Mine sisu juurde

Sõrmus

Allikas: Vikitsitaadid
Rogier van der Weyden. Daami portree. Detail (1440-1445)
Gerard David. Kullassepa portree. Detail. (1505)
Bartolomeo Veneto. Härrasmehe portree. Detail (1510-1515)
Lucas Cranach vanem. Kardinal Albrecht von Brandenburgi portree. Detail. (Pärast 1529)
Parmigianino. Mees raamatuga. Detail. (16. saj)

Sõrmus on ringikujuline ehteasi, mida kantakse sõrmes.


Piibel

[muuda]


Proosa

[muuda]
  • Ma hoidsin ikka veel ta kätt ja ei suutnud oma silmi sellest lahti rebida - vaid kaks aastat tagasi oli see käsi olnud vaba. Ma puudutasin sõrmust, mis mind Valérie’st igaveseks lahutama pidi, ja see pani mu südame ärevusest ja hirmust kloppima. Õudustundega peatusid mu silmad sõrmusel. Kui kurb! mõtlesin ma, ka minul oleks tema juures võinud lootust olla! Ma elasin samal maal, samas piirkonnas, mu nimi, mu vanus ja mu varanduslik olukord - kõik oleks mind temale lähendada võinud! Mis küll takistas mind seda meeletut õnne saavutamast? Ma tundsin pitsitust oma südames ja mõned pisarad, niisama valulikud kui mu mõttedki, langesid ta käe peale. "Mis teiega on, Gustave? Rääkige mulle, mis teid piinab?" Ta tahtis oma käe tagasi tõmmata, kuid ta hääl oli nii südantliigutav... ja ma söandasin Valérie kätt edasi hoida. Ma tahtsin talle öelda... mida siis ometi?... Kuid siis puudutasin ma jahedat sõrmust, mu piinajat, mu kohtumõistjat, ja tundsin oma keelt tarduvat. Ma lasin Valérie käe lahti ja ohkasin sügavalt.


  • Äkki ilmus tapeedi varjust täiuslik valge käsivars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma huuled aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära sõrmuse. Otsekohe sulgus uks ja D'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest.
  • "Madame," vastas d'Artagnan, "kui ma ei eksi, siis just kakskümmend aastat tagasi oli mul au ühes Raekoja varjulises nurgas suudelda teie kaunist kätt."
"Suudelge nüüd teist," sõnas kuninganna, "ja et vasak käsi poleks vähem suuremeelne kui parem" - ta tõmbas sõrmest teemantsõrmuse, mis oli umbes samasugune kui eelminegi -, "siis võtke ja kandke seda sõrmust minu mälestuseks."
"Madame," ütles d'Artagnan tõustes, "mul on veel ainult üks soov, ja nimelt, et esimene asi, mis te minult nõuate, oleks mu elu."


  • [Ramilda:] Mõtelge ometi, kui mul oleks keegi, keda ma nii, nii… liebe vom ganzen Herzen ja kui ma kunagi ei võiks talle "armas" ja "kallis" muidu öelda, kui aina susiseva s-ega; ma sureksin ära. Bei Gott, ich würde krepieren. Armas, kallis, sõrmus — kõige parematel sõnadel ikka s. Aga: ich liebe dich, ich bin verliebt, Ring, Brautring, wie schön das klingt! Himmlisch!


  • Öö tähistaevas oli oma sõrmused särama löönud, hõõrudes neid vastu tumesinist frakki. (lk 33)
  • Kui luik pistab pea vette, on ta kael nagu naise käsi, mis vanni põhjast sõrmust otsib. (lk 34)
  • Pannes altari ees pruudile sõrmust sõrme, kannatab peigmees kitsus-kompleksi all ja on hirmul, et sõrmus võiks osutuda väikseks. (lk 41)
  • Sõelume varvastega rannaliiva, otsekui otsides kullateri või abielusõrmuseid. (lk 44)


  • Eelootus! Tomile tuli korraga pähe, et eelootus pakub talle suuremat naudingut kui kogemus ise. Kas see jääbki nõnda? Kui ta istus õhtute kaupa üksi, sõrmitses Dickie asju, vaatas Dickie sõrmuseid oma sõrmes, Dickie lipse või musta alligaatorinahast rahataskut, kas ta nautis siis eelootust või kogemust ennast? (lk 121)
  • Marge tuli paljajalu trepist alla. Tom tõusis istukile. Neiul oli käes pruun nahkkarp.
"Leidsin Dickie sõrmused," ütles ta hingetult.
"Ah jaa. Ta andis need minu kätte hoiule." Tom tõusis püsti.
"Millal?"
"Vist Roomas." Tom taganes sammukese, jalg põrkas vastu kinga; ta võttis selle üles, et poleks näha, et ta närvitseb.
"Mis tal plaanis oli? Miks ta need sulle andis?"
Küllap otsis tüdruk niiti, et rinnahoidjat parandada, mõtles Tom. Pagan võtaks, miks ta sõrmuseid ometi kuhugi mujale polnud pistnud, näiteks kohvri voodri vahele? "Pole õrna aimugi," ütles Tom. "Ju tal tuli selline tuju. Sa ju tun­ned teda. Ta ütles, et kui midagi peaks juhtuma, tahab ta, et sõrmused jääksid mulle."
Marge oli hämmeldunud. "Kuhu ta läks?"
"Palermosse, Sitsiiliasse." Tom hoidis kinga mõlema käega, valmis kontsa relvana kasutama. Tal käis kähku läbi pea, kuidas ta lööb tüdruku kingaga uima­seks, lohistab ta uksest välja ning viskab kanalisse. Ta ütleb, et tüdruk oli vetikatel libastunud ja vette kukkunud. Et Marge oli hea ujuja, siis oli Tom arvanud, et ta suudab end vee peal hoida.
Marge põrnitses karpi. "Siis kavatses ta ju end ikkagi tappa."
"Jah... kui soovid, sõrmused... Need jätavad tõesti mulje, et ta tappis end." (lk 166)
  • Homme peab sõrmustest härra Greenleafile rääkima. Sedasama, mida täna Marge'ile. Peab seda üksikasjadega täiendama, et kõlaks paremini. Tom hakkaski mõtlema. Meeled rahunesid. Ta kujutles Rooma hotellituba, jutuajamist Dickie'ga; kujutles, kuidas Dickie võtab sõrmused sõrmest ja annab talle. Kujutles, kuidas Dickie ütleb: "Ära sellest kellelegi räägi..." (lk 167-168)


  • Kui nende väed sõjaplaanide tõttu üksteisest lahku läksid ja kõrged lepinguvennad üksteisega jumalaga jätsid, võttis kuningas Richard oma vapisõrmuse kolme lõviga ja andis selle keiser Friedrichile rüütelliku sõpruse ja truuduse märgiks. Prantsuse kuningas, kes seal kõrval seisis, tundis seda nähes oma südames kadeduseokka valusat torget ja see haav ei paranenud kunagi. (1. peatükk "Sõrmus", lk 6)
  • Samal ajal kui protonotar jätkas otsuse ettelugemist, tõmbus Guillaume ettevaatlikult tagasi ja kadus rahvahulka. Ta oli kohe tundnud, et kinnas ei olnud tühi, ja kui ta lähemalt järele vaatas, leidis ta sellest Staufenite sõrmuse kolme vapilõviga. (16. peatükk "Kinnas", lk 261)
  • "Te olete talle juba andnud oma sõrmuse," jätkas ta.
"Sõrmuse?" Küsimus tuli iseenesest, poolkogemata. Võisin aimata, kuidas mu ülekuulaja maski varjus võidurõõmsalt naeratas.
"Keisrite sõrmuse. Me teame kõik, kuidas see toimus vanas Roomas. Keiser adopteeris oma järeltulija ja kinnitas selle akti oma sõrmusega."
"Me pole keisrite suguvõsast… "
"Muidugi mitte. Aga mis on keiser, kui ta kõrval ei seisa mõni von Schmerzburg? Malend. Ainult malend, mis ise ei saa ei liikuda ega ennast kaitsta."
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976, lk 204


"Kalevipoeg"

[muuda]

 Ilmaneitsike ilusa
Mõistis kohe küsimise,
Laulis vastu lahke′esti:
"Mis ma nutan, neitsikene,
Mis ma kaeban, käharpeaga?
Vetta kaevusta vinnates
Kaotin sõrmukse sõrmesta,
Veeres, kuld, mul vete alla."
        Kalevite kange poega
Kargas kohe kaevupõhja,
Tõttas sõrmust otsimaie.
        Sortsilased suurel seltsil
Kalevipoega kiusama:
"Hiir on ise hüpand lõksu,
Karu kammitsa kaevusse!
Võtke kivi, vennikesed,
Kukutagem kukla peale,
Kange mehe kaela peale!"
/---/
Kalevite kallis poega,
Kui ta otsind tüki aega,
Kargas jälle kaevu peale.
Mis tal sõrmukseks sõrmessa?
Veskikivi veereb käessa,
Sõrm käib läbi silmuksesta.
Kalevipoeg küsimaie:
"Ilmaneitsike ilusa,
Kõue tütar käharpeaga,
Sinisirje linnukene,
Kas see sõrmus on sinulta,
Mis sul kaevu on kukkunud,
Vete alla on veerenud?
Muud ei leidnud ma mudasta,
Suuremat ei puutund sõrme."


Luule

[muuda]

kellel linnul on rõngas jalas
see on vist abielus
arvas tilluke Asta Alas
aga see polnud ilus
    
psühholoog Maasika meelest kes
puldis vastuseid soris
    
lapsed võilillepärgades
lõputus koridoris

  • Juhan Viiding, "Ministeeriumist saadeti psühholoog" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 45


Siis ta tuligi. Sätendas sõrmuste kuld.
Tuli laenama tikke või suitsule tuld.
- Kust oled pärit, kas kaugelt maalt?
Eks puhka, eks maitse me õhturoast!
- Ma olen siit kõrvaltoast.

  • Mari Vallisoo, "Sügis eeskojas", kogust "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 173


Kuni õhku lendab surma võlumägi,
kanna sajandit kui musta kihlasõrmust.
Kõik on võimalik. Ka see, et ilmub põrmust
ette teatamata taeva sõjavägi.


- Kuidas naksub su nahkrihm, kuumees,
kuidas mõtlen ta mustrist }a moest!
- Mu vöö on laenatud lonkuri käest,
kuid su sõrmuse kallim kullassepp
tegi tuhande dirhami eest
Oo kuis ratsutan nyyd,
lauldes linnadest, tuulest ja teest -
sest ma sõrmuse kaotasin ära.

  • Triin Soomets, "* Kuhu jäi su revolver, kuumees" kogus "Valitud omadused" (2016), lk 86


II
Tumesinised sõrmused
Kollased sõrmused
Haljad sõrmused
Heleroosad sõrmused
Violetsed sõrmused
Mustad sõrmused
Hallid sõrmused
Kuldne keha

III
Vikerkaare täisring tiirleb ümber enda
Raske sõrmus vihiseb kui piits
Maandumisel rebib hoovi pinnast
Seebimullides
Bensiiniloikudes
Plekitükkidel
Sinikates
Punetustes
Kõiksuses
Rebib meid vormist lahti
Läbi portaalikaarte
Värviringist välja

  • Liepa Rūce, "Ilutulestik", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 202-203

Kirjandus

[muuda]
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Sõrmus&oldid=113428"