Hoovus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Luule[muuda]

Andesta, noorusarm, kui oled unund —
maailma hoovus kannab kaasa mind,
muud ihad-lootused on loori punund
su ette, aga need ei määri sind!

  • Emily Brontë, "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180


Proosa[muuda]

  • Kõndides rutakal sammul Brugge räpasel sillutisel, tundis Zenon, kuidas läbi tema, nagu meretuul läbi ta viledaks kulunud riiete, voogab tuhandete kaupa olendeid, kes on kunagi viibinud selles maakera punktis või juhtuvad siia tulevikus, enne seda katastroofi, mida meie nimetame maailma lõpuks; need viirastused läbisid inimese keha, keda nende eluajal veel ei olnud või enam ei ole, ise seda märkamata. Hetk varem põgusalt tänaval kohatud tundmatud, kelle näod samas möödaniku vormitusse taignasse tõugati, suurendasid lakkamatult seda larvidehulka. Aeg, koht, mateeria jäid ilma oma atribuutidest, mis neid meie silmis piiritlevad; vorm polnud muud kui mateeria lõhkine koorik; mateeria jooksis kuivaks tühjusse, mis ei olnud enam tema vastand; aeg ja igavik olid üks ja seesama, otsekui pime hoovus liikumatus pilkases ookeanis. Zenon süüvis neisse visioonidesse nagu usklik Jumala üle mediteerimisse.
  • Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum", tlk Merike Riives, 1982, lk 116


  • Bobbo põrnitses läbi kõrge torni peegliklaasist akende vahutavat merd ning mõtiskles elu ja surma, õigluse ja müstika üle, ja et üks neist pidi käituma praktiliselt, oli selleks Mary Fisher. Viimane hakkas mõistma, mida armastus naisega teeb. Materiaalne maailm tungib sisse; igapäevaeluga seotud pisiasjade hoovus matab enda alla armastuse rannaliiva. Voodil on aga kombeks öösiti kääksuda.
    • Fay Weldon, "Naissaatana elu ja armastus". Tõlkinud Faina Laksberg. Varrak 2009, lk 78


  • Ilmse ja selgelt hoomatava kesta varju jäävad avatud hoovused ning vastuvõtja poolel võib pärast energiaimpulsside saamist kõrvapaarides edasi idaneda igasuguseid asju. Võib juhtuda sedagi, et inimene-kuulaja tajub muusika kaudu samasugust terviklikkuse tunnet, mida autor üritas helidesse tõlkida, pannes noote paberile ja nuputades, kuidas esitajad tema mõeldut vähem ära nudiks. Vahel sellised imed juhtuvad.
    • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16