Keegel

Arthur Thiele (1860–1936), "Keeglimänguseltskond", s.d.

Luule

Kõik töökohad on olnud variatsioonid
esimesest: kurikaseadja
kahe rajaga keeglisaalis (kümnekas mängu eest).
Ma õppisin, et hukkamissalga ees
on väga vaikne
ja et keeglikurikad, just nagu hetkedki,
on väikesed jumalad,
ja et me oleme kummaliselt ebatäpsed.

• Chris Green, "Kurikaseadja" ("Pin Setter"), poems.com (Internet Archive); esmailmunud: Salt Hill 25  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Proosa

• "Ema ütles, et mingeid vaime ega tonte pole olemas," sõnas Tommy uljalt.

"Seda ma usun," lausus Pipi. "Kuskil mujal neid polegi, ainult siin, sest nad kõik elavad minu pööningul, niipalju kui neid üldse on. Täiesti asjatu on paluda, et nad ära koliksid. Aga nad ei ole üldsegi kohutavad. Nad ainult näpistavad käsivartest, nii et sinised plekid järel, ja uluvad. Ja mängivad oma peadega keeglit."

"Ka-ka-kas nad mä-mängivad tõesti oma peadega keeglit?" sosistas Annika.

"Täpipealt," vastas Pipi. "Lähme, ajame nendega natuke juttu. Ma olen keeglimängus väga kõva käsi."

• Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood", tlk Vladimir Beekman, 1999, 4. trükk, lk 103