Mine sisu juurde

Jõgi

Allikas: Vikitsitaadid
Amelia Hotham, "Jõemaastik kindlusega" (1793)
Laura Woodward, "Jõe ääres" (1876)
Frits Thaulow, "Jõgi" (1886)
Peder Mørk Mønsted, "Maastik kalastajaga" (1910)
Edma Morisot (1839–1921), "Kalamees jõe ääres", s.d.
Louise Ravn-Hansen, "Maastik jõega" (1890)
Elizabeth Wentworth Roberts, "Jõgi Concordi juures" (1915)
Lilly Walther, "Jõemaastik" (1915)
Emmy Gotzmann, "Rottenbach am Inn" (1929)
Maria Fjodorova, "Vaikne hetk jõe ääres" (u 1930)
Marie Hager (1872-1947), "Lüneburgi Stintmarkti juures", s.d.
Mary Georgina (Molly) Barton (1861-1949), "Jõevaade Donegalis", s.d.
Claudine De Pauw (* 1951), "Sansaara jõgi", s.d.

Jõgi on mahukamat sorti vooluveekogu ehk suur hulk maismaaga piiritletud vett, mis üldjuhul on mage ja liigub kindlas suunas. Tavaliselt saavad jõed alguse allikast, ojast, järvest või teisest jõest ning lõpetavad meres, järves, teises jões, sügavas augus või eikusagil.

Piibel[muuda]

  • Ja Eedenist sai alguse jõgi, mis kastis rohuaeda, jagunedes sealtpeale neljaks haruks:
11 esimese nimi on Piison, see voolab ümber kogu Havilamaa, kus on kulda;
12 selle maa kuld on hea, seal on bedolavaiku ja karneoolikive.
13 Ja teise jõe nimi on Giihon, see voolab ümber kogu Kuusimaa.
14 Ja kolmanda jõe nimi on Hiddekel, see voolab hommiku pool Assurit; ja neljas jõgi on Frat.


Vesi voolab järvest
ja jõgi taheneb ning kuivab,
12 nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam.


Paabeli jõgede kaldail,
seal me istusime ja nutsime,
kui mõtlesime Siionile.
2 Remmelgate otsa, mis seal olid,
me riputasime oma kandled.

Proosa[muuda]

Õpetaja seisis jõekaldal ja ütles:
"ikka voolata kui jõgi
katkemata päeval ööl"


  • B12. Samasse jõkke astujale voolavad aina uued ja uued veed; ja hinged auravad välja vetest.
    • Tuntuim parafraasina "Kõik voolab.", mis aga pärineb alles Kiliikia Simpliciuselt 6. sajandist pKr.
  • B49a. Samasse jõkke me astume ja ei astu, me oleme ja ei ole.
  • B91. Samasse jõkke ei saa ju astuda kaks korda ... ta hajub ja toob uuesti kokku... ja ligineb ja kaugeneb. (miski ei ole püsiv).


  • Ühel päeval, varsti pärast parve-tüli, läks Arno enne kojuminekut jõe äärde. Jõe ääres istumine sai tema armsamaks ajaviiteks. Ta võis kaua istuda ja vaadata, kuidas vesi voolas ja kuidas pisikesed lained vastu kallast pladistasid. Ta oli kunagi ühte laulu lugenud, kuidas keegi jõele oma häda kaebama läks, kuidas jõgi tema kaebust kuulatas ja tasase vulinaga tema kurba meelt trööstis. Temale näis ka, et jões peale voolava vee ikka veel midagi muud olema pidi. Seal all oli ju põhjatu sügavus, ja miks ei võinud seal need elada, kellest vanaema temale nii palju oli rääkinud, need, pool kala, pool inimest. Üks pika sorgus habemega ja veekasvudega läbipõimitud juustega vanamees olla nende kuningas. Suveöödel, kui hämarus valitses ja kui udu jõe kohal hõljus, tulid nad veest väljaja mängisid kaldal ringmänge.
Kui hämaraks muutus ja vee vulin saladuslikult Arno kõrvu kostis, võis ta kaugemal imelikke asju näha. Vaja oli mõtetele ainult vaba voli anda ja silmi pilgutamata ühe koha peal hoida, siis vajus ta imelikku poolunne ja nägi kõiki neid vaime, kellest vanaema oli kõnelenud.
Vahel, kui Arno jõe kaldal seisis, nii ligidal, et vesi tema jalgu uhtus, võttis imelik rammetus tema üle võimust. Vähe puudus, siis oleks ta enese väsinult voogudesse heitnud, nagu ta õhtul voodisse heitis. Saladuslik jõud tõmbas teda vee poole. (XI ptk)
  • Oskar Luts, "Kevade", Tallinn: Eesti Päevaleht, 2006, lk 44–45


  • Pisitillukesed piisad sünnitavad nire, niredest kogub endale jõudu suur jõgi ja viib kogutu merre. Ning suur meri võib marus tormama hakata, nii vaikne kui ta muidu näib...


  • Milline ilutulestik oli õhtul! Ernst nägi seda siit ülalt. Linn teisel pool jõge täis tulesid ja hõiskamist! Tuhanded haakristid, peegeldumas vees nagu kringlikesed! Kui nõiduslikult sätendasid veepinnal tulukesed! Kui aga jõgi hommikul raudteesilla taga linna taamale jättis, oli tema sinihall pind sile ja tasane. Kui palju standarte on ta juba minema uhtunud, kui palju lippe!
    • Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 8



  • Jõgi parve ümber on ääretasa täis, tema peatumatud veed kulgevad läbi riisipõldude seisvate vete, need ei segune. Jõgi on üles korjanud kõik, mis talle Tonle Sapist ja Kambodża metsast saadik on ette jäänud. Ta võtab kaasa kõik, mis tuleb, õlgonnid, metsad, tulekahjuriismed, surnud linnud, surnud koerad, tiigrid, pühvlid, uppunud, uppunud inimesed, peibutised, kokkukasvanud vesihüatsintidest saared, kõik läheb Vaikse ookeani poole, põhja minna pole aega millelgi, kõik haarab kaasa sisima hoovuse põhjatu pöörane torm, kõik jääb pinnale hõljuma, voogude meelevalda.
    • Marguerite Duras, "Armuke", tlk Malle Talvet, Loomingu Raamatukogu, nr 11/12, 1989, lk 14


  • Pikajalgse võluri ja väikese jõega läbi viidud eksperimendid näitavad, et sama jõge saab ületada kolmkümmend kuni kolmkümmend viis korda minutis.
    • Terry Pratchett "Ürgsorts", tlk Kaaren Kaer ja Karl-Martin Sinijärv, Tallinn: Varrak, 2001, lk 214


  • Mind on alati vaistlikult kiskunud jõgede poole. Jõgi puhastab. Meenub kusagil viieteistaastasena loetud “Daodejing”, mida ma tihti kujutasin ette Õhne jõena, mille tume vesi voolab pikkamisi mööda käänulist sängi Arumetsa laukasoo poole.
    • Valdur Mikita "Lingvistiline mets", Vara: Välgi metsad, 2013, lk 124


  • Jõge võib usaldada. Jõgi on elus. Jõgi on tark. Mitte nagu rööpad, kel pole ei südant, ei taipu. Jõgi lõhnab magusalt värske kala järele. (lk 11)
  • Laura saab suurel jõel ujuval laeval aru, mis on vaba­dus. Millest on jutt, millest kogu aeg räägitakse. Nõnda umbes hakkab aimama. Vähemasti sinnakanti. Vesi ja tae­vas. Tuul ja päike. Rõõm kalakestest südames. Laev, mis taltsalt ujub sinna, kuhu sa, inimlaps, kõige kuumemalt ihkad. Kui sa, inimene, võid tuulega kokku leppida, et see tagant tõukaks. (lk 12)
    • Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015


  • Stalini idee oli ka suured Siberi jõed teistpidi — tagurpidi — voolama panna, sellest kirjutati ajalehtedes, aga see plaan vajus vaikselt kuhugi ära — jõed keeldusid suunda muutmast.
    • Nasta Pino, "Minu aeg ja selle lugu", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 8



Luule[muuda]

Mida te teete seal
jõeäärsed pajud
juuksed ja jalad vees?

    Peseme ennast
    veega mis jookseb
    üle me varvaste
    issand kui naljakas
    just nagu hiir!

  • Paul-Eerik Rummo, "Etüüd päikeseloojangul: Jõgi. Kevad". - "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 44


Vähijõed meil on veel avastamata.
Läheme, sõbrad!
Lõke lööb praksuma,
sädemed tähtedeks lendavad.
Vaikib hämmastund sirtsude laul.
Jõgi on pime
ja vaikne kui haud.
Vaid haugipoeg hulkuv
lööb kõlava sulpsu
seal roos.
...
Jõel nii soliidne ja suur
kui Lenini preemia laureaat
mõnuleb kuu.
"Poisid, teeme uhhaad!"
hüüab mu vana kamraad.
Kirvesuppi me keetnud oleme,
see on tulnud meil alati välja.
Kas siis uhhaad
kuust keeta ei saaks?
Lõke lööb praksuma,
sädemed tähtedeks lendavad,
viis kütti on külmas ja näljas.
Jões, mis kui katel on suur,
keeb kuu.

  • Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 13–14


nüüd on elu jälle hetke jagu rikkam,
jõgi sest ei muutu, tema voolab ikka
vanaviisi, peatamata, katkemata voona,
omaenda algust unustava, lammutava loona

  • Hando Runnel, "Jõgi voolab" kogus "Mõru ning mööduja", Loomingu Raamatukogu, nr 14, 1976, lk 51


kord lõi äike. üksik mees praadis kala
hurtsikus jõeserval. jagasime temaga
slivovitsi, avasime akna
jõeflöödile. jõgi teab, kõike
saab vormida muusikaks.
aeg kustutab jõe nime, kuid mitte jõge.

  • Triin Paja, "Horvaatia read", rmt: "Nõges", sari: Värske raamat, Tallinn: Kultuurileht, 2018, lk 59

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel