Vaikus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Faras Saint Anne (detail).jpg
Vaikus (Oskar Kallis, 1917)

Vaikus on heli puudumine.


  • Protseduurireeglite lahutamatuks osaks on ebaharilikult pikk vaikimine. Kõik vastuolud ja möödarääkimised lahendatakse vaikimise abil: võidab see, kes kauem sõnatult aknast välja vahib. Eestlased koos soomlastega on viimased maailma alles jäänud rahvad, kes on võimelised elama täieliku sensoorse deprivatsiooni tingimustes. /---/ Seetõttu meenutavad eestlased natuke kõndivaid puid või sokkidega floorat.
  • Vaikusel on palju olemisviise ja palju rolle, alates vaikusekohtadest (raamatukogu), rituaalidest (leinaminut), üle sotsiaalse staatuse märgi (laps räägib siis...), kuni keelelise ehk suhtleva vaikuseni välja. Keelest ei saa põhimõtteliselt rääkida ilma vaikuseta. Luule on mu jaoks alati kooslus keelest/häälest ja vaikusest. Vaikus (NB! mitte üksnes paus, vaid ka nt vaikus, mida väljendab tühi paberipind kirjapandud luuletuse ümber) on luule olemuslik omadus.
  • "Kõige kaalukamad kõnelused," ütleb naine, "leiavad aset kahe vaikiva inimese vahel."
"Või," ütlen mina, "ühe vaikiva inimese vahel." (lk 86)
  • "Tsivilisatsiooni vaikus," mõtleks ta, "see ongi müra. Kust leida siin ühtegi vaikusesaarekest?... Vahest ainult mõnes vaikelus," mõtleks ta. (lk 134)
    • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973
  • Aga ükski elav hing ei tea, mida [Suur Torm] tähendab. Võib-olla täielikku vaikust. Vaikust, mida kuulab Tuul üksinda. Nii nagu alguses. Mis polnud üldse ammu, sest Lõpmatus on õieti verinoor. Muidugi: samas on ta arvamata vana. Tema luukont, see hall kalju, on tehtud sadade ja sadade miljonite aastate eest elanud kirjute korallide ihust. See oli siis, kui ta asus tükk maad ekvaatorile lähemal ja tema kohal loksus soe madal meri. [---] Alles paari tuhande aasta eest pistis tema esimene kaljunukk oma nina merest välja. (lk 181)
    • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019


Vaikus end levitab jõgede sisse,
maastikus sündinud jahedaist joontest
tärkavad udude hõbesed lõkked.

  • Aivo Lõhmus, "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4

Allikata tsitaadid[muuda]

  • Vaikus on väide, mida on kõige raskem ümber lükata.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel