Meeleolu

Proosa

Iroonia on tee ja harjutus hea tuju saavutamiseks.
- Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 36/2004, lk 13

[Mr Collins:] "... te võite kujutleda, missuguse rõõmuga ma kasutan võimalust teha niisuguseid tagasihoidlikke komplimente, mis daamide poolt alati heakskiitu leiavad. /---/

"Te hindate olukorda väga tabavalt," ütles Mr. Bennet. "Tänage õnne, et te oskate nii delikaatselt meelitusi ütelda. Tohin ma küsida, kas need meeldivad tähelepanuavaldused võrsuvad hetkelistest muljetest või on varasema läbimõtlemise vili?"

"Enamasti sünnivad nad antud hetke meeleoludest, ehkki mulle vahel pakub lõbu valmis mõelda ja vaimus lihvida elegantseid väikseid komplimente, mida on võimalik igapäevaste olukordadega sobitada. Püüan neile alati anda nii vahetu varjundi kui võimalik."

Jane Austen, "Uhkus ja eelarvamus", tlk Henno Rajandi, 1985, lk 65

Klaver: võõrastetoas paiknev seade jumalavallatu külalise taltsutamiseks. Seadet juhitakse klahvide allavajutamise teel, misjärel kuulajate tuju langeb iseenesest.
- Ambrose Bierce, "The Devil's Dictionary"

Mulle meenusid ununenud noorusaastad: kuidas ma tollal armastasin selliseid hilissügise ja talve pimedaid sompus õhtuid, kui himukalt ja joovastunult ahmisin ma tollal üksinduse ja melanhoolia meeleolusid, kui ma pooled ööd mantlisse mähituna vihma ja tuulega läbi vaenuliku, raagunud looduse tormasin, juba tookord üksik, kuid täis suurt nautimisrõõmu ja täis värsse, mida ma hiljem oma kambris küünlatule valgel voodiäärel istudes üles kirjutasin! Noh, see oli möödas, see karikas oli tühjaks joodud ja teda ei täidetud mulle enam. Oli sellest kahju? Sellest ei olnud kahju. Millestki polnud kahju, mis oli möödas. Kahju oli nüüdsest ja tänasest, kõigist neist loendamatuist tundidest ja päevadest, mis mul kaduma läksid, mida ma ainult kannatasin, mis ei toonud ei kingitusi ega vapustusi.
Hermann Hesse, "Stepihunt", tlk Mati Sirkel, LR 49-52 1973, lk 24

Aeg jahutab, aeg selgitab, ükski meeleolu ei saa kesta mitmeid tunde täiesti muutumatuna.
- Thomas Mann, "Võlumägi"

Korraga elustuvad Autorid neile omases iginooruses. Nad edastavad omaenda kannatusi, meeleolu, tundeid ja muljeid ning seda tohutut sõnastikku, millest haaran möödaminnes midagi vajalikku.
- Ly Lestberg, "Kunagi sureva Autori mõte". Sirp 15.05.1998, lk 9

See fiktiivne lapsepõlv supelbasseinide ja apelsinipuusalude ja võluvate, kombelõtvade meelelahutustöösturitest vanematega on oma sõgestava säraga tuhmi algupärandi täielikult varjutanud. Kui ma mõtlen tagasi oma päris lapsepõlvele, ei meenu mulle sellest peaaegu mitte midagi peale asjade nukra pudipadi: tossud, mida ma kandsin aasta läbi; supermarketist ostetud värviraamatud ja koomiksid; vähe huvi pakkuvad, veel vähem ilusad. [---] Neist aastatest ei mäleta ma tõesti palju muud kui mingit valdavat meeleolu, mis täitis neist suurema osa, melanhoolset tunnet, mis seostub pühapäevaõhtuste Disney filmide vaatamisega.
- Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, 2007, lk 5-6

Kui ma püüan dieeti pidada, on mul kohutavalt paha tuju. Olen parema meelega natuke paksem, aga selle eest inimestega kena.
- Salma Hayek, intervjuus Anna Bugajskale "Znowu ostro kręci!", To i Owo nr 38, 18. september 2012, lk 6

Nõukaajal suheldi füüsilises mõttes tõesti lähemalt ja vahetumalt (isegi telefoniautomaat tänavanurgal oli tihti rikkis, nii et pidi ise kohale minema.) Küsimus on aga selles, kas säärase suhtlusega kaasnes tingimata helget sooja meeleolu, kas "inimlahkuse piimanired" voolasid? Tundub, et nõnda seda vahel vaikimisi kujutletakse. Ent kui see tõepoolest nii oleks olnud, siis miks üllatas turiste läänest, kui vähe meie inimesed naeratasid, kui sünged olid näod tänaval?
- Mihkel Mutt, "Millest jutustab meile ühistransport" Postimees, 6. oktoober 2018

Luule

Tiiger! Tiiger! kirkas kumas
hõõgud metsas põhjatumas.
Mis surematu pilk või tuju
lõi su kardetava kuju?

William Blake, "Tiiger", tlk Rein Sepp, Looming, 1957, nr 12, lk 1868

see õnnis meeleolu, milles kogu
müsteeriumi raske koorem, rusuv
maailma käsitamatuse taak
saab kergemaks - see helge meeleseisund,
kus meid me tunded õrnalt juhivad -,
kuni me kehalise vormi hingus
ja koguni me vere liikumine
just nagu katkeks ja me kehana
küll suigume, kuid saame elus hingeks;
me silm, mis vaikse kindluse on saanud
harmoonia ja rõõmu väelt, siis näeb
elava olemust.

William Wordsworth, "Värsid, mis kirjutatud mõned miilid Tintern Abbeyst ülalpool, külastades matkal taas Wye jõe kaldaid. 13. juulil 1798", tlk Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 13-18

"Küll on mõnus olla pilv,
aina taeva sinas uju!"
Väga uhkelt laulab pilv,
alati tal hea on tuju.

A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, värsid tlk Harald Rajamets, 1977, lk 14

Aukliku ja halli pilvevoodri vahelt
veeres kõlinaga telliskivist katusele
kuu kui suur ja haljas hõberubla.
Mõne meeleolu melanhoolselt kiheleva
katkikriimustuna nagu sääse kubla
vajutaksin vastu seda külma vaske.

August Alle, "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 36-44

Piinat meeleolude ori,
tähtajata tundmuste vang,
tammud nätskes sügiseporis
ja ootad, mil kataks hang

langend lehtede räbaldund vaiba
petet lootuste prügimäe...
või et ulataks jahtuval laibal
keegi ellukutsuva käe.

Paul Viiding, "Sulet ring", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 267

Välislingid