Õrnus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Luule[muuda]

Et õnn on sama õrn kui moon:
sa puudutad - kaob õiekroon;
kui peotäis tuhkjat kerget lund
on üürikene õnnetund -
sa teda hetkeks tabad ainult
kui tuult, mis üle heljub vainult,
kui vikerkaart, mis viivuks sajus
end ilmutas ning samas hajus.

  • Robert Burns, "Tam O'Shanter", tõlkinud Ralf Parve; rmt: "Mu arm on nagu ruske roos", Tartu: Ilmamaa, 2000, lk 18 (ka: "Tom O'Shanter". Rmt: R. Burns, "Lõbusad kerjused". Tallinn, 1959)


ma paitasin kuuseoksi — eriti nende
helerohelisi otsakesi
ja sina korjasid metsast üles prügi mis risustas metsa
ja keset metsa — maanteel mis seal lookles
kaelustasin sind
ja sina ütlesid — Ma olen kaua õrnusest ilma olnud
ja see pilt on nagu külmutatud filmisekvents
need sõnad on mu ajju lindistatud

  • Ilona Laaman, "*ma ei saa seda enam kunagi öelda", rmt: "Maakulgur on maandunud", 2003, lk 10


Kes nägi Õrnust selles elus
öelgu mulle kus ta läks
ja kus ta praegu varjab end?
Pole kerge teda leida
Mõnikord ta ennast peidab
seal, kus liblikate lend
Armastus on elumerel
kirest miskit pole järel
kas ka Õrnus on legend?
Kes hoiab Õrnust oma haardes
öelgu mulle tema aadress
tahan tutvustada end

  • "Igavesti heitlike tunnete tango", sõnad Kristiina Ehin, Katrin Laidre, Kairi Leivo, Sofia Joons, viis Sofia Joons


Viinakuu, sa lubad näha. Ja tunda kaasa, olla rabe, õrn.
Rändlinnud lähevad. Viivad miskit endaga.
Sääl ilma taga on sandid valmis vana värava ees.
Viinakuine taevas, see ajab üle ääre, kaldub kaela!
Et ei jäägi ruumi muuks,
kui saada jälle... iseeneseks.

  • Berit Petolai, "Viinakuine" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 72-73


hulgun õhtul aedlinnas ringi ja otsin kreeke
tänavatel on luuviljade lõhna
aga puude lahkus on aiapiirini pügatud
et hulgused ei ulatuks
ainult mõned valged klaarid
on oma õrnuse vastu kruusa ära löönud

Proosa[muuda]

  • Porthos toetas oma võimsa õla vastu uksetahvlit, see andis pisut järele, d'Artagnan pistis oma mõõgatera ukse ja piida vahele ning kangutas lukukeele tagasi. Lukukeel andis järele ja uks avanes.
"Uskuge mind, sõber Porthos, naised ja uksed annavad alati järele, kui neid õrnalt kohelda."
"Te olete suur mõttetark," sõnas Porthos.
  • Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 850
  • Pilgud, naeratused, tualetid sadasid kuulirahena noormeeste pihta, neid tublisti kriimustades. Samast ammendamatust arsenalist toodi veel välja silmategemised, õhusuudlused ja tuhat mitmesugust õrnust, mis kaugelt tabasid eskorti kuuluvaid aadlikke, ohvitsere ja kodanlasi linnades, kust läbi sõideti, paaže, rahvast ja lakeisid. See oli üldine laastamine, piiritu hävitustöö.
  • [Louis XIV:] "Hästi, olgu nii," ütles ta. "Mõtlen oma rünnakuplaani läbi. Kindralid, nagu näiteks minu nõbu de Condé, uurivad põhjalikult oma strateegilisi kaarte, enne kui liikuma panevad esimese etturi, mida nimetatakse armeekorpuseks. Minagi tahan koostada tõelise rünnakuplaani. Nagu teate, on Õrnuste Maa jaotatud paljudeks piirkondadeks. Ma peatun kõigepealt Väikeste Tähelepanekute külas, Armastuskirjade talu juures, enne kui pöördun Nähtava Armastuse teele. Tee on selgesti tähistatud, nagu teate, ja too vaene preili de Scudéry ei andestaks mulle, kui ma kõiki neid etappe korralikult läbi ei teeks."
    • Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", I) osa, tlk Henno Rajandi ja Tatjana Hallap, 1959, lk 158


  • Sina ei ole mitte taevas, sina oled mõisas, oled Villu. See ei ole mitte inglite laul, mida sa kuuled, see on Beethoveni sonaat, mis mõisapreili klaverilt tuleb; need valged kerged kujud ei ole mitte murueide tütred, vaid tantsijad neiud, kes noorhärra sündimispäeva pidule naabermõisatest on tulnud. Tead sa, mis üks sündimispäev, mis üks kõrgesti haritud õrn neiu, mis üks Beethoven on? Vaene poiss, kust võid sa seda teada!


  • Oma lapsepõlvekevadel jooksis Anselm rohelises aias. Üks lill ema lillede seas, mille nimi oli võhumõõk, meeldis poisile eriti. Ta hoidis põske vastu taime kõrgeid helerohelisi lehti, puudutas õrnalt sõrmedega nende teravaid tippe, nuusutas sügavalt suurt imeilusat õit ja vaatas kaua sellesse, õie kahvatusinisel keskrool paistsid kollaste karvanääpsukeste read, mille vahelt kulges särav tee õietuppe ja lille kaugesse saladusse. Seda õit armastas ta väga, silmitses kaua ta sisemust ning nägi kollaseid peeni karvakesi, kord kuningaaia kuldne hekina, kord puiesteena ilusate unelmapuudega, mida ei liiguta ükski tuul, ning nende vahel elavat klaasõrna ja soonilist mõistatuslikku teerada sügavusse, õis oli ebatavaliselt avali, kuldsete puude vaheline rada kadus sügavale saladuslikku kurku, mille kohal kummardus kuninglikult violetne võlv ja heitis nõrku nõiduslikke varje vaikse ootava ime üle. Anselm teadis, et see on lille suu, et sinises kurgus kollaste ilusate karvakeste taga elavad taime süda ja mõtted, et kena heledat klaassoonilist teed mööda käivad sisse-välja tema hing ja unistused.
    • Hermann Hesse, "Iiris". Tõlkinud Helle Luht. Looming 12/1978, lk 1637


  • Armastus ja õrnus olid mulle nii võõrad, et ma nende puudumistki ei tundnud.
  • Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995, lk 6



  • Mart rääkis korduvalt, kui suur oli tema noorpõlves Marie Heibergi mõju. Heibergi luule mõjus selles saates nii nukralt, isamaaarmastus oli nii võimas ja valuline nagu ikka neil naispoeetidel, kes isiklikust õnnest ilma jäetud. Kuidas inimene, eriti naine, vajab õrnust ja armastust! Kesköökava kuulates ikka veel usud, et elad Eestimaal, muidu on kõik sünge, ümberringi nagu pime Venemaa.
    • Valda Raud, päevik, 19. detsember 1984, rmt: "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". SE&JS, 2020


  • Kui hakkate uut kübarat tahtma, ärge minge kübarategija juurde, vaid aeda, kus kasvavad kirikakrad. Matkige nende õrnust, ja küll te näete, kuidas see teile sobib!
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 46


  • Tema rahulikkus ja õrnus olid suurejoonelised, paksust sametist. Need kestaksid ja nendega võinuks drapeerida uksi ja aknaid.


  • [Arthur Cornish:] Armastus ja seks on suurepärased asjad, aga nad ei jää kestma. Sõprus - selline sõprus, millest mina räägin - sisaldab rohkem õrnust ja armastavat hellust kui seksi ning kestab elu lõpuni. Veelgi enam, see kasvab, kuid seks kahaneb; peabki kahanema. Nii et kas abiellume ja oleme sõbrad? Me naudime armastust ja seksi, aga ei ehita oma abielu ainult sellele üles.
  • Sõjaaegses Londonis, mis oli nii hall ja umbne, kus pesupesemine oli tülikas ja vannivõtmine katkiste torude tõttu ebakindel, oli õnnis riided seljast koorida, vajuda räpasevõitu linadele ning unustada ennast ühenduses, mille juures polnud vaja mõelda julgeolekule, tähtis oli vaid õrnus ja kiindumus. Võib-olla oli imelik, et nad kunagi armastusest juttu ei teinud ja vastastikku truudust ei vandunud; nad ei tundnud aga seesuguste sõnade järele mingit tarvidust. Sellest iial juttu tegemata teadsid nad, et aega on napilt ja olevik on kõik, ja kokkusaamine siis, kui juhust tuli, oli hävingult napsatud aare.


  • Seda siis kujutasidki endast tänapäeva neljateistkümneaastased? Piisav annus teravmeelsust mõistmaks, et kõigel selles näruses maailmas on oma hind, ning samal ajal ka piisav doos naiivsust ja õrnust, et tahta jätkuvalt kahel täiskasvanul korraga käest kinni hoida, jäädes ise nende kahe vahele, täpselt nende vahele, mitte enam vaheldumisi ühe juurest teise juurde kepseldes, vaid hoides tugevalt mõlemat korraga, aheldades nad enda külge, et nad kõigest hoolimata koos püsiksid.
  • Anna Gavalda, "Lohutaja". Tõlkinud Stella Timmer. Pegasus 2011, lk 28


  • Püha Veronica pühkis Kolgata teel Kristuse nägu, ja Tema näo jäljend jäi Veronica käterätile. Või Tema näo pilt. Õde Benedict ütles, et see oli kõigi aegade esimene foto.
See Veronica hakkas mulle täitsa meeldima: kuidas ta rahvasummast välja kummardus, ühtaegu anuv ja õrn. Mõtlen nüüdki temale iga kord, kui Hiina restoranides ja vanamoelistel lennuliinidel pakutakse niiskeid käterätte. Me oleme kaotanud avaliku õrnuse kunsti, rituaalse pühkimise ja pesemise, me oleme unustanud, kui alandlikult ihu tervitab ametlikku puudutust. Tean, et minu saatus peab olema mõnes mõttes ühendatud Veronica omaga. Vahest saab minust fotograaf. Vahest tuleb hetk, kui ma astun inimsummast välja ning siis pöördun sinna tagasi - ei midagi enamat. Mõtlesin, et suureks kasvades võib minust saada pühkija - vere, pisarate, selle kõige pühkija.
  • Anne Enright, "Kokkutulemine", tlk Karin Suursalu, 2008, lk 123


  • Kas tohib sind kallistada, küsis Vassili, sirutudes kõhklevalt tema poole, Anatoliat üllatas ta küsimus väga - endine mees võttis teda luba küsimata, peaaegu alati vastu tema tahtmist, erutudes süüdimõistetu vaikimisest ja tema tahtmatutest pisaratest, seepärast sai talle sellest relvitukstegevast, häbeliku sosinaga väljaöeldud hellusepalvest säärane avastus, et ta sirutus ise mehe poole ja kallistas teda, häbenedes oma sööstu. Vassili osutus hoolimata tahumatust välimusest ja rämedavõitu olekust voodis üllatavalt ettevaatlikuks, võttis Anatolia õrnuse vastu tänuga ning suhtus temasse nii hoolivalt ja hellalt, et Anatolia tunnetas elu intiimset poolt esimest korda mitte kui alandavat piina, vaid kui õnne. Kõrge ea tõttu polnud nende tunnetes ägedust ja teadvust hägustavat kirge, kehadel polnud võimalust armastada nii sageli, nagu seda on antud noortele, aga nad suhtusid sellesse arusaamisega ja olid taevale otsatult tänulikud õnnistatud võimaluse eest jagada elusügist sellega, kes on sulle tõeliselt kallis.