Marguerite Yourcenar

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Marguerite Yourcenar-Bailleul-1982.10.04.Bernhard De Grendel (10).jpg

Marguerite Yourcenar (sündinud Marguerite Antoinette Jeanne Marie Ghislaine Cleenewerck de Crayencour, 8. juuni 1903 – 17. detsember 1987) oli Belgias sündinud prantsuse romaanikirjanik ja esseist, esimene naine, kes valiti Prantsuse Akadeemiasse (1980. aastal). 1947. aastast USA kodanik. Pseudonüümi Yourcenar, mis on peaaegu anagramm nimest Crayencour, võttis ta 1947. aastal ka oma kodanikunimeks. Eesti keeles on temalt ilmunud:

  • "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat, 1982
  • "Hadrianuse mälestused". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Perioodika, 1998
  • "Halastuslask". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Kupar, 1999
  • "Silmapaistmatu inimene (romaan) ; "Ilus hommik" (lühijutt). Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Kultuurileht, 2006

"Opus nigrum"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat, 1982.

  • Ta uneles; ta kinganinad kiikasid taeva poole nagu kirikutornid, pikad kaerakõrred olid rohelistes kuubedes landsknehtide kompanii, mooniõis kortsunud seelikuga ilus tüdruk. Samas oli ta noor hiiglane, kes süleleb maad. Ta ärkas kärbsekõdi või küla tornikella kumina peale; müts ühele kõrvale lükatud, heinapebred kollastes juuksekahludes, kõhn kirvenägu päikesepargist ja külmast veest õhetav, nina õieli, sammus Henri-Maximilien kuulsusele vastu. (lk 8)
  • "Aga Leoni jakobiitide prior tegeleb alkeemiaga. Ta oli kirjavahetuses meie onukese Bartholomeus Campanusega, selle lääge tobuga, kes vahetevahel nagu poolkogemata keelatu piirideni eksib. Sint Baafsi kloostri abt soovitas talle omakorda kirja teel, et ta oma teadmisi minuga jagaks. Ma pean kiirustama, sest ta on vana. Ma kardan, et ta võib peagi oma tarkused unustada või surra."
"Ta toidab sind toore sibulaga ja paneb väävliga vürtsitatud vasesupi pealt vahtu riisuma. Tänan väga! Mina loodan vähema vaevaga paremat ninaesist saada " (lk 10)
  • "Rahu ripub juuksekarva otsas, veli Zenon. Valitsejad kisuvad üksteise käest maid ära otsekui joobnud, kes kõrtsis praetüki pärast kaklevad. Vaata, siin on mesikärg Provence, seal angerjapasteet Milaano. Eks sellest heast kraamist või raasuke au ja kuulsust minugi keelele pudeneda."
"Ineptissima vanitas," vastas noor kleerik rabedalt. "Kas sa ikka veel pöörad tähelepanu tuulele, mida keegi suust välja ajab?" (lk 10)
  • "Selle küla taga on teised külad, selle kloostri taga teised kloostrid, selle kindluse taga teised kindlused. Ja iga palkhurtsiku ja iga kivilossi peal kõrguvad ideedest lossid ning arvamustest hurtsikud, kus elu müürib sisse lollid ning avab unkaaugu tarkadele. Teispool Alpe on Itaalia, teispool Püreneesid Hispaania. Ühel pool Mirandola, teisel pool Avicenna maa. Ja veel kaugemal on meri, ja teispool, merd, ääretute kauguste taga on Araabia, Mores, India, mõlemad Ameerikad. Ja kõikjal laiuvad orud, kus leidub maarohte; kaljudes peituvad metallid, millest igaüks sümboliseerib Suure Toimingu üht momenti; on maagiliste märkidega sedelid surnute hammaste vahel; jumalad, kellest igaüks midagi tõotab; rahvahulgad, kelle seast iga inimene peab end maailma nabaks. Kes on nii arulage, et tahab surra enne, kui on vähemasti oma vanglale tiiru peale teinud? (lk 11)
  • Messere Alberico de' Numi armus otsekohe sellesse õblukeste rindade ja ahta näoga neidu, kes kandis nii jäigast brokaatsametist kleite, et need näisid teda iseenesest püsti hoidvat, ja kes ehtis end pidupäevil juveelidega, mida keisrinnagi võinuks kadestada. Pärlmutrised, peaaegu roosad laud raamisid ta kahvatuhalle silmi; veidi pundunud huuled näisid iga hetk valmis kuuldavale tooma ohet või mõne palve või laulu algussõna. Ja võib-olla polnud kellelegi üksnes sellepärast seni pähe tulnud teda lahti riietada, et teda oli raske ette kujutada alasti.
  • Ühel lumesajusel õhtul, mil mõte käib igatsevamalt kui muidu õdusa kambri ja sooja sängi kanti, viis üks äraostetud teenija messere Alberico sauna, kus Hilzonde hõõrus kliidega oma pikki tihedais kiharais juukseid, mis katsid teda otsekui mantel. Tütarlaps peitis näo kätesse, kuid jättis oma kooritud mandlina puhta ja valge keha vastupanuta armunud mehe silmade, huulte ja pihkude meelevalda. Sel ööl jõi noor firentslane pitseriga kinnipandud allikast, taltsutas hirvekaksikud, õpetas neiu suule armumänge ja õrnu sosinaid. Koidu ajal andus lõplikult vallutatud Hilzonde juba ennastunustavalt, ning hommikul, kriipides küüneotsaga härmas aknaklaasi, graveeris teemantsõrmusega sellele enda ja oma armsama põimunud nimetähed, jäädvustades nii oma õnne sellesse õhukesse ja läbipaistvasse, kuid vaevalt palju hapramasse materjali, kui seda on inimese ihu ja süda. (lk 14)
  • Küree vangutas pead, valmis ootama üksnes halvimat sellelt rahutult vaimult, kes asjatuist teadmistest ja kõrkusest segaseks oli läinud. Toomhärra kaitses arglikult studioosust, keda ta ise oli vorminud. Kuid vähehaaval lakkas Zenon nende jaoks olemast isik, nägu, hing, elav inimene kusagil mingis maakera punktis; temast sai vaid nimi, vähemgi veel kui nimi, luitunud etikett purgil, milles aegamisi kõdunesid mõned nende endi mineviku katkendlikud ja surnud mälestused. Nad rääkisid veel temast. Tegelikult nad unustasid ta. (lk 44)
  • Terve päeva kuuldus linnas sõdurite rasket jalaastumist; see rütmiline tümin tähendas, et hullude kindluses võimutseb taas terve mõistus inimeste näol, kes müüvad oma elu täpselt kindlaksmääratud tasu eest, joovad ja söövad kindlal kellaajal, röövivad ja vägistavad, kui selleks juhus avaneb, kuid kel on kusagil elatanud ema, kokkuhoidlik naine ja väike talukoht, kuhu nad ükskord sandistunult ja vanaksjäänult tagasi pöörduvad, kes käivad missal, kui neid selleks sunnitakse, ja usuvad mõõdukalt Jumalasse. Jälle algasid hukkamised, sedakorda seaduslike võimude käsul ning paavsti ja Lutheri ühisel heakskiidul. (lk 53)
  • Teenija seadis isanda jaoks korda Knipperdollingi aseme, et säästa teda treppidest ülesronimise vaevast. Vanamehe pärimistele, kes aegamisi soojendatud õlut rüüpas, vastas ta algul ainult kibestunud vaikimisega. Kui ta lõpuks rääkima hakkas, tuli ta suust roppustevaling, mis lõhnas ühtaegu solgiaugu ja piibli järele. (lk 55-56)
  • Nood valitsevate võimukandjate vastu nii aupaklikud isikud oleksid teinud suured silmad, kui keegi oleks öelnud, et nad on kehtiva maailmakorra ohtlikumad vaenlased kui reetlik türklane või mässav talupoeg; sukeldunud ühepäeva pisihuvidesse nagu teisedki omataolised, ei aimanud nad, missugune purustav jõud nende kullakottides peitub. /---/ Kellakumin, bombardiiride kõma, tantsisklevad ratsud, alasti või brokaati mässitud naised — see kõik on teiste osa, nende osaks on häbiväärne ja taevalik, avalikkuse ees põlatud, salamisi jumaldatud ja hellitatud aines, sarnane varjatud kehaosadele, millest räägitakse vähe, aga millele mõeldakse alatasa, see kollane substants, milleta proua Imperia vürsti sängis oma reisi ei ava ja monsenjööri mitra kalliskivideta jääb, — Kuld, mille puudumine või küllus otsustavad, kas Rist läheb sõtta Poolkuu vastu või mitte. (lk 60-61)
  • Missa oli võimalus hinge ülendada, kuid ühtlasi ka vaatemäng, ettekääne talvel karusnahkset keepi ja suvel siidjakki kanda. Maarja Jeesus-lapsega, Kristus ristil, Jumal oma pilve peal troonisid nii Paradiisis kui kirikute seintel; kogemus õpetas, missugune Neitsi ühel või teisel juhtumil kõige lahedamini paluja soove kuulda võtab. Perekondlike kriiside puhul pöörduti meelsasti ursuliinide prioressi poole, kes oskas head nõu anda, mis küll ei takistanud Martinit nunnade üle nalja heitmast. Tõsi, indulgentside müük oli Püha Isa kauka häbitul kombel pungi ajanud, kuid operatsioon ise, mis seisnes Jumalaemalt ja pühakuilt krediidi võtmises katmaks patustaja puudujääke, oli niisama loogiline kui pankuri finantstehingud. (lk 63)
  • Sel valju moraaliga tütarlapsel oli raugalik nõrkus; ta armastas raha kindlustatuse pärast, mida see kaasa toob, ja lugupidamise pärast, mida ta sünnitab. Jumal ise oli teda sõrmega ära märkinud elamaks selle maailma vägevate keskel; talle oli hästi teada, et selline kaasavara nagu tema oma mitmekordistab ta abikaasa-autoriteeti, ja kui kaks varandust tahavad ühte heita, siis ei tohi mõistlik tütarlaps mitte ei öelda. (lk 73)
  • [Henri-Maximilien:] "Kupeldavad siin ju kõik: kes hangib naisi või midagi muud, kes Õigust ja kes Jumalat. Kõige ausam neist on veel see, kes müüb ihusid ja mitte mingit udu. Kuid ma ei võta oma kauplemise objekte, neid kümme korda edasi-tagasi müüdud linnu, kahtlasi ustavusvandeid ja tohletanud õnnevõimalusi küllalt tõsiselt. Seal, kus mõni intriigimeister oma taskud täis ajaks, nopin mina paremal juhul ainult niipalju, et oma posthobuste ja öömaja kulusid katta. Me sureme vaestena." (lk 76)
  • ... sinu "Traktaat füüsilisest maailmast" pani teda kindlasti nutma. Ta kukuks sinust kuradeid välja ajama, kui sa õnnetuseks Bruggesse satuksid."
"Ta teeks hullematki," ütles Zenon nägu krimpsutades. "Ometi ma ju rüütasin oma mõtte hoolikalt igasugu tava- kohastesse ümberütlemistesse. Ühte kohta torkasin suurtähe, teisale Jumala; soostusin isegi koormama oma lauset Atribuutide ja Substantside kohmaka koluga. See sõnapahn on nagu meie särgid-püksid: nad pakuvad kandjale kaitset, kuid ei takista teda nende all rahumeeli alasti olemast."
"Nad takistavad siiski," ütles seikleja. "Paavsti aedades mõnd Apolloni kuju vaadates olen alati kadedust tundnud, et temale on lubatud end näidata nii, nagu ta ema Leto ta ilmale tõi. Hea on olla ainult vabana, ja oma vaateid varjata on veel tülikam kui oma ihu peita." (lk 76)
  • "Sa liialdad inimeste silmakirjalikkusega," ütles kapten õlgu kehitades. "Enamik mõtleb selleks liiga vähe, et topelt mõelda." (lk 77)
  • "Jumalale tänu!" ütles kapten. "Minu armusalmikuisse igasugused variserid oma nina juba toppima ei hakka. Minu hädaohud on ikka olnud lihtsad ja selged: sõjas hoobid, Itaalias palavikud, tüdrukute juures kuritõbi, võõrastemajades kirbud, võlausaldajad aga igal pool. Doktori- või vaimulikumütsis, tonsuuriga või tonsuurita kelmidega püüan sama vähe tegemist teha kui okasseajahiga. (lk 78)
  • Leuvenis olin õppinud allegooriat vihkama, olin kõrini harjutustest, kus tegelikkus asendati sümbolitega, et siis nende alusel teooriaid ehitada, just nagu oleksid sümbolid tegelikkus. (lk 79)
  • Teie, poeedid, olete armastusest kokku valetanud ei tea mida: see, mis meile osaks langeb, on alati vähem ilus kui teie riimid, mis kenasti üksteise kõrvale passivad nagu suule liibunud suu. Ja siiski, kuidas saaks teisiti nimetada seda leeki, mis taaselustub nagu Fööniks omaenda põletusest, seda vajadust leida õhtul taas eest seesama nägu ja keha, millest hommikul olid lahkunud? Sest on kehi, vennas Henri, mis mõjuvad värskendavalt nagu vesi, ja huvitav oleks teada, miks tuliseimad neist just kõige värskendavamad on. (lk 83)
  • Mina eelistan intiimsust, mida ei õigustata silmakirjalikult inimsoo põlistamise vajadusega, ja kui sellesse segunebki mingil määral armastust, siis igatahes mitte sellepärast, et moodsad laulusalmid mu meeled enne üles on kütnud... Sel kevadel elasin ühes võõrastemajas tulvaveest paisunud Reini kaldal; tuli karjuda, et end voogude mühinas kuuldavaks teha; pikakaelalise vioola helid, mida ma käskisin oma teenril mängida, kui ma väsinud olin, sest muusika on mulle alati olnud ühtaegu ravim ja pidu, kostsid vaevu sellest üle. (lk 84)
  • "Kas sa tead, et minu Kölni sugulane Sigismund Fugger olevat inkade maal ühes lahingus surmavalt haavata saanud? Räägitakse, et sel mehel olnud sada orjatari, sada korallidega ehitud, vürtsilõhnaste õlitatud juustega vaskpunast naisekeha. Tundes surma lähenemas, laskis Sigismund oma saja vangi juuksed maha lõigata ning voodile laotada, et sellel kaneeli, higi ja emase järele lõhnaval villakul hinge heita."
"Vaevalt usutav, et need kaunid palmikud söödikutest puhtad olid," lausus filosoof sapiselt. (lk 85-86)
  • [Henri-Maximilien:] Vennas, peaaegu kõigel siinmaailmas oleks nagu mingi vastik sogane pära või mõru järelmaik, ja need mõned harvad asjad, mida juhtumisi täiuslikeks saab pidada, on surmigavad. Filosoofia pole minu ala, aga mõnikord ma leian, et Platonil on õigus ja toomhärra Gampanusel niisamuti. Kusagil meist väljaspool peab eksisteerima miski, mis on meist täiuslikum, mingi Hüve, mille olemasolu meid segadusse viib ja mille puudumist me ei talu." (lk 87)
  • "Nostradamus ennustab Pariisis tulevikku ja praktiseerib rahus. Mida sulle siis ette heidetakse?"
"Tema ütleb tegevat seda tänu ülalt või alt tulevale abile," ütles filosoof varrukakäänisega poripritsmeid pühkides.
"Nood härrased leiavad nähtavasti, et alasti hüpotees ilma deemonite, põrgukatelde ja inglikooride kribu-krabuta on see kõige jumalavallatum ... Pealegi hoiavad Michel de Nostre-Dame'i katräänid, mida ma lausa jaburuseks ei arva, hirmsate nuhtluste ja kuningate surma ennustamisega rahvahulkade uudishimu põnevil. (lk 90)
  • Kui kelkimiseks või südamepuistamiseks läks, võttis meie sõdalane teiste härrade ees omaks rahuldatud armastaja diskreetselt üleoleva ilme — kohmaka maski, mille tegelikku väärtust igaüks teab, millesse aga sõpraderingis suhtutakse möönvalt, selleks et teised sind niisama armulikult ära kuulaksid, kui tuleb sinu kord oma illusoorsete võitudega kiidelda. (lk 96)
  • Terve talv arvutas ta kõrgele aknale nõjatudes, pea kohal külm taevalaotus, all jäätunud järveavarused, Vasa kuningaperele õnne või õnnetust toovaid täheseise; talle oli abiks nooruke prints Erik, kes tundis selle ohtliku teaduse vastu haiglast kirge. Asjatult tuletas Zenon talle meelde, et taevatähed kallutavad, kuid ei otsusta meie saatust ja et niisama võimsalt ja salapäraselt mõjutab meie elu see punane planeet, mis tuksub meie keha pimeduses lihast ja luust puuris, alludes keerukamatele seadustele kui meie omad. Kuid Erik, nagu paljudki inimesed, eelistas olla juhitud mingist kõrgemast välisjõust, osalt edevuse tõttu, kuna talle meeldis, et taevas isiklikult tema saatusega tegeleb, osalt loidusest, et poleks vaja endas peituva hea ja kurja eest vastutust kanda. Ta uskus tähtedesse ning palvetas pühakute ja inglite poole, hoolimata isalt päranduseks saadud reformitud usust. (lk 98)
  • Üks Itaaliast toodud ese rippus kitsa eestoa seinal. See oli kilpkonnaluust raamis firenze peegel, kokku pandud umbes paarikümnest väiksemast, kuusnurkse mesilaskärje kujulisest kumerpeeglist, igaüks omakorda ümbritsetud kitsa veerisega, mis kunagi oli olnud elusa loomakese soomusrüü. Pariisi tinaja koidiku valgel vaatas Zenon selles oma nägu. Ta nägi kahtkümmend optikaseaduste mõjul kokkusurutud ja pisenenud figuuri, kahtkümmend karusnahkse mütsi ja kollakaskaame jumega mehe peegelpilti, kelle niiskelt läikivad silmad olid samuti peegleiks. See iseenese maailma suletud pagulane, eraldatud teistest samasugustest, oma paralleelsetes maailmades rabelevaist pagulastest, meenutas talle kreeklase Demokritose hüpoteesi lõpmatust hulgast identsetest universumitest, milles elab ja sureb lõpmatu hulk vangistatud filosoofe. Selle fantaasia peale muigas ta mõrult. Kakskümmend peeglimehikest muigasid samuti igaüks omaette. Seejärel nägi ta, kuidas nad end temast ära pöörasid ja ukse poole astusid. (lk 102)
  • Sõiduhoog takerdus Doorniki tänavail, mis olid inimestest tulvil; nagu möödujate vastustest selgus, suundus kogu see rahvasumm turuplatsile, vaatama, kuidas puuakse Adriani-nimelist rätsepat, keda süüdistati kalvinismis. Rätsepa naine oli samuti surma rnõistetud, aga kuna leiti olevat sündsusetu, et üks naisolevus oma lipendavate seelikutega publiku pea kohal maa ja taeva vahel, kiigub, siis pidi ta vana tava kohaselt elusalt maha maetama. See julm ja totter teguviis täitis Zenoni õudusega, kuid ta peitis oma pahameele ükskõikse ilme taha, olles võtnud endale reegliks missaraamatu ja piibli vahelistesse tülidesse puutuvais küsimusis mitte iialgi oma arvamust avaldada. (lk 105)
  • Kuid erinevused eilse ja tänase vahel kadusid, niipea kui ta neid lähemalt silmitses: ta harrastas meditsiini nagu ennegi, ja polnud mingit tähtsust, kas tema patsientideks olid kaltsakad või vürstid. Sebastian Theus oli väljamõeldud nimi, kuid tema õigus Zenoni nime kanda polnud sugugi rohkem selge. Non habet nomen proprium: ta kuulus inimeste hulka, kes ei lakka elu lõpuni imestamast, et neil on mingi nimi, nii nagu peeglist möödujale tundub imelik, et tal nägu, ja just selline nägu on. (lk 114)
  • Kõndides rutakal sammul Brugge räpasel sillutisel, tundis Zenon, kuidas läbi tema, nagu meretuul läbi ta viledaks kulunud riiete, voogab tuhandete kaupa olendeid, kes on kunagi viibinud selles maakera punktis või juhtuvad siia tulevikus, enne seda katastroofi, mida meie nimetame maailma lõpuks; need viirastused läbisid inimese keha, keda nende eluajal veel ei olnud või enam ei ole, ise seda märkamata. Hetk varem põgusalt tänaval kohatud tundmatud, kelle näod samas möödaniku vormitusse taignasse tõugati, suurendasid lakkamatult seda larvidehulka. Aeg, koht, mateeria jäid ilma oma atribuutidest, mis neid meie silmis piiritlevad; vorm polnud muud kui mateeria lõhkine koorik; mateeria jooksis kuivaks tühjusse, mis ei olnud enam tema vastand; aeg ja igavik olid üks ja seesama, otsekui pime hoovus liikumatus pilkases ookeanis. Zenon süüvis neisse visioonidesse nagu usklik Jumala üle mediteerimisse. (lk 116)
  • Meie keha puudulikkuse juures on küllalt kahe augu ummistamisest, et helide maailma meie eest lukku panna, ja veel kahe luugikese sulgemisest, et saabuks öö. Kui kolmele neist nii lähestikku asetsevaist avadest, mida peopesagi vaevata kinni katab, suruda mingi tropp, siis on olend, kelle elu ripub ära ühestainsast hingetõmbest, omadega läbi. Ta kohmakas kest, mida tuleb pesta, täita, kolde juures või surnud looma villaku all soojendada, õhtul magama panna nagu last või nõtra vanakest, on pantvangiks kogu looduse käes, eriti aga inimühiskonna käes tema enese vastu. (lk 121)
  • Kahekümneselt oli ta pidanud end vabanenuks kivinenud tõdedest ja eelarvamustest, mis halvavad meie tegusid ning panevad tunnetusele silmaklapid, ja ometi tuli tal terve järgnenud elu krosshaaval koguda seda vabadust, mille üldsummat ta oli kohe alguses arvanud peos hoidvat. Inimene ei ole vaba, niikaua kui ta ihaldab, soovib, kardab, võib-olla niikaua, kuni ta elab. Nii arsti, alkeemiku, mehaaniku kui astroloogina oli ta kandnud tahes-tahtmata oma ajastu kuube; ta oli lasknud aastasajal oma mõistust mingil määral kallutada. (lk 122)
  • Mets täitis ta tuba. Taburet, mille mõõdud olid võetud istuva inimese tagumiku ja põranda vahemaa järgi, laud, mida läks tarvis kirjutamisel ja söömisel, uks, mis avas seintega ümbritsetud õhukuubi naaberkuubile, kaotasid puusepa poolt neile kunagi antud otstarbe ning muutusid kirikupiltide pühade Partolomeuste taolisteks paljaksnülitud tüvedeks ja oksteks, mis kandsid viirastuslikke lehti ja nähtamatuid linde, ägisedes ikka veel ammuilma vaibunud tormide käes, ja millele hööveldamisest oli jäänud sinna-tänna paar vaigupisarat. (lk 128)
  • Keskpäeva paiku heitis ta ühte liivasesse nõkku kõhuli ja jäi tukkuma, pea käsivarrel, sõrmede vahelt vallandunud luup selle all kuival kulututil. Virgudes arvas ta nägevat oma näo vastas erakordselt vilgast loomakest, putukat või molluskit, kes end hämaras liigutas. Loom oli kujult kerajas; ta niiskelt läikivat musta südamikku ümbritses tuhmvalge, kohati roosakas ala; serva palistasid karvad, mis kasvasid välja mingist pruunikast, lõhenenud ja mõhnalisest pehmest kestast. See habras olend oli pakil peaaegu ehmatavat eluküllust. Vähem kui hetkega, enne veel kui Zenon suutis oma nägemuse mõtteks formuleerida, adus ta, et see elukas tema ees polnud muud kui ta enda peegelduv silm luubi suurenduses, mille taga liiv ja kulu moodustasid peeglihõbeda sarnase kihi. Ta ajas end püsti ning jäi sügavalt mõttesse. Ta oli näinud iseennast nägemas; väljunud harjumuspärase perspektiivi kammitsaist, oli ta vaadanud väga lähedalt seda väikest ja tohutut, omast ja ometi võõrast, erku, kuid kergesti haavatavat, ühtaegu ebatäiusliku ja imelise võimega varustatud organit, tänu millele universum talle nähtavaks sai. (lk 132-133)
  • Ülla mõttelaadiga inimesed põrkavad türannist jälestusega eemale, kuid keegi ei saa salata, et Tema Majesteet on Madalmaade isand kirja ja seaduse järgi, sest ta on pärinud need alad oma vaaremalt, kunagiselt Flandria valdjalt ja ebajumalalt. Ma ei hakka arutama, kas see on õiglane, et üht rahvast pärandatakse käest kätte nagu puhvetikappi; meie seadused on niimoodi tehtud. (lk 138)
  • "Ega Auväärne Isa mind äkki luterlaseks pea?" küsis filosoof kerge muigega.
"Ei, mu sõber, ma kahtlen, kas te üldse nii sügavalt usklik olete, et võiksite ketserlusse kalduda." (lk 144)
  • "Teile valmistab piina, et üks jõhkard söandab kätt tõsta jumaliku Hüve üllaima kehastuse vastu, nagu teie sellest aru saate. Juudid (olen kohanud selle rahva seast pärit arste) rääkisid niimoodi oma Shechinast, mis tähendab Jumala õrnust... Tõsi küll, neile on tema pale nähtamatu... Ent kui me oleme Väljendamatule kord juba inimese kuju andnud, siis ma ei mõista, miks me ei tohiks talle omistada ka mõningaid naiselikke jooni, milleta tema loomus meie jaoks poolikuks jääks. (lk 145)
  • Ja siiski, härra, kuidas me küll julgeme läkitada Issanda juurde hingi, kelle patukoormale me laome otsa meeleheite ja needused piinade pärast, mida me nende ihule oleme lasknud osaks saada? Miks oleme lubanud põikpäisusel, häbematusel ja vihavaenul võimust võtta kiriku õpetuse üle peetavais vaidlustes, mis Raffaeli pintsliga paavsti ruumidesse maalitud püha sakramendi dispuudi kombel peaksid aset leidma ei mujal kui üksnes taevas? ... Sest kui kuningas oleks mullu suvatsenud meie aadlike protesti ära kuulata, kui paavst Leo oleks tollal, kui meie veel lapsed olime, ühe võhikliku augustiini munga lahkel meelel vastu võtnud... Eks nõudnud ta ju vaid seda, mida kõik meie institutsioonid ikka veel hädasti vajavad — ma mõtlen reformimist... (lk 150)
  • "Auväärsel Isal ei maksaks oma suuremeelsuses siiski vaenlast liialt ilustada," ütles filosoof pärast hetkelist mõtlemist. "Odi hominem unius libri: Luther propageeris piibli ebajumaldamist, mis on hullem kui paljudki tema poolt ebausukommeteks kuulutatud riitused, ja tema usu läbi õndsakssaamise õpetus alandab inimese väärikust." (lk 150-151)
  • "Ärge rääkige mulle asjust, mida ma kuulda ei taha," pomises prior.
"Olgu, ma vaikin," ütles filosoof. "Ma konstateerin ainult, et Saksamaa reformitud usku maaisandad, kes mässuliste talupoegade peadega keeglit mängivad, on hertsogi landsknehtidele üpris parajad paarilised, ja et Luther tantsis vürstide pilli järgi nagu kardinal Granvellagi."
"Ta pooldas korda ja seadust, nagu me kõik," sõnas prior väsinult. (lk 151)
  • Inimene harjub oma aastasaja julmade seadustega, nii nagu ta harjub omasuguste sõgedusest sündinud sõdade, seisuste ebavõrdsuse, lohakile jäetud maanteede ja räpaste linnadega. /---/ Seaduseroosk rabas alama, hämarama ilma asukaid, kuid hämarus oli ka omamoodi varjupaik: õngede, võrkude ja tulelontide kiuste jätkab enamik kalu pimedas vetesügavikus oma jäljetut teed, põrmugi hoolimata veristena paadipäras visklevaist kaaslastest. Kuid ta teadis sedagi, et piisab vihamehe vimmast, rahvahulga hetkelisest raevust või meeletusest, aga ka lihtsalt kohtuniku nõmedast rangusest, et saata hukatusse süüdlasi, kes on võib-olla hoopis süütud. Ükskõiksusest saab kergesti raev, pooleldi kaassüüdlusest — põlgus. (lk 162)
  • Meenus üks teine hommik mere kaldal, tänasega nii sarnane, et tundus, nagu kestaks see lühike interluudium keset liiva ja vett juba kümme aastat: Lüübeki-päevil oli ta käinud kullassepa pojaga Trave suudmes balti merevaiku korjamas. Hobusedki olid supelnud; sadulaist ja tekkidest vabanenud, mereveest märjad, muutusid nad harilikest vaguraist ratsudest iseendi jaoks eksisteerivaiks olendeiks. Ühe merevaigutüki sees oli tardunud putukas. Ta oli vaadanud seda nagu läbi tillukese akna: loomake oli vangistatud maa aegkonda, millele temal polnud juurdepääsu. Ta raputas pead, otsekui tüütut mesilast tõrjudes: nüüd juhtus ta liiga tihti mineviku silmapilke uuesti läbi elama — mitte kahetsusest või igatsusest, vaid sellepärast, et aja vaheseinad näisid olevat mõranenud. (lk 186)
  • See kooliõpetaja, kes hülgas oma kehva teenistuse, trotsis mõõgatera, tuld ja laineid kuulutamaks avalikult oma usku sellesse, et enamik inimesi on juba ette mõistetud igavesti põrgus vaevlema, oli Zenoni arvates üpris hea näide kõiki haaranud hullustusest; kuid peale dogmast sündinud sõgeduse paistis rahutult rähklevate inimeste vahel ka teistsugust, nende loomuse päramistest soppidest sugenenud põlgust ja vaenu, mis kunagi, kui üksteise nottimine usu nimel pole enam moes, leiavad endale arvatavasti väljenduse teisel kujul. (lk 188)
  • See, et mõnele inimesele omasuguste metoodilise piinamise eest palka maksti, oli teda kui ameti poolest ravitsejat alati šokeerinud. Ta oli end alati soomustanud mitte valu enese vastu, mis polnud hullem opereeritava kannatustest kirurgi noa all, vaid õuduse vastu, et seda valu võidi tekitada meelega. (lk 199)
  • Nagu kõigis protsessides, mis mõneks ajaks jõude vahtijate meeled üles kütavad, kujunes siingi vähehaaval kaks kummaliselt erinevat afääri: esimene — nagu asi ilmnes seaduse- ja kirikumeestele, kelle ülesanne oli õigust mõista, ja teine — nagu seda kujutles koletisi ja ohvreid näha himustav rahvahulk. (lk 201)
  • Koperniku süsteemi polnud kirik veel lausa keelu alla pannud, ehkki autoriteetsemad rabattide ja nelinurkse mütsi kandjad vangutasid teadja ilmel pead ja kinnitasid, et varsti sünnib see niikuinii; teooria, mis paigutas Maa asemel Päikese ilmaruumi keskpunkti ja mida võis veel kuidagi taluda tingimusel, et seda esitati argliku hüpoteesina, riivas sellegipoolest nii Aristotelest kui piiblit, veel enam aga inimlikku edevust pidada meie eluaset Kõiksuse nabaks. (lk 204)
  • Veel rängemaks pühaduseteotuseks kui Maa ja Päikese koha äravahetamine oli laia üldsuse silmis Demokritose väärõpetus, see tähendab usk maailmade paljususse, mis eitab üldse mingit keskpunkti ja röövib Päikeselt tema eelisasendi. Kaugel sellest, et filosoofi kombel rõõmuhõiskega läbi põrmustatud taevasfääride jäisesse ja leegitsevasse avarilma söösta, kaotas tavaline surelik seal pea, ja julgur, kes söandas nende avaruste olemasolu tõestada, oli tema meelest äraandja. (lk 205)
  • Ehkki Epikurose vigane oletus, et surm on lõpp, ühtib täiesti koolnute juures ja kalmistul tehtud tähelepanekutega, solvab see ometi sügavalt mitte ainult meie ablast soovi edasi kesta, vaid ka meie rumaluhket veendumust, et me seda kindlasti väärime. Leiti, et kõik need seisukohad kisuvad alla Jumala au; tegelikult pandi neile kõige rohkem pahaks seda, et nad kõigutasid inimese tähtsust. Oli niisiis päris loomulik, et säherduste väidete levitajad sattusid vanglasse või kaugemalegi. (lk 205)
  • Targa erapooletus — iga maa oli talle kodumaa ja iga usk omal kombel õige — ärritas samuti seda orjakarja; renegaatlik filosoof, kes ju tegelikult ühtki oma tõekspidamist maha ei salanud, oli nende kõigi silmis patuoinas just sellepärast, et hingepõhjas või koguni enese teadmata oli küllap igaüks neist mingil hetkel soovinud pääseda ahistavast ringist, kuhu ta surmani vangi jääb. (lk 206)
  • Lõpetuseks puudutati Koperniku fantasme: see hüpoteetiline valdkond oli süüalune jaoks teoloogiliste karideta. Kõige rohkem võis talle ette heita vaid seda, et ta oli lasknud pühakirjale vastu rääkivat kahtlast teooriat täiesti tõenäosena paista. Võistlemata Koperniku süsteemi põhjamises Lutheri ja Calviniga, arvas piiskop ometi, et see maailmapilt, mis muudab Joosua loo jaburuseks, on headele kristlastele vähem vastuvõetav kui Ptolemaiose oma. (lk 208)
  • Appi tuli tema keelteoskus: koolis oli ta õppinud kolme-nelja teadusekeelt, elu- jä rännuteil aga mõningal määral kokku puutunud tubli poole tosina erineva rahvaliku keelemurdega. Ta oli sageli kahetsenud, et peab seda ülearust sõnapagasit kaasa vedama: teada tõe või õigluse mõiste hääldust ja kirjutusviisi kümnes- kaheteistkümnes keeles tundus talle kuidagi groteskne. Tarbetust risust sai ajaviide: ta koostas sõnaloendeid, grupeeris, võrdles alfabeete ja grammatikareegleid. Mitu päeva jändas ta loogilise keele projektiga: see keel pidi olema täpne nagu muusika noodistus ja suuteline väljendama kindla korra kohaselt kõikvõimalikke nähtusi. (lk 208)
  • Kõhedustundega, mida hullumeelsus tavaliselt esile kutsub, kuulati lugu mesilasest, kellelt röövitakse tema vaha, et valmistada küünlaid, mida põletatakse asjatult surnute auks, kel puuduvad silmad, et näha, kõrvad, et palveid kuulda, ja käed, et midagi anda. Isegi Bartholomeus Campanus kahvatas, kui tuli juttu Euroopa rahvaist ja valitsejaist, kes igal kevadisel pööripäeval nutavad ja halavad ennemuiste Hommikumaal hukatud mässaja pärast, ning pettureist ja narridest, kes ähvardavad või tõotavad nähtamatu ja tumma Isanda nimel, kelle volinikeks nad end nimetavad, toomata selle kinnituseks ühtki tõendit. (lk 214)
  • Zenonile tundus tema protsess Gilles'iga mängitud järjekordse kaardipartiina, milles ta kas hajameelsusest või ükskõiksusest alati kaotajaks jäi. Nagu kirevad papitükkidel, mis mänguri laostavad või rikkaks teevad, nii oli ka selle kohtumängu igal kaardil suvaline väärtus; selle reeglite järgi, täpselt nagu blankis või lombres, tuli vastast silmas pidada, kaarte segada ja käest kätte anda, enda omi varjata ning bluffida. Kui keegi söandanukski tõtt rääkida, oleks see kõigile ebameeldiv olnud. Tõel ja valel õieti polnudki erilist vahet. (lk 216)
  • Sõnasõjal teoloogidega ei puudunud oma võlu, kuid Zenon teadis ülihästi, et pole olemas mingit tegelikku lepitust ühelt poolt nende vahel, kes uurivad, kaaluvad, lahkavad, olles uhked, et suudavad homme mõelda teisiti kui täna, ja teiselt poolt nende vahel, kes usuvad või ütlevad end uskuvat ning sunnivad surmaga ähvardades teisi samuti toimima. (lk 217)
  • "Kummaline, et meie, kristlaste meelest on nõndanimetatud lihapatt see kõige rängem kuritöö," ütles Zenon mõtlikult. "Keegi ei mõista raevu ja põlgusega hukka jõhkrust, metsikust, barbaarsust, ebaõiglust. Kellelgi ei tule pähe nimetada rõvedaiks neid ausaid kodanikke, kes tulevad homme vaatama, kuidas ma leekides visklen."
Toomhärra kattis näo kätega.
"Andestage, pater," ütles Zenon. "Non decet. Pole sünnis püüda nimetada asju nende õige nimega. Enam ma seda ei tee." (lk 227)
  • "Inimene on üritus, mille vastu töötavad aeg, paratamatus, juhus ning nõme ja aiva kasvav hulga primaat," ütles filosoof rahulikumalt. "Inimesed tapavad inimese." (lk 229)
  • "Tollal, kui teie mulle kirjatarkuse ja teaduste algmeid õpetasite, põletati Brugges, ei tea, kas asja eest või ülekohtuselt süüdi mõistetud mehike, ja üks meie toapoiss rääkis mulle tema hukkamisest," kostis vang vastuse asemel. "Et vaatemäng huvitavam oleks, seoti hukatav tulba külge pika ketiga, nii et ta võis ringi joosta, ise üleni leekides, kuni ta näoli maha, täpsemini öeldes hõõguvatele sütele prantsatas. Ma olen sageli mõelnud, et see õudus kõlbab hästi niisuguse olukorra allegooriaks, kus inimesele on jäetud peaaegu täielik vabadus." (lk 232)
  • Sulgeda maailma tabamatu printsiip mingisse inimese kuju ja näo järgi vermitud Isiksusse tundub mulle pühaduseteotusena, kuid samas ja kõigest hoolimata tajun ma mingi jumala osadust selles ihus, mis homme suitsuks muutub. Kui ma ütleksin, et just see jumal käsib mind teile "ei" öelda? Aga ikkagi, kuna igasugune puhas teooria põhineb meelevaldsel alusel, miks siis mitte leppida olemasolevaga? Iga doktriin, mis haarab laiu hulki, maksab lõivu inimlikule totrusele: kui juhtuks, et Muhamedi või Kristuse asemele pandaks homme Sokrates, oleks asi samamoodi. (lk 233)

Välislingid[muuda]