Vaikus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Faras Saint Anne (detail).jpg
Vaikus (Oskar Kallis, 1917)
Fail:Frantisek Kupka - The Way of Silence, 1903.jpg
František Kupka, "Vaikuse tee" (1903)

Vaikus on heli puudumine.

Proosa[muuda]

  • Protseduurireeglite lahutamatuks osaks on ebaharilikult pikk vaikimine. Kõik vastuolud ja möödarääkimised lahendatakse vaikimise abil: võidab see, kes kauem sõnatult aknast välja vahib. Eestlased koos soomlastega on viimased maailma alles jäänud rahvad, kes on võimelised elama täieliku sensoorse deprivatsiooni tingimustes. /---/ Seetõttu meenutavad eestlased natuke kõndivaid puid või sokkidega floorat.



  • Vaikusel on palju olemisviise ja palju rolle, alates vaikusekohtadest (raamatukogu), rituaalidest (leinaminut), üle sotsiaalse staatuse märgi (laps räägib siis...), kuni keelelise ehk suhtleva vaikuseni välja. Keelest ei saa põhimõtteliselt rääkida ilma vaikuseta. Luule on mu jaoks alati kooslus keelest/häälest ja vaikusest. Vaikus (NB! mitte üksnes paus, vaid ka nt vaikus, mida väljendab tühi paberipind kirjapandud luuletuse ümber) on luule olemuslik omadus.


  • "Kõige kaalukamad kõnelused," ütleb naine, "leiavad aset kahe vaikiva inimese vahel."
"Või," ütlen mina, "ühe vaikiva inimese vahel." (lk 86)


  • "Tsivilisatsiooni vaikus," mõtleks ta, "see ongi müra. Kust leida siin ühtegi vaikusesaarekest?... Vahest ainult mõnes vaikelus," mõtleks ta. (lk 134)
    • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973


  • Aga ükski elav hing ei tea, mida [Suur Torm] tähendab. Võib-olla täielikku vaikust. Vaikust, mida kuulab Tuul üksinda. Nii nagu alguses. Mis polnud üldse ammu, sest Lõpmatus on õieti verinoor. Muidugi: samas on ta arvamata vana. Tema luukont, see hall kalju, on tehtud sadade ja sadade miljonite aastate eest elanud kirjute korallide ihust. See oli siis, kui ta asus tükk maad ekvaatorile lähemal ja tema kohal loksus soe madal meri. [---] Alles paari tuhande aasta eest pistis tema esimene kaljunukk oma nina merest välja. (lk 181)
    • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019


  • "Kallis laps!" ütles vana heasüdamlik valvuritädi. "Koeraga raamatukogusse ei tulda! Siin on vaikuse riik! Siin on raamatute riik!" (lk 30-31)
    • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979


  • Vaikuse tagamiseks tehti mitmeid ettepanekuid. Vladimir Käo väitis, et ühed kõige kohutavamad rahurikkujad on igasugused masinad, eriti rongid. Aga kuna raudteeliiklust päriselt ära keelata ei saa, tuleb vedurile pehmed sussid õmmelda.
Kõik plaksutasid, aga tagumistest ridadest tõusis püsti vana Aleksei Müürissepp. Ta värises nagu huulhein raju ajal.
"Seltsimehed kommunistid!" kõmises ta ahastav hääl. "Mida te ometi räägite! Vedurile sussid! Ei ja veelkord ei! Käed eemale raudteest! Andke armu raudsele ruunale!" (lk 127)


  • Tuiskude toast ei kuuldud ühtki häält ja see vaikus oli kisast veel koledam. Oh, kui Juhan nüüd kas või palvetada mõistaks või saaks, kui saaks sellele palvete vastuvõtjale selgeks teha, mispärast on Juhanile nii väga vajalikud need kaks, naine ja laps. Et tema, juba tillukesena tõugata ja torgata, kellel ei olnud poisikesepõlve mängupäevi ega nooruse naljaaega, et temagi tahaks viimaks ometi, vanemas eas, olla nagu kõik teised inimesed, kellel on koda ja naine, laps ja elajaloomad... aga näe, tema kuidagi ei leia neid õigeid sõnu, mõtted kisuvad vägisi laiali, sinna juurde kokutab veel kana kuuri all ja luksub vesi mannergus.


  • Toa vaikus, kui ta minema pöördus, oli õudne. Kuna see oli tagatuba, polnud all tänavat, kust oleks võinud kuulda mööduvate liiklusvahendite helisid, ning udu paksus summutas need helid, mis oleksid võinud tulla eestpoolt. Mees kuulatas. Mis see oli? Vaikus paistis lasuvat terves majas - väljas tänavail - terves Londonis - kogu maailmas, ja tema peab seisma selle keskel, mees teel Surma - kel pole Homset.
Mida see tähendas? See paistis midagi tähendavat. Maailm tagasitõmbunult - elu tagasitõmbunult - hääled lõppenult - hing kinnihoitult. Ta seisis ja ootas. Ehk oli see üks ta nimetu haiguse sümptomeid. Kui nii, siis oleks tal parem ruttu minna ja sellega ühele poole saada, et teda ei leitaks ringi ekslemas ja mitte teadmas - mitte teadmas. Mees ootas - ootas ja püüdis kuulatada, nagu hüüaks teda keegi - hüüaks hääletult. Ta mõtles äkki, et See oli oodanud terve igaviku, et naha, mida tema - üks mees - peale hakkab. Tal polnud kunagi endast päriselt kahju olnud - ta ei teadnud, et ta praegu endale kaasa tunneb, kuid ta oli mees, kes läheb surma, ning kerge, külm higi kattis teda ja paistis, nagu see poleks tema, kes tegutseks, vaid keegi teine - ta heitis käed laiali ja hüüdis valjult sõnu, mida ta ei teadnud, et ta kuuldavale toob.
"Jumal! Jumal! Mis pean ma tegema, et mind päästetaks?"
Kuid Vaikus ei vastanud. See oli ikka veel Vaikus. (lk 10-11)

Luule[muuda]

Vaikus end levitab jõgede sisse,
maastikus sündinud jahedaist joontest
tärkavad udude hõbesed lõkked.

  • Aivo Lõhmus, "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4

Allikata tsitaadid[muuda]


  • Vaikus on väide, mida on kõige raskem ümber lükata.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel