Triin Soomets
Triin Soomets (sündinud 2. märtsil 1969) on eesti luuletaja.
"Valitud omadused"
[muuda]Triin Soomets, "Valitud omadused. Valitud luulet 1990-2015", Tuum, 2016
tyhjalt vaatab mu otsa
helkiva laubaga lõpmatus
kohendab sametpintsakut võtab
rinnataskust sätendava sigari
syydanud selle vaatab ta
tähelepanelikult mu otsa
sirutab käe ja patsutab põsele
võtab oma laia äärega kybara
surub selle mulle pähe
ja läheb
kohtama sinilillega
- " *kõiksuse ykskõikne hääl", lk 8
sirelite vahel on öö
minu ja öö vahel pole midagi
tume rohi kuuvalgusest kipitab
rästik kukub kaevu.
- "* laubal lõhkevad vistrikud", lk 9
löön peod punaseks vastu galaktika sinist seina
vangla millest väljas pole midagi ja sees on yha väiksemad
vanglad
kõige kitsam on keha kõige kymnekordsem vangla
mille ymber hea tooni hõõguv okastraat
niisiis armasta pealegi mind tuhatkordset vangi
see ei liiguta midagi minus millel on jõudu
lyya kildudeks seinad puhtana väljuda vanglast
säravva ruumi mille seinu ei ole veel puutund
pehme käsi kuid peagi
nende kivine kiirgus mu kuivisse silmisse lõikub.
- "* armastan armastan armastan armastan", lk 16
Keegi kirjutab sõnu
maailm ta selja taga veab järge
ja kui käsi paberi kohal
tardub - õudusest või õnnest -
ta haarab sulepea ja yle nurga
allkirja tumesinise ta viskab.
- "* Keegi kirjutab sõnu", lk 17
tulipunane
tuikab
loitsudest väsinud
lootuste lõõr
syda
on
päikesest suurem
ja soojem sõõr.
- "* ootaja käsi", lk 24
Peegel hingab sind
nagu õõtsuden pulbitseb soo
kord käsi, kord jalg -
pimedusen sa peegliten tantsid
ja lambil on punane vari
su veretu pale
on ovaalsem mis tahes orbiidist
maa kuristikku oiaten vajub
sa vaikiden aeglaselt tantsid
randmed valgemad kriidist
ja palavik syytab mu ajju
Päikese mustad protuberantsid.
- "* Peegel hingab sind", lk 25
just mind miks tähevalgel näkku tabab
klaaskirstu kanajala kulliküüs
ma suudlen Lumivalgekest ma magan
just selle unenäos, kes nägemise mulle müüs
- "* Neid õrnu sõrmi murda vastu põlvi", lk 37
Ennustan sulle, armas,
mine, kellega lähed,
maitse, mis mina ei söö,
ikkagi laulavad tähed,
öö läbi lõhnab roos
sajandist sajandisse
ja pulss su randmel lööb
nagu roosi häbita syda
otse mu õrnusesse.
Hingetu valjusega,
mine, kellega lähed,
mulle laulavad tähed.
- "* Ennustan sulle, armas", lk 46
Mu rinnale rabiseb suhkrut ja kass magab mu üsal
must särav suhkur ja käginal keerleb unede masin
öö tummades sõrmedes väike siniseis sädemeis vasar
lööb mu valede alasil: unustasin unustasin unustasin
unelüliti fosfor libiseb üle mu näo sosinal siuglevaks maoks
mu väike süda küll täis liialt lilli on lõigatud tema jaoks
olen pind enese kehas terav ja vaigust lõhnav pind
violetses ma kisendan öös: sa tahad mind
- "* Mu rinnale rabiseb suhkrut", lk 53
anna mulle valgus
ja ma lähen öösse,
kalju jalamil harutan lahti silmuse
ja me tuleme tagasi,
äraandmatud, lunastamatud,
ja inimesed räägivad meie rikutusest,
siis kui lamame kõrvu
ja meie vahel on ülepääsmatu müürina see, mis meid
ühendab.
- "* Kas sa lähed taevasse, kui jätad mu maha", lk 62
Meil oli maailmatu maja,
meile laulsid kiirus, kaugus ja kõrgus.
Kuldlõige läbistas aja,
kõik kiljatas, tõusis ja tardus.
Kaks kvartalit lõunas, kus eha
on maalitud linnamyyrile,
ma lahendan käsi ja keha
su kõrguse piirile.
- "* Meil oli maailmatu maja", lk 104
keemia ja fyysika on kõige mystilisemad asjad
kvantmehhaanika sama ohtlik kui kunst
parem ära mine liiga lähedale
või sul pole kuhugi tagasi tulla
- "* mateeriast halastamatult emaneerub igatsust", lk 199
