Tonsuur
Proosa
[muuda]- Laua kohale kummardudes istus tugitoolis üks mees. Jehan, kelle poole selg oli pööratud, võis näha ainult ta õlgu ja kukalt; kuid tal polnud raske ära tunda seda paljaspead, kellele loodus ise igavese tonsuuri oli kinkinud, nagu oleks ta selle välistunnuse abil tahtnud ära märkida, et ülemdiakon on kutsutud ja seatud vaimulikuks.
- Victor Hugo, "Jumalaema kirik Pariisis", tlk Johannes Semper, 1982, lk 222
- "Jumalale tänu!" ütles kapten. "Minu armusalmikuisse igasugused variserid oma nina juba toppima ei hakka. Minu hädaohud on ikka olnud lihtsad ja selged: sõjas hoobid, Itaalias palavikud, tüdrukute juures kuritõbi, võõrastemajades kirbud, võlausaldajad aga igal pool. Doktori- või vaimulikumütsis, tonsuuriga või tonsuurita kelmidega püüan sama vähe tegemist teha kui okasseajahiga.
- Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum", tlk Merike Riives, 1982, lk 78