Allegooria
Proosa
[muuda]- Leuvenis olin õppinud allegooriat vihkama, olin kõrini harjutustest, kus tegelikkus asendati sümbolitega, et siis nende alusel teooriaid ehitada, just nagu oleksid sümbolid tegelikkus. (lk 79)
- "Tollal, kui teie mulle kirjatarkuse ja teaduste algmeid õpetasite, põletati Brugges, ei tea, kas asja eest või ülekohtuselt süüdi mõistetud mehike, ja üks meie toapoiss rääkis mulle tema hukkamisest," kostis vang vastuse asemel. "Et vaatemäng huvitavam oleks, seoti hukatav tulba külge pika ketiga, nii et ta võis ringi joosta, ise üleni leekides, kuni ta näoli maha, täpsemini öeldes hõõguvatele sütele prantsatas. Ma olen sageli mõelnud, et see õudus kõlbab hästi niisuguse olukorra allegooriaks, kus inimesele on jäetud peaaegu täielik vabadus." (lk 232)
- Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat, 1982
- 1891. aastast pärineb Juhan Liivi jantlik allegooria "Ühe teise ilma kodaniku kepijoonistused planeet Marsi peal ehk väga imelikud nähtused maa peal nägemata asjadest", mis parodeerib Marsi elanike näitel Eesti ajakirjandust ja eestlaste jagunemist konkureerivatesse erakondadesse. Pamflett on kirjutatud vastuseks Eduard Vilde luuletaja-paroodiale "Suguvend Johannes", ja muuhulgas on siin juttu "sopandeid" kirjutavast kirjanikust, kes siirdub elama Marsile ega tulegi sealt enam tagasi. Liiv pidas ilmselt silmas Vilde pikemat viibimist Berliinis ja tema n.-ö. rahvusvahelise mehe mainet. Igatahes oli Liivi Marsi-kujutlus (millele järgnes pikem poleemika Vilde kirjatööde ümber) nii mõjuvõimas, et seda meenutatakse veel kümme aastat hiljemgi. 1901. aastast leiame ajalehe följetonisti sellekohase teate: "Ka kõneldakse, et sopakirjanik planeet Marsi pealt meie maakerale tagasi tulevat [---]." Näeme, et Mars on Eesti kirjanduslikus praktikas varakult paigutatud küllaltki ühemõtteliselt koomilise, "tõsise" kirjanduse vaatenurgast perifeerse stiilikihistuse hõlma.
- Toomas Haug, "Tagasi perifeeriasse: Jüri Loigu elu Marsil". Looming nr 6/2012, lk 867
