Põgenemine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Piibel[muuda]

  • Ja Gaad tuli Taaveti juurde, kuulutas seda ning ütles temale: "Kas peaks su maale tulema seitsmeks aastaks nälg? Või kas tahaksid kolm kuud põgeneda oma vaenlaste eest, kes sind taga ajavad? Või peaks su maal olema kolm päeva katk? Mõtle nüüd järele ja vaata, mida ma vastan temale, kes mind läkitas!"
14 Ja Taavet ütles Gaadile: "Mul on väga kitsas käes. Langegem siiski Issanda kätte, sest tema halastus on suur, aga inimeste kätte ma ei tahaks langeda!"


  • Ja Jeesus hakkas neile rääkima: "Kas te olete nagu teeröövli kallale tulnud mõõkade ja nuiadega mind kinni võtma?
49 Ma olen olnud päevast päeva teie juures pühakojas õpetamas, ja teie ei ole mind kinni võtnud! Kuid kirjad peavad täide minema!"
50 Ja kõik põgenesid, jättes ta maha.
51 Ja Jeesusele järgnes keegi nooruk, kes oli särgiväel.
52 Ja nad püüdsid teda kinni võtta, aga tema jättis linase särgi ja põgenes alasti.

Proosa[muuda]

  • Kord, ühel karnevalipäeval, oli ta [abee Scarron] tahtnud enneolematul viisil lõbustada linna, mille hingeks ta oli. Ta laskis end teenril üleni meega kokku määrida ja, lõiganud lõhki sulekoti, püherdas udusulgedes, muutudes sel kombel kõige iseäralikumaks linnuks, keda iial nähtud. Selles veidras kostüümis läks ta oma sõpradele ja sõbrataridele visiite tegema. Algul käis linnarahvas jahmunult ta kannul, siis hakati sõimama, matsid hakkasid teda mõnitama, lapsed loopisid kividega, ja et nende käest pääseda, pidi ta põgenema pistma. Otsemaid tormas rahvahulk talle järele, jõudis ta kannule ja hakkas teda igast küljest piirama. Jälitajast vabanemiseks ei jäänud Scarronil muud üle, kui jõkke hüpata. la ujus nagu kala, kuid vesi oli jäine, Scarron aga üleni higine. Ta kangestus külmast - ja teisele kaldale jõudes oli ta halvatud. (lk 216)
  • "Mõni minut enne kella seitset," jätkas hertsog, toimides vastavalt oma sõnadele, "lõikan pirukal pealmise osa ära, leian sealt kaks pistoda, nöörredeli ja suutropi. Tõstan ühe pistoda la Ramée rinnale ja ütlen: armas sõber, see kurvastab mind küll väga, aga kui sa teed vähimagi liigutuse või karjud, oled surnud mees." Nagu ütlesime, toimis hertsog lõpuks oma sõnadele vastavalt. Hertsog seisis la Ramée kõrval ja hoidis pistoda otsa ta rinnal, nii et vestluskaaslasel ei võinud hertsogi otsusekindluses vähimatki kahtlust olla. Vahepeal tõmbas ikka endiselt vaikiv Grimaud pirukast teise pistoda, nöörredeli ja suutropi. La Ramée põrnitses neid esemeid üha kasvava hirmuga. (lk 247)
  • "Jah, mul on omad plaanid," jätkas kardinal. "Koos kuningannaga sõites viin ta kahekordsesse hädaohtu, kui aga tema lahkub enne mind, satun jälle mina seeläbi suurde ohtu. Pealegi, kui õukond on kord õnnelikult põgenenud, võidakse mind kergesti unustada. Valitsejad on tänamatud."
"See on õige," ütles d'Artagnan, heites tahtmatult pilgu kuninganna teemandile, mida Mazarin sõrmes kandis.
Kardinal tabas ta pilgu ja pööras sõrmuse kivi vaikselt sissepoole. (lk 503)


  • "Appi, appi!" karjatas Notsu. "Elevants, kohutav Elevants!" Ja ta põgenes augu juurest nii kähku kui jalad võtsid, ise aina kisades: "Appi, appi! Ko-hu-ut... E-e-le-vants... E-ehutav Kolevants!"


  • Kukulinn oli ja jäi kohaks, millest keegi lugu ei pidanud, mis millalgi suuremaks ei kasvanud, sest et igaüks sealt põgenes, kui jõud vähegi kandis, mis aga millalgi väiksemaks ei jäänud, sest et ikka jälle armetuid leiti, kellele varju vaja — ühe sõnaga, ta oli Kukulinn, üksi iseenese sarnane Kukulinn.



  • Oma metsatööga oli isa juba valmis vaadanud sobivaid piirkondi, kuhu ennast ja meid peita. Ühe kriisi ajal, kui juba Rootsigi sõda kartis, käskis isa emal kotitäie suhkrut varuda, et põgenemisel kaasa võtta. Suhkru abil võis häda korral kaua aega elada. (lk 81)
    • Helga Nõu, "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised". Tallinn: Eesti Ajalehed AS, 2011


  • Võid joosta kaugele, võid kasutusele võtta oma väikesed ettevaatusabinõud, kuid kas sa oled tõepoolest pääsenud? Kas sa üldse suudad kunagi põgeneda? Või on tõde see, et sul ei ole jõudu ega kavalust end saatuse eest peita? Aga maailm ei ole väike, sina oled... ja saatus võib sind igalt poolt leida.


  • [Slopašev Maurusele:] "Sest mõelge ometi: sündis Puškin, sündis suur kirjanik ja kõrgemeelne inimene. Aga teate, kui Venemaal sünnib midagi suurt ja kõrgemeelset, siis saab see tingimata enneaegu otsa, muidugi kui ta paremaks ei arva põgeneda. Tingimata!"


  • Nende põgenemine võib meile sekeldusi tuua, nentis isa järgmisel päeval, kui ta pärast öist allveelaeva jahtimist väikesel torpeedopaadil ja erakorralist koosolekut Sõjavägede Peastaabis, kus ülemjuhataja käsul vallandati kaks meie kõrget mereväelast, õhtusöögi ajaks koju tuli. — Nüüd võivad meile nii sakslased kui venelased neutraliteedi rikkumist ette heita... Aga vahvad poisid on nad küll! Neil polnud ju enam merekaartegi, mille järgi navigeerida. (lk 22)
    • Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993


  • Inimene püüab põgeneda enda eest müüti ning kasutab selleks kõiki käepäraseid vahendeid. Narkootikume, alkoholi või valesid. Võimetu endasse tõmbuma, maskeerib ta end. Valed ja ebatäpsused pakuvad talle mõne hetke jagu lohtu.
    • Jean Cocteau, "On Invisibility", "Diary of an Unknown" (1953)


  • Koht, mille nõrkust ära saab kasutada, on aju kõige ürgsemas osas paiknev ellujäämisinstinkt, millel on vaid kolm kiiret reaktsiooni – vihka ja võitle, tunne hirmu ja põgene või püüa jääda märkamatuks teeseldes surnut kui puudub võimalus rünnata või põgeneda. Seega on vihkamine loodud mobiliseerimaks meid võitluseks ähvardava ohuga.


  • Keegi, kes maailmast põgeneb, ei taha sellepärast, et maailm ta nime kustutaks. Pidagu seda edevuseks, kes tahab — minu arvates on see ainult inimlik. (16. mai)


  • Isa polnud kunagi oma teosega rahule jäänud. Võib-olla oleks ta tahtnud selle kõik veel kord uuesti ümber kirjutada. Aga selleasemel oli ta teinud midagi muud — ta oli kirjutanud uue teose, järgmise teose. See oli üks kirjaniku võimalusi — põgeneda tulevikku. Sest uus teos, kirjutamata teos, oli vaba kõigist eelmiste puudustest, oli täiuslik. (lk 85)
    • Karl Ristikivi, "Lohe hambad", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970


  • [William Fleete:] Mis tähendas see vaesele talumehele, kas need olid Visconti, Malatesta või paavsti sõjamehed, kes ta loomad tapsid, ta maja põletasid, ta naise ja tütre häbistasid. Polnud mingit vahet, kas need olid ühe või teise isanda teenrid, või lihtsalt mägedest tulnud röövlid. Mis jäi talle sel puhul üle muud, kui isegi põgeneda mägedesse ja ühineda mõne röövlisalgaga? (lk 184)
    • Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965


  • Oi, minu armsad, suured tormid on käinud üle maa, suured hädad on möllanud me nurmedel, ei enam endisi kohti ega endisi mehi, kännud ja laastud on kõigest veel järel, kangelaste kuulsaid teid ei käi enam keegi elavaist. Elu niriseb kui täistuisatud allikas, mehed on põgenenud soodesse, mahajäetud lapsed karjuvad hüttides, söödis nurmi katavad vaenlaste tihedad jäljed, ei määgi enam voonake laanes, ei ammu sarvloom laudas, ei hirnu hobune nurmel, kisab vaid öökull pimeduses ning igal pool hõõguvad ahervared – oh taevas ja mandri viletsad maad!
    Kuid olid teised mehed ja olid ka teised teod!
    Karu murti palja käega, visati vennike kui leivakott selga, võeti veel lisaks paar hundipoega kaenlasse ning nõnda käidi rõõmsalt mööda nõmmi ja metsi, malk peos ja laulujoru suus. Oli meestel rammu ja oli ka hakkamist. Ei julgenud vaenlanegi maale tulla, kui eksiski, kurivaim, sai kõrvetada ja leotada – kes langes võitlusväljal, kes suri sohu ja rappa, metslooma kistud, kes külmus kui sõnn lagedale, kes põgenes laatsakil roomates, et tolm taga.


  • Meest, kes põgeneb füüsilise ohu eest, võib ju arguses süüdistada, aga kui tema elu, heaolu ja kõige krooniks tervet mõistust ja hinge ähvardab miski üleloomulik, kehatu, sõnulseletamatu, siis pole taandumine nõrkuse märk, vaid kõige mõistlikum tegutsemisviis. (lk 140)
    • Susan Hill, "Naine mustas", tlk Karin Suursalu, 2014


  • "Siis ma tean, mida mina teeksin," sõnas Charlotte. "Jookseksin koolist ära - nagu mõni raamatukangelane, elaksin läbi mõned seiklused ja läheksin siis koju omaste juurde."
"Selles see asi seisabki," vastas Rupert. "Mul ei ole kuskile põgeneda. Minu omaksed on Indias. Seepärast peangi ma niisuguses vastikus koolis käima. Meelsamini oleksin koer kuudis - palju meelsamini."
"Oh, mina samuti," ütles Charlotte. "Ja üldse oleksin peaaegu meelsamini koer kui midagi muud. Nad on nii armsad. Loodan tõsiselt, et seal, kuhu me läheme, on koeri." (lk 12)


Luule[muuda]

Märk oli õige: need, kellele see jäi silma,
leiavad su eksimatult üles.
Kõik tunnevad ära oma: uhkus
ei olnud põgenemine, alandlikkus polnud
argus, nõrk sähvatav kuma
seal all ei olnud läidetud tikk.


Vast ainult üks meil on see päris hull
kes lõhkus aknaraamid ja Poolamaale
põgenes Ta oli mütsita ja kuueta
ja rongilt maha võeti kui kukutatud kuningas

  • Ene Mihkelson, kogust "Tulek on su saatus". Eesti Raamat, 1987, lk 32


Mu riik alistus
Mu pere põgenes
Mu rahvas jäi
Hoidsin keelt
Hoidsin meelt
Naasta suutsin vaid pooleldi


Allikata[muuda]