William Wordsworth

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
William Wordsworth Benjamin Haydoni maalil (1842).

William Wordsworth (7. aprill 1770 – 23. aprill 1850) oli inglise romantiline luuletaja.


Kui üksi Inimesest, Loodusest
ja Inimelust mõtisklen, siis tihti
mu ette kerkib kujutluste voor,
mis kannab helgeid rõõme, mille puhtust
ei riku ükski ebameeldiv tusk;
see teadvusse toob liigutavad mõtted
ja kallid mälestused, millest Vaim
saab ülendust või rahu, vaagides
me sureliku elu head ja kurja.
...
"Leidku
häid kuulajaid ma, olgu neid või vähe" -
nii palus bard, kes rohkem sai, kui küsis.
...
Ei sünge Kaos,
ei Erebose sügavaimgi koobas,
ei une uuristatud pime tühjus
meis suuda äratada säärast õudu
kui see, mis valdab meid, kui vaatame
me oma Vaimu, Inimvaimu sisse -
see on mu laulu vald ja elupaik.
...
Kui kõrgete eesmärkidega võiks
see teema sobida, oo vägev Jõud,
kust kogu valgustus saab alguse,
siis las mu Elu hakkab väljendama
võrdpilti parematest aegadest,
kus ihad saanud targemaks ja kombed
on lihtsamad; too tõelist vabadust
mu südamesse, puhtaid mõtteid vaimu;
las sinu püsiv armastus mind juhib
ja julgustab ja toetab lõpuni!

  • "Prospekt "Üksiklasele"", tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 1-4


Viis aastat möödas on, viis pikka suve,
kui olnuks talved need! ja kuulen taas,
kuis keskmaa vete pehmel vulinal
mäelättest jõgi veereb alla. Jälle
ma näen neid kõrgeid kaljujärsakuid,
mis selles üksildases paigas toovad
veel sügavama üksilduse meelde,
maad taeva vaikusega sidudes.
...
see õnnis meeleolu, milles kogu
müsteeriumi raske koorem, rusuv
maailma käsitamatuse taak
saab kergemaks - see helge meeleseisund,
kus meid me tunded õrnalt juhivad -,
kuni me kehalise vormi hingus
ja koguni me vere liikumine
just nagu katkeks ja me kehana
küll suigume, kuid saame elus hingeks;
me silm, mis vaikse kindluse on saanud
harmoonia ja rõõmu väelt, siis näeb
elava olemust.
...
See aeg on mööda saand,
need valutavad rõõmud, joovastav
ekstaas on möödas. Sellepärast ma
ei pelga, leina ega kurda üldse;
üks teine and ju korvab kuhjaga
ka selle kaotuse. Sest olen õppind
nüüd kaema loodust mitte enam nõnda
kui noorustuhinas; vaid kuulatades
ses inimsuse nukrat muusikat,
mis kalkuse ja karmuseta jõul
võib puhastavalt köita.
...
Las paistab kuu
su üksildaste rännakute peale;
las kuhjab mägituul su teele udu;
ja aastaid hiljem, kui need pöörased
ekstaasid küpsend kaineks naudinguks,
su meeles on need armsad vormid tallel
ja sinu mälus varjuvad need helid
ja ilusad harmooniad; oh! siis,
kui üksildus või hirm või piin või tusk
su osaks saab, mis kosutavat rõõmu
siis leida võid sa meenutades mind
ja minu manitsusi!

  • "Värsid, mis kirjutatud mõned miilid Tintern Abbeyst ülalpool, külastades matkal taas Wye jõe kaldaid. 13. juulil 1798", tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 13-18


Mõnd kirevahku kummalist
mul tulnud elus kesta,
kuid söandan tollest juhtumist
vaid armunule vesta.

Kui värskus minu armsa näos
tõi meelde juuniroosi,
ta poole sõitsin õhtuhäos
täiskuu all üle oosi.
...
Samm-sammult hobune mind viis,
pilk püsis kuu peal lukkus,
kui majaviilu taha siis
see ketas äkki kukkus.

Oh, leidub kummalisi teid
küll armund meeliskelus!
Ma kohkusin: "Kui minu neid
ei ole enam elus!"

  • "Strange fits of passion have I known", 1799, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 19

Välislingid[muuda]