Sõrmus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti



 Ilmaneitsike ilusa
Mõistis kohe küsimise,
Laulis vastu lahke′esti:
"Mis ma nutan, neitsikene,
Mis ma kaeban, käharpeaga?
Vetta kaevusta vinnates
Kaotin sõrmukse sõrmesta,
Veeres, kuld, mul vete alla."
        Kalevite kange poega
Kargas kohe kaevupõhja,
Tõttas sõrmust otsimaie.
        Sortsilased suurel seltsil
Kalevipoega kiusama:
"Hiir on ise hüpand lõksu,
Karu kammitsa kaevusse!
Võtke kivi, vennikesed,
Kukutagem kukla peale,
Kange mehe kaela peale!"
/---/
Kalevite kallis poega,
Kui ta otsind tüki aega,
Kargas jälle kaevu peale.
Mis tal sõrmukseks sõrmessa?
Veskikivi veereb käessa,
Sõrm käib läbi silmuksesta.
Kalevipoeg küsimaie:
"Ilmaneitsike ilusa,
Kõue tütar käharpeaga,
Sinisirje linnukene,
Kas see sõrmus on sinulta,
Mis sul kaevu on kukkunud,
Vete alla on veerenud?
Muud ei leidnud ma mudasta,
Suuremat ei puutund sõrme."


  • Äkki ilmus tapeedi varjust täiuslik valge käsivars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma huuled aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära sõrmuse. Otsekohe sulgus uks ja D'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest.


  • [Ramilda:] Mõtelge ometi, kui mul oleks keegi, keda ma nii, nii… liebe vom ganzen Herzen ja kui ma kunagi ei võiks talle "armas" ja "kallis" muidu öelda, kui aina susiseva s-ega; ma sureksin ära. Bei Gott, ich würde krepieren. Armas, kallis, sõrmus — kõige parematel sõnadel ikka s. Aga: ich liebe dich, ich bin verliebt, Ring, Brautring, wie schön das klingt! Himmlisch!


  • Kui nende väed sõjaplaanide tõttu üksteisest lahku läksid ja kõrged lepinguvennad üksteisega jumalaga jätsid, võttis kuningas Richard oma vapisõrmuse kolme lõviga ja andis selle keiser Friedrichile rüütelliku sõpruse ja truuduse märgiks. Prantsuse kuningas, kes seal kõrval seisis, tundis seda nähes oma südames kadeduseokka valusat torget ja see haav ei paranenud kunagi. (1. peatükk "Sõrmus", lk 6)
  • Samal ajal kui protonotar jätkas otsuse ettelugemist, tõmbus Guillaume ettevaatlikult tagasi ja kadus rahvahulka. Ta oli kohe tundnud, et kinnas ei olnud tühi, ja kui ta lähemalt järele vaatas, leidis ta sellest Staufenite sõrmuse kolme vapilõviga. (16. peatükk "Kinnas", lk 261)
    • Karl Ristikivi, "Põlev lipp". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961


Kuni õhku lendab surma võlumägi,
kanna sajandit kui musta kihlasõrmust.
Kõik on võimalik. Ka see, et ilmub põrmust
ette teatamata taeva sõjavägi.


Siis ta tuligi. Sätendas sõrmuste kuld.
Tuli laenama tikke või suitsule tuld.
- Kust oled pärit, kas kaugelt maalt?
Eks puhka, eks maitse me õhturoast!
- Ma olen siit kõrvaltoast.

  • Mari Vallisoo, "Sügis eeskojas", kogust "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 173