

• Ossip Mandelštam, "*Toob mällu lihtsad, karmid päevad...", tlk Kalju Kangur, rmt: "Tähepuu varjus", 1990, lk 108

Maailmas küllalt rekvisiite!
Kus pole tuuma, seal on kest,
kus pole vaimu, seal on tiitel,
kus pole kirge, seal on žest.
Kus aga ürp ei aita ühti,
seal jõhv ja traat peab andma rühti!

• Betti Alver, "Lugu valgest varesest", kogus "Tähetund" (1966), lk 168

Neis ei ole roosi õhetavat indlust,
võõras neile liilia siid ja andumise lust.
On nartsissi õites alabastri kindlust,
marmorsamba rühti ja tuhmi helendust.

• Kersti Merilaas, "Nartsiss" II, rmt: Ammukaar I (1942), lk 148-149

Kahe aastaga kasvasid rinnad,
muutus kõnnak ja kehahoid,
aga poiss, kes ta portfelli kandis,
oli ühtviisi lontu ja loid.

• Hando Runnel, "Koolilugu" kogus "Lauluraamat" (LR 41-42 1972), lk 69