Anne Enright

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anne Enright (2008)

Anne Teresa Enright (sündinud 11. oktoobril 1962) on iiri kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema romaan The Gathering (2007), mis pälvis Bookeri preemia.


"Kokkutulemine"[muuda]

Anne Enright, "Kokkutulemine". Tõlkinud Karin Suursalu. Pegasus, 2008

  • "Mamps."
Tal pole aimugi, kui palju on tema heaks tehtud selle nädala jooksul, mis on möödunud Inglismaalt tulnud esimesest telefonikõnest. Teda säästeti sellest kõigest. Kitty jooksis hambakaarte hankides mööda Londonit ja mina mööda Dublinit; Liami kasv, juuksevärv, tätoveering paremal õlal. Temale ei loetud seda ette, nagu luges tol hommikul minule väga sümpaatne naispolitseinik, kes tuli minu ukse taha, sest mina armastasin Liamit kõige rohkem. Mul on naispolitseinikest kahju - nemad tegelevad ainult sugulaste ja prostituutide ja muu seesugusega. (lk 15-16)
  • Minul ja Liamil on üheteistkümnekuine vahe. Me tulime emast välja teineteise sabas, teineteise järel, ruttu nagu langevarjurite rühm, kiiruga nagu truudusemurdmine. Mõnikord on mul tunne, et me olime kõhus koos, lihtsalt Liam läks ees ära, et väljas oodata. (lk 16)
  • Tõtt-öelda tahaksin selle loo kirja panna: ajalugu on nii romantiline paik oma üüritõlla kutsarite, naakmannide ja külje pealt nööbitavate saabastega. Jääks see ometi paigale, mõtlen ma, ja settiks. Jätaks see ometi mu peas keerlemise. (lk 19)
  • Meile antakse nii vähe inimesi armastada. Tahan oma tütardele öelda, et iga kord, kui armutakse, on see tähtis, isegi üheksateistkümneaastasena. Eriti üheksateistkümneaastasena. Kui üheksateistkümneaastasena võid need, keda armastad, ühe käe sõrmedel kokku lugeda, siis ei ole sul neljakümneselt teise käe sõrmed otsas. Neid, keda meile antakse armastada, on nii vähe, ja nad kõik jäävad. (lk 21)
  • Koolis oli tüdrukuid, kelle pered kasvasid viie-kuuelapseliseks. Oli tüdrukuid, kelle peres oli seitse-kaheksa last, mida peeti juba väikeseks liialduseks, ja siis oli veel haletsusväärseid nagu mina, kelle vanemad olid abitud ja sigisid niisama loomulikult nagu sittusid. (lk 29)
  • Jah, ootamine oli hirmus, ehkki mitte kuigi pikk. Kogu kunst on s e l l e s, oleksin tahtnud talle torusse öelda, kogu kunst on selles, et nina tõmmatakse täis pärast uudise teadasaamist, mitte enne. See on küll peenike joon, Kitty, aga meie arvates on see tähtis. Siin, tõelises maailmas, leiame meie, et see muudab mõndagi. Fakt/oletus. Surnud/elus. Purjus/kaine. Mujal maailmas, mis pole Hegarty-pere maailm, ollakse seda meelt, et need ei ole üks ja sama. (lk 30)
  • Surmas on midagi imelist — kõik sulgub, kõik, mida pidasid eluliselt oluliseks, ei oma enam vähimatki tähtsust. Lõpuks võib ka mees lastele süüa anda, uue ahju sisse lülitada, küllap ta külmkapist vorstidki kätte leiab. Ja see tema tähtis koosolek pole tegelikult tähtis, mitte põrmugi. Ja tüdrukutele minnakse kooli järele ja nad viiakse hommikul jälle kooli. Vanem tütar peab ise oma inhalaatorit meeles, noorem võtab sporditarbed kaasa, ja kõik on, täpselt nagu sa kahtlustasid: suurem osa sellest, mida sa teed, on lihtsalt tobe, täiega tobe, suuremalt osalt sa ainult näägutad ja vingud ja talitad nende eest, kes on liiga laisad isegi selleks, et sind armastada - isegi selleks, rääkimata siis juba omaenda jalanõude otsimisest omaenda voodi alt, nende eest hakkavad sind süüdistama - mõnikord lausa karjuvad su peale, kui nad leiavad ainult ühe jalanõu. (lk 30-31)
  • Sest peale paastuaja on ka kevad. Kuidas muidu? Ada Merriman on ilus ja Lamb Nugent pole põrmugi parem, kui ta peaks olema, ja see on kõik, mida meil on vaja teada - et kui Ada astus uksest sisse ja istus malbe graatsiaga väikesele ovaalse korjuga toolile, nägi Nugent elu, milles keegi polnud kellelegi võlgu. Mitte tsipakestki. (lk 36)
  • Vaatasime aknast välja ja pärast pimedust nägime nii palju tulesid, et pidasime neid läheneva Londoni tuledeks. Ainult et sinna me ei jõudnudki. Meile näis, et Inglismaa on ühest servast teise üksainus linn, ilma vahedeta. Hommikul, kui olime viimaks kindlasti ja kaheldamatult kohal, seisime Eustoni metroojaama suudmes, mõeldes, et rong oli just sisse sõitnud ja me võime alla minna siis, kui rahvasumm on kadunud. Natukese aja pärast saime aru, et inimvool ei hõrenegi, et polegi mingit üht kindlat rongi. London oli üleni voog, sel polnud servi, see oli kõikjal.
Liamile ei meeldinud inglased, vähemalt nii ta väitis. Selles toetas teda, nagu ta ütles, tõik, et inglased ei meeldi ka iseendale. (lk 76-77)
  • "Michael Weiss," ütles Michael Weiss siirast mehist kätt ulatades, isa, talle tuleb au anda, neelas alla keelele kippuva küsimuse, kas see on juudi nimi, kuigi ta küsib seda pärast minu käest.
"Weiss, kas see pole mitte juudi nimi?" Andes niiviisi märku, et ta ei saa olla antisemitist, kui ta ei tunne ühtki kuradima juuti.
"Noh, nüüd igatahes tunned üht." (lk 92)
  • Isa oli väga keevaline, aga tütarde peal ta end ei maandanud. Ta läks marru poegadega, aga ainult siis, kui nad talle vastu hakkasid. Pojad hakkasid talle muidugi kogu aeg vastu, aga mis puutus tütardesse, siis pigistas ta hilisöiste kojutulekute ees silma kinni, peaasi et temalt taksoraha ei küsitud, tema poolest võisid sa purjuspäi koju tulla, peaasi kui läksid temast mööda ja trepist otse üles, ta ei teinud kuulmagi, kui sa väljakäigus oksendasid, peaasi et koristasid pärast ilusti ära, aga kui ta küsib sinult suitsu ja sina tõmbad taskust Durexi paki nagu loll kooliplika kunagi, siis on ta kohustatud purskama ja purskabki nagu Old Faithful, kuni oled leidnud endale teise ulualuse.
Peale kõige muu olid need seadusevastased. Kõigil olid need olemas. Ükskõik, kas neid oli vaja või mitte. (lk 92-93)
  • Üksluised paastupäevad on möödas, Leegioni missioon oli võidukas, politsei korraldas reidi bordellidesse, neid piserdati Frank Duffi ostetud püha veega ja pandi kinni. Suur usurongkäik on ära peetud, seesama mees, kes seisis köögilaual ja lõi hämmastavalt suure haamriga naela seina, tõstis Purdoni tänaval risti. Kakskümmend tüdrukut on Sancta Maria ühiselamusse viidud, kuivale tõmmatud. Kõik on palvetanud päevad kui ööd, ööd kui päevad, kuni neil on sellest kõrini, kogu linnal on sellest kõrini, nad on endale tuhka pähe raputanud ja krutsifiksi suudelnud ja tundnud end tõeliselt, sügavalt, vaimselt puhastatuna: ülestõusmine koidab, tänatud olgu Jeesus, ja kui nad on söönud ja naernud ja vaadanud nartsisse, heidavad nad voodisse ja seksivad (pole seda ammu teinud, juba nelikümmend päeva), magavad sügavalt ja järgmisel päeval lähevad nagu üks mees võiduajamistele. (lk 101)
  • Nugent üritab meenutada eileöist unenägu, kindel, et see oli talle kaotust ennustanud veel enne, kui see oli päriselt juhtunud. See oli unenägu hingest, rinnas avanevast haavast - sest hing on naisterahvas — tema rinnus õilmitseb tütarlaps, murrab end läbi, tema südame kohal on auk, mis nutab nektarit, see avaneb tema käe all, seal - just seal - kohas, kus on kõik hea, nagu lootus ja armastav headus, kohas, kus leiab hunnitut rahu, koht, mis siseneb või laseb endasse siseneda ikka ja jälle, ikka ja jälle, leides seejuures hinge enda hurmavat ekstaasi, kuni ärkab omaenda jumalavallatute mõtete õudusest ja äsjase seemnepillamise järgsest vapustusest, ja ootab pimeduses, kuni neste jahtub. (lk 105)
  • Meile ei meeldi sugugi alati need inimesed, keda me armastame - sugugi alati ei anta meile valida. (lk 105)
  • Teismelisena kirjutasime teineteisele riuklikke "lustakaid" kirju iga kord, kui meid lahutati, sel suvel, kui Liam läks Gaeltachti või seekord, kui mina sõitsin vahetusõpilasena Prantsusmaale.
"Vahepeal," kirjutab ta Gweedore'ist tol aastal, kui ta oli neliteist, "jäävad meil kannikad kangeks rannas istumisest ja vodka ehk bhotka, nagu seda siin nimetatakse, mittejoomisest. Billy Tobin saadeti inglise keele rääkimise eest koju, nii et Michael ja mina leiutasime mooduse inglise keele rääkimiseks, nagu oleks see iiri keel, mis on hästi vahva ja raskesti arusaadav. Sha pheakbjhsid shieda ishe vhabhel pfroofima." (lk 113-114)
  • Inimese kohta, kes oli enamasti rabavalt rumal, oli mu vend väga terane. Terane oli ta nimelt teiste inimeste elude koha pealt, nende nõrkuste ja lootuste koha pealt, pisikese puru koha pealt, mida neile meeldib iseendale silma puistata selle kohta, miks peab voodist tõusma — ja kas üldse peaks voodist tõusma. See oli Liami suur anne — valet paljastada. (lk 120)
  • Päriselt Liam küll ei varastanud - see oli talle pigem intellektuaalne probleem, ta lihtsalt ei saanud aru, miks sinul on ja temal ei ole, ja ainus lahendus oli see ära võtta, ükskõik kui tobe asjake see ka ei olnud. (lk 120)
  • Ma hakkan käima tema enda klassis, ütles ta, minust saab Issanda pisike sõdalane - ja just nii ma Benedicti käe all elatud aega mäletangi: kui marssimise aega, koolipingid korralikult rivis, Jeesus südames, Maarja ühe ja kaitseingel teise õla tagant piilumas; Jumal ülevalt otse alla vaatamas, Püha Vaim sukeldumas otse juukselahku, kus plahvatas kahjutu tulekeelena. Kuradile, kes oli sünge vari vasaku õla taga, silmapilgutuse varjus, polnud kuskil ruumi. (lk 122)
  • Püha Veronica pühkis Kolgata teel Kristuse nägu, ja Tema näo jäljend jäi Veronica käterätile. Või Tema näo pilt. Õde Benedict ütles, et see oli kõigi aegade esimene foto.
See Veronica hakkas mulle täitsa meeldima: kuidas ta rahvasummast välja kummardus, ühtaegu anuv ja õrn. Mõtlen nüüdki temale iga kord, kui Hiina restoranides ja vanamoelistel lennuliinidel pakutakse niiskeid käterätte. Me oleme kaotanud avaliku õrnuse kunsti, rituaalse pühkimise ja pesemise, me oleme unustanud, kui alandlikult ihu tervitab ametlikku puudutust. Tean, et minu saatus peab olema mõnes mõttes ühendatud Veronica omaga. Vahest saab minust fotograaf. Vahest tuleb hetk, kui ma astun inimsummast välja ning siis pöördun sinna tagasi - ei midagi enamat. Mõtlesin, et suureks kasvades võib minust saada pühkija - vere, pisarate, selle kõige pühkija. (lk 123)
  • Ajasin Veronica segamini evangeeliumi verdjooksva naisega, sellega, kelle kohta Kristus ütles: "Keegi on mind puudutanud", ja ka selle naisega, kelle kohta Ta ütles: "Noli me tangere", mis juhtus pärast ülestõusmist. "Ära puuduta mind."
Miks?
Miks naine ei tohtinud Teda puudutada? Toomas puudutas Teda, Toomas tohtis panna käe Tema haavade külge. Need asjad läksid mulle kaheksa-aastasena vägagi korda. (lk 123)
  • Vaatan oma lapsi ja mõtlen, et kaheksa-aastane teab kõike. Aga võib-olla ma eksin. Kaheksa-aastane teab küll kõike, aga see on tema eest peidetud, kinni pitseeritud, ja et seda üles leida, tuleb iseennast lõhki lõigata. (lk 142)
  • Asi on selles, et suures peres jäeti igaühele palju isiklikku ruumi. Mitte keegi ei sorinud teise asjades muu pärast kui ainult varastamiseks või solvamiseks. (lk 157)
  • Mu vennal olid kindlad põhimõtted õigluse kohta, kuid ta oli kuri igaühega, kes püüdis teda armastada; peamiselt ja eriti iga naisega, kellega ta magas, ja pärast eluaegset valu külvamist läks tal korda mind süüdistada. Ja mul läks korda end süüdi tunda. Miks ometi?
Häbi teeb seda. See on häbisse uppuva perekonna - kogu maa - anatoomia ja mehhanism. (lk 160)
  • Britid, otsustan ma, matavad inimesi ainult siis, kui nad on nii surnud, et selle kirjeldamiseks oleks vaja teist sõna. Britid ootavad matustega nii kaua, et inimesed ei kogune niipalju leinama kui kurtma, et laip on ikka alles maa peal. Järjekord on, ütlevad nad telefonis (britid armastavad järjekorda). Nad tulevad kokku alles siis, kui emotsioon on kadunud.
Mida muud pean ma arvama neist kümnest päevast, mil tuleb oodata pabereid, surmatunnistust ja äraviimiskorraldusi, mis jõuavad igaüks eraldi sellesse ühte ümbrikku, mis antakse vennale koduteele kaasa. (lk 173)