Johanna Sinisalo

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Johanna Sinisalo

Aila Johanna Sinisalo (sündinud 22. juunil 1958 Sodankyläs) on soome kirjanik ja stsenarist.

"Üheksa potti"[muuda]

Tsitaadid teosest: Johanna Sinisalo, "Üheksa potti", tlk Arvi Nikkarev, rmt: "Nekromanteion", 2011, lk 103–131.


  • [Yusuf:] Ja mina ütlesin pottsepale: tee mulle savipotte, tee need kahe vaksa laiused ja nelja vaksa kõrgused ja avara suuga ja tee need parimast punasest savist; põleta hoolikalt ja valmista igaühele kaas, mis liibuks potile niisama tihedalt kui lapsesuu ema rinna külge, sest ma tahan, et see, mille ma potti panen, säiliks kangasse mähituna ning mäevaigu ja vahaga kaetuna igavesti. Sest võib-olla need, kes arvavad end olevat liiga head selle maailma jaoks, uitavad kunagi jälle kõrbes ja mägedes ja elavad muldonnides ja koobastes ja leiavad need potid ja siis, kui nad murravad lahti pitserid ja loevad seda, mis pottides on, need rullid, mis ma õige pea sinna panen, siis nad teavad. (lk 103)
  • [Yusuf:] Mehel oli seljas keskelt nahkvööga kokku tõmmatud kaamelivillane hõlst ja räägiti, et ta söövat üksnes putukaid ja mett, kuigi tegelikult olin näinud teda mõnikord pruukimas ka leiba ja viigimarju. Ta oli kasimata ja haises ning tema habemes oli rohutirtsude jäänuseid; tema kõne oli just niisugune, nagu pikka aega kõrbes uidanud nasiiridel ikka, kui päike mõistuse nende peast välja oli kõrvetanud, segane ja vihane, puude alla pandud kirvestest ja aganatest, mis põletatakse igaveses tules, ning iseäranis meeldis talle sõimata teisi rästikute sigidikeks. Aga midagi pidi temas olema, sest kogu Jordaania rannaäärne rahvas tundus rändavat tema juurde; aga võib-olla polnud nendel inimestel lihtsalt muid meelelahutusi. (lk 105)
  • [Yusuf:] Poliitilise relvastatud mässu õhutaja see karvane ja kasimatu mehike igatahes polnud; kui talle oleks antud kätte mõõk, poleks ta kindlasti teadnud, missugusest otsast see kätte võetakse. (lk 105)
  • [Yusuf:] Messiast oli ju räägitud nii kaua, kui raamatud mäletasid, järelikult üks niisugune väide teiste hulgas ei muudaks minu arust seda maailma kuigi palju. (lk 105)
  • [Yusuf:] Olin küll kuulnud, et kusagil Sepfori kandis tegutses ka teine rahvaässitaja, kes kutsus end Davidi pojaks ja tõepoolest sugupuud uurides oli lihtne tõdeda, et mehe isa, minu nimekaim Yusef, ametilt puusepp, oli üllataval kombel Davidi kojast ja soost ja koguni andnud end üles Augustuse maksumaksjate nimekirja kui Davidi järglane. See Yeshuaks kutsutud mehike ilmus täiesti ootamatult Iir-Hammelahhi ja pressis end külje alla Ristijale, kellele ta kuuldavasti oli kaugelt sugulane, ja nasiir võttis ta oma hoole alla ja nad tõmbusid kahekesi kõrbeüksindusse. Arvasin, et teema on sellega ammendatud, sest kõrb sööb meest ja pole just eriti palju neid askeetlusse ja paastu vajunud enesepiinajaid, kes sellelt võitlusretkelt naasevad. (lk 106)
  • [Yusuf:] Aga kõige enam kohkusin ma, kuuldes oma südame lööke, kui uurisin tema saatjaskonda. Sest üks Yeshua lähikondlastest oli kauneim mees, keda ma kunagi olen näinud. Ta oli kellegi Sebedeuse poeg ja ta nägu oli kui majesteetliku kalju siluett taeva taustal ja tema keha katva odava palaka alt paistvad jäsemed olid sihvakad kui kaljukitsel ja tema silmad olid kui allikad kõrbes. Aga tema silmades ei jätkunud pilku kellelegi teisele kui mehele, keda nasiir kutsus Jumala talleks. (lk 106)
  • [Maya:] Mind anti orjaks, kisti eemale vanemate ja õdede juurest, ja üksnes selleks, et mu valitseja tahtis kummardada oma põhjapoolset ametivenda, kivirüüde läiget, kahvatuid kirvenägusid, ja saata kingituseks ning sõpruse ja piiride austamise märgiks parimad parimatest. (lk 107)
  • [Maya:] Aga kuna olin saanud oungani koolituse, tahtsin uskuda, et mind oli valitud tähtsamat ülesannet täitma, ja sellepärast ma ei protesteerinud ega hakanud magama valvuritega nii nagu mõned oma uhkuse minetanud ja nende jaoks liialt alandavaid ülesandeid täitma pandud sõdalas-õed tegema hakkasid üksnes sellepärast, et neid oli lukustatud oma tubadesse ja nende puusade võim oli ainuke võim, mis neile jäänud oli. (lk 107)
  • [Maya:] Ning mu isand vastas ja ütles: võta see must naine ja seega on ta sinu, sest minul pole temaga midagi peale hakata, sest ta higi lõhnab ikka veel lõunamaa rääsunud rasva järele. Võta ja vii ta oma hütti, sest kuigi ta lõbustas mind kunagi, nii nagu seda võib teha tantsiv karu, olen nüüd tast tüdinud ning pealegi pole ta ju midagi muud kui tühipalja lõunamaa kuninga kingitus. (lk 108)
  • [Maya:] Ja mu õpetaja küsis: kui annad selle naise mulle, ütle, mis on tema nimi, et mul oleks võimu tema üle. Ja mu isand naeris ning ütles: ei temal ole mingit nime, sest ta on niisama tühine kui kõrbetolm või muld mu jalge all. Mina annan ta sinu kolde ja põllu ja voodi teenistusse kerge südamega, sest ta huvitab mind niisama vähe kui tolmus püherdav kõrberott. (lk 108)
  • [Maya:] Siis, selsamal hetkel, lõõtsus minust läbi kõrbetuul ja minusse sisenes vaim.
Minusse tuli Yemaya. Trotsi ja tormi Yemaya.
Yemaya, kelle jalgevahest sündisid kõik jõed, teised jumalad ja kõik, mis maa peal olemas on. Ja mulle tuli meelde õige jumal, kelle laps ma olen, mulle tuli meelde Mawu-Lissan, ja minust sai hinge ratsu ja hing valis mu välja.
Yemaya väljus läbi mu naha ja purskus karjena mu kurgust ja ta vaatas välja minu silmist ja Yemaya pani mind jalgu trampima ja kogu mu keha värisema ning uuel isandal tuli mind kiiresti ära viia. (lk 109)
  • [Maya:] Asusin elama templi taha, kus sai kergesti almust paluda ja kus oli võimalik mõne veeringu eest osta mu lugemis- ja kirjutusoskust. Ja varsti pidas külarahvas mind osaks oma tänavatest ja tulekollete suitsust, mustaks varjuks, kelle rüht püsis sirge, kuigi olin odavatest odavaim ja keegi küla meestest ei pääsenud kunagi minu kulunud rüü alla, kuigi nad seda kõvasti üritasid, sest ega see pole abielurikkumine, kui magatad varju, kui magatad musta varju, kui magatad lõunamaist säbruskarvalist naislooma. Aga Yemayat ei magata keegi, vähemalt vägisi mitte, ega jää talle pärast seda veel hing sisse. (lk 110)
  • [Yusuf:] Yeshua rääkis segaselt, aga seda paremini oskasid ta õpilased seletada, mida ta silmas oli pidanud. Ta ütles, et rikkus on kuritegu, et patt on voorus ja voorus patt, suguvõsa ja lähedaste armastamine vale, ilmselt võis ta koguni väita, et must on valge. Mina ei saanud tema jutust midagi aru ja saatsin ben Kaijafile sõnumi, et meest võib uskuda niisama vähe kui kõrbenasiire üldiselt; pikapeale ajavad liivakirbud kelle tahes hulluks. (lk 110)
  • [Maya:] Ta astus minu juurde ja vabastas mind; vabastajaks nad teda ju kutsusidki.
Ta vabastas mind üksilduse valust ja puudutuse igatsusest, ja kuigi kuulusin ikka veel Yemayale, polnud ma enam nii abitu, sest taas oli minus see õige lõunamaa jõud, ainus teadmine, valge pimedus, mis tõuseb mööda mu jalgu üles nagu mu oma kadunud mere soe laine. Kiire tõusuvesi, mis äratab mu ihu õitsele, suurepärane öö, mis imeb mind samaaegselt allapoole ja veab kõrgusse. (lk 114)
  • [Maya:] See oli hetkeline vajumise tunne, nagu oleks meri mind petnud, kuid üks pilk tema veel täitmatutesse silmadesse ja sellesse imetlusse, mida rahva hulgast neisse peegeldus – sellest oli küll. Sest ma nägin tema silmades kõrbe nälga ja piina, ma nägin, et see mees oli valmistunud vastu võtma kõrgemalseisvat nii, nagu minugi suguharus oli ajast aega valmistutud hinge tulekuks nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd. (lk 115)
  • [Maya:] Üheskoos olime hingede ratsu ja läbi selle mehe ja koos selle mehega võisin rääkida neile kahvatutele tobudele õigest usust. Sest tema oli selleks valmis, ta oli keeldunud ja kannatanud ja tundnud seda, mida tuleb teada siis, kui mina lahkub minust ja kõrgem tuleb asemele. Selle kohta on üks sõna ja see on ainus õige. Sellepärast oli tema silmis kõrbe tühjus ja kohutav nälg.
Seda ta vajas, üksnes seda, ja see sõna oli minus.
Kõige alguses oli sõna.
See ainuõige vaimustav hirm, jumalikkuse tunne, hingede surve meie puusadele; teadmine, et meid juhivad meist vanemad, meist targemad. (lk 115)
  • [Maya:] Tema silmis ja sisemuses ja puusades oli see õige tühjus ja janu, mida üksnes jumalad võivad täita. (lk 116)
  • [Maya:] Yemaya ei vaja kedagi, aga Yemaya ratsuna võin ma juhtida, võin anda talle oma ratsaniku, tema võib olla minu teeks tagasi maailma ja selle täieliku valitsemise juurde. (lk 116)
  • [Maya:] Trummid, trummid. Need olid mu sees ja mu süda kõmistas äikese rütmi. (lk 116)
  • [Yusuf:] Kuna kõik vahtisid Yeshuat ja mitte keegi ei jälginud Magdala Mayat, olin ilmselt üks väheseid, kui mitte ainus, kes pani tähele mõningaid omapäraseid asju, nagu tillukest ürdinutsu, mille Maya Naatsaretlase kätte sokutas enne, kui Vabastaja maha sülitas ja tegi võide, millega andis pimedale mehele tagasi nägemise. Eriti hästi mäletan üht kõrge ametniku tütart, keda peeti juba kadunukeseks ja kuidas Yeshua vajutas Maya antud juhtnööride kohaselt tema südamepiirkonnale ja kuidas tüdruk jälle elas ja hingas, aga mäletan, et olin kuulnud ka samasugustest preestrite tehtud elustamistest, ja sellepärast ei avaldanud asi minule niisugust muljet nagu talupoegadele ja kohalikule rahvarämpsule. Niisuguseid imesid on alati aeg-ajalt tehtud, aga kõige rohkem huvitas rahvast ja ka varisere see, kas tegu oli korda saadetud jumala või saatana kaasabil. (lk 116–117)
  • [Yusuf:] Aga Yohananil polnud silmi kellegi muu kui oma õpetaja Yeshua jaoks ja iga tolle tehtud ime ja silmamoonutus üksnes suurendasid tema kummardajate hulka. Püüdsin läheneda Yohananile erinevatel ettekäänetel, nagu näiteks paludes teda tõlgendama Yeshua kõnesid, ja Yohanan selgitas mulle Yeshua võrdlusi ja jutlustas tema sõnadega ja tema häälega, nagu oleks ta olnud kaljurünk, millest Yeshua hüüatus muutumatult vastu kajab. Ja rääkides ja jutlustades ta muidugi vaatas minu poole, aga ta ei näinud mind, sest ta pilk libises läbi minu kõrvalt ja pealt kuhugi kummalisse kaugusse.
Ja ma ihkasin palavamalt kui midagi muud, et neisse tumedatesse ja sügavatesse kõrbeallikatesse süttiks ühel päeval ilme ja mõistmine, et tal võiks olla truu sõber mujalgi kui selles mässumeelses ja rahvast üles ässitavas petturikambas. (lk 117)
  • [Maya:] Me olime marssinud juutide linna triumfirongkäigus ja olin tõstnud oma armsama eeslimära selga kõrge ja jumaldatu ja kardetuna, nagu oleks ta olnud hing ja eeslimära tema all inimene, hinge ratsu. Ja inimesed hüüdsid tema nime ja lehvitasid palmioksi ja mina kõndisin tema kõrval ja soojendasin end vaimustuse paistel, sest mina olin loonud selle mehe ja puhunud temasse hinge ja andnud talle sõna, vodouni, lõunamaa vodouni, mille abil ta neid kõiki õpetas ja valitses, ja jumal vaatas välja tema silmist. (lk 118)
  • [Maya:] Aga kaamete kirvenägude linna valitsejad olid pimedad kui koerakutsikad ega näinud jõudu, mis meist kiirgas, või ehk nägid nad siis seda nii ereda ja tugevana kui piksenoolt öisel taeval ning üsna pea nad lihtsalt pidid end kerra tõmbama kui siilid ja laskma okastel rääkida. (lk 118)
  • [Maya:] Olin õpetamas neile suurt vodouni sammu, teise inimese hinge enda võimusesse saamist, riitust, mida meie ounganid nimetame "ma söön su ära".
Harjutasime püüdlikult ja Yeshua pakkus esimesena oma hinge teistele söödavaks, lausudes: "Kes tahab juua minu suust, sellest saab minutaoline. Õnnis on see lõvi, kelle inimene iial sööb, ning lõvi saab inimeseks." Aga meeleolu oli sellegipoolest rahutu ja ärev ning me ei saanud vodouni vaimu nähtavale. Põhjuseks oli see, et meie hulgas oli mees, kelle higi lehkas hirmu ja reetmise järele. Ja mina tundsin ta ära ja Yeshua tundis ta ära, aga siis oli juba hilja, sest ta oli jõudnud oma rästikuteo korda saata. (lk 118–119)
  • [Maya:] Hirmumadu pigistas mu kõhtu ja pimedus tõusis jäsemetesse, sest ilma Yeshuata oleksin vaid poolik ja taas must loom, sest need kaamed kirvenäod ei mõistnud naise puusade ja vere jõudu. Yeshua oli mu tööriist ja minu hääl pidi kostma tema suu kaudu, et mind kuuldaks; niisiis oli mulle jäänud vaid üks võimalus.
See oleks olnud oungani kunsti suurim meistritöö ning ma ei teadnud, kas see õnnestuks mul isegi Yemaya abiga. Aga see oli ainus viis. (lk 120)
  • [Yusuf:] Ristilöömine ise oli räpane toimetus, mida rahvahulk näis kõvasti nautivat, sest alati, kui luu raksatas või süüdimõistetu valust karjatas, kostis rahva hulgast rahulolevat üminat. Ise ma ei tahtnud toimetust vaadata mitte sellepärast, et oleksin olnud liiga õrnatundeline, vaid sellepärast, et Yohanan Sebedeuse poeg seisis päris minu käesirutuse kaugusel ning ma ei suutnud pöörata talt pilku, kuigi tema unustamatut nägu moonutas kohutav valu, kui ta vaatas oma õpetajat. Ma ei suutnud temalt pilku pöörata, sest varsti vajas ta sõpra ja lohutust ja ma teadsin, et mina olin õige inimene seda talle andma. (lk 121)
  • [Yusuf:] Taipasin, et sääreluude purustamine kiirendaks süüdimõistetute suremist, sest sel juhul jalad et toetaks enam ristil rippuvat keha, see vajuks kokku ning lõpetaks ajapikku hingamise. Magdala Maya hakkas innukasti sõduritele seletama, et keskmine mees on juba surnud ja tema sääreluid ei peaks murdma. Sõdur torkas hooletult odaotsaga Yeshuale külge ja kui too ei liigahtanudki, jäi sõdur rahule. Aga külge tekkinud haavast voolas verd ja see oli minu meelest haruldane, sest üldiselt hüübib surnute veri kiiresti. (lk 123)
  • [Maya:] Palusin naistel kaugemale ootama jääda, surusin suu kiviserva vastu ja hüüdsin ning hetke pärast hakkas kivi värisema ja vappuma ja veeres hauakambri suu eest ära, sest keegi seal sees oli võimas.
Yeshua küürutas minu ees hauakambri madalas ukseavas ja surilina rippus lõdvalt ja räbalais tema ümber ning ta ei pilgutanud silmi, kuigi päike paistis eredalt ja koopas oli olnud pime. Kuid ta astus edasi ja ajas end sirgu ja kõndis, ta oli üles tõusnud, nii nagu vodoun'i jõud oli soovinud. (lk 125)
  • [Maya:] Naised arvasid, et Yeshuat vihkavad ülempreestrid olid haua tühjaks röövinud, kuid mina tuletasin neile meelde, et keegi peale Yeshua lähedaste ei teadnud haua asukohta ja seejärel ütlesin õige mitu korda, et Yeshua oli ise ennustanud, et tõuseb surnust üles, oli ta ju Jumala poeg ja Messias, imetegija, ja kui olin nii mitu korda seda rõhutanud, hakkasid nad sellesse uskuma ja varsti mäletasid nad juba täpselt, millal Yeshua nii oli öelnud ja missuguses Galilea nurgas. (lk 126)
  • [Maya:] Jooksime naistega Shimonile ja Yohananile tühjast hauast rääkima. Yohanani seltsis olnud Yusef Ramathaimist ei tahtnud uudist sugugi uskuda ja püüdis panna Yohanani haualemineku mõttest loobuma, kuid Yohanan jooksis Shimonile järele ja Ramathaimi mees vaatas mind silmadega, mis olid nagu kaks hõõguvat söetükki. (lk 126)
  • [Maya:] Aga siiski juhtus nii, et paar Yeshua õpetuslast olid olnud samuti juhuslikult teel Emmausi ja kohanud Yeshuat, aga see oligi õigupoolest hea, sest sel viisil pääsesid jutud Yeshua surnust ülestõusmisest liikvele eri kohtadest ja see tegi asja veelgi usutavamaks ja huvitavamaks, aga paljud siiski veel kahtlesid ja ka see oli hea, sest keegi pole oma usus kindlam kui kahtleja pärast seda, kui asi on talle korra ära tõestatud. (lk 127)
  • [Maya:] Ootasin umbes nädala, et suurim kära vaibuks, ja siis kutsusin kokku Yeshua lähima kaaskonna. Olin peitnud Yeshua eelnevalt majja, nii et tema ilmumine tuppa, kuigi kõik teadsid uksed olevat lukus, oli küllaltki mõjuv. Iseäranis keegi Toma arvas nägevat ilmutist ja uskus ülestõusmist alles siis, kui sai uurida Yeshua käsi ja jalgu ja tõdeda, et neis tõepoolest olid naelaaugud. (lk 127)
  • [Yusuf:] Ja laua otsas istus Yeshua.
Vaatasin teda jahmunult ja ta tõepoolest elas, ta rääkis ja liikus, aga tema hääl oli muutunud ja ta pilk liikumatu ja iga tema liigutus ja ilme oli jäik ja aeglane ja minu silmis oli ta kui inimesekujuline pilt, milliseid roomlased armastavad teha, kuigi meie usk seda keelab; ta oli kui kuju, mis erines kivist ja pronksist üksnes selle poolest, et oskas liigutada käsi ja jalgu
Ja samal hetkel ma mõistsin, et see oli musta nõia tegu; tema oli kasutanud džungli võlurite saatanlikku maagiat ja puhunud Yeshua kehasse mingisuguse ebatäiusliku hinge.
Ja Yohanan istus selle kuju jalge ees ja vaatas tema poole üles, näost kiirgamas valgus, ja minu silme ees läks mustaks. (lk 129)
  • [Yusuf:] Aga, ütlesin ma võimalikult lepliku häälega, võiksin ka anda neile kahele nii palju kulda ja hõbedat, et sellest jätkuks neile elu lõpuni. Ja ainus tingimus oleks see, et nad astuksid minu valmis pandud laeva ja purjetaksid loodesse, mere põhjarannikule roomlaste provintsidesse ega tuleks enam kunagi tagasi ja nad ei saaks kaasa võtta ühtegi oma jüngritest. (lk 130)
  • [Yusuf:] Magdala Maya kuulas mind ilmetul näol ja mu peopesad tõmbusid higiseks, kuigi majas oli veel hommikuselt jahe.
Siis avas ta suu ja ütles: "Võiksin surmata sind nüüd ja siinsamas vodouni jõul, aga ma ei tee seda, sest su jutus on ka terake mõistuse häält. Tean, et riigivõim võib varsti meile ohtlikuks saada, sest uude usku pöördunuid on iga päevaga rohkem ja üsna pea hakkab Rooma meid kartma ja selle, mida Rooma kardab, ta ka hävitab. Ja kui meil tuleb põgeneda, põgenen meelsamini nii, et mul on kulda ja hõbedat ja laev, mitte vaese ja tagaaetuna kõrbes." (lk 130)
  • [Yusuf:] Aga Magdala Maya ütles mulle: "Kuid mul on üks tingimus. Ma ei taha minna jälge jätmata. Oota homseni ja ma kirjutan oma loo papüüruserullidele ja sina võtad need oma kätte ja hoolitsed selle eest, et need säiliksid igavesti."
Seda oli mul väga kerge lubada, kuigi ma sisimas asja üle naersin. Sest keda võiks eales huvitada mingi lõunamaa nõia ja tema inimkoera lugu? (lk 131, jutu lõpp)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel