Dublin
Dublin (iiri keeles Baile Átha Cliath) on Iiri pealinn.
Proosa[muuda]
- Uue, popi, trendika, topeltespresso Dublini rõõm on see, et iga kummalise tuju põhjuseks võid tuua kohvipuuduse. Teega ei juhtunud seda kunagi, vähemalt mitte noorte tänavakultuuris. (lk 43)
- Me töötame Dublini lossi territooriumil ja hoolimata kõigist koloniaalaja varjunditest on see minu töö juures üks mu lemmikhüvesid. Sees on ruumid suure hoole ja armastusega täpselt selliseks renoveeritud nagu kõikides teistes suuremates riigiasutustes - boksid, päevavalguslambid, staatilist elektrit tekitav vaipkate ja seinte värv nagu kontorites ikka -, kuid hoone välispinnad on kaitstud ja veel puutumata: vana ehitud punane tellis ja marmor, parapetid ja lasketornid ja ootamatutes kohtades pühakute kulunud kujud. Talvel, eriti udustel õhtutel, on munakivide ületamine justkui kõndimine Dickensi ajas - tuhmkuldsed tänavalambid heidavad veidra nurga all varje, lähedal katedraalides kõlavad kellad, iga samm kajab pimeduses vastu; Cassie ütleb, et seal võib teeselda, et oled inspektor Abberline, kes töötab Rappija-Jacki mõrvade kallal. (lk 90)
- Mu tuba ei soodustanud keskendumist. Kogu hoonel oli nii paljudele Dublini uutele arendustele iseloomulik odav paha vaimuga aura — liiga madalad laed, lame, mudavärvi ja täiesti ebaoriginaalselt kole fassaad, solvavalt kitsad magamistoad, justkui loodud hõõruma nina alla fakti, et ei tohi olla liiga nõudlik - ja arendaja polnud heliisolatsiooni vajalikuks pidanud, seega kajas iga üleval astutud samm või all valitud muusikapala läbi kogu meie korteri ja ma teadsin kõrval elava paari seksieelistustest palju rohkem, kui oleksin pidanud. Nelja aasta jooksul olin sellega enam-vähem harjunud, aga selle paiga üleüldine kontseptsioon oli mulle ikkagi vastik. (lk 99-100)
- Tana French, "Vaikiv mets", tlk Evi Eiche, Päikese Kirjastus, 2017