Aivo Lõhmus

Aivo Lõhmus (21. juuli 1950 Varbuse küla, Kõlleste vald, Võrumaa – 28. märts 2005 Tartu) oli eesti luuletaja, kirjanduskriitik, esseist, näite- ja ajakirjanik, raamatuloolane, tõlkija ja toimetaja.

Luule

Suur Heinaline meie maile jõudis,
paisjärvel põlend pajju sidus paadi.
Kes teab, kui pika maa ta maha sõudis,
teab mitmest varavalgest saadik
...
Helk tera lõikab jalalt niisket rohtu.
Arg värin läbib kõrget pilliroogu,
lind paiskub lendu. Äkki tajun ohtu:
Suur Heinaline hõikab võtma loogu

• "Suur Heinaline", 1975 ("Sõnarine. Eesti luule antoloogia", koostanud Karl Muru, 4. köide, Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 427)

Sügis on tume ja sügis on sügav,
temas ei olegi kohatuid rõõme.
Suvised rajad on vajunud lõdvaks,
sügise kollasest valgus käib läbi.
...
Vaikus end levitab jõgede sisse,
maastikus sündinud jahedaist joontest
tärkavad udude hõbesed lõkked.

• "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4

Proosa

• Eesti on vaene riik, kui arutusel on minimaalpalk, elatusmiinimum, pensionid, lastetoetus või töötu abiraha. Ent Eesti on kohe rikas riik, kui arutusel on Riigikogu või valitsuse palgad.
• Jooksvat situatsiooni analüüsides tundub mulle järjest rohkem, et Eesti Vabariigi valitsuse tegelikuks sihiks on võimalikult suurema hulga eestlaste aeglane likvideerimine nende eluvõimaluste järkjärgulise ahendamise teel.
  • "Vastuhakk pärisorjusele. Eesti Telefoni järjekordne hinnatõstmine kahjustab riiki" Postimees, 8. märts 2001, lk 21

Tema kohta

• Selliste etteastete rohkuse juures, öeldes küll vahel kibedat tõtt, ta nagu ei märganud, et hakkab kogu oma tõsiisamaalise ilmavaate kiuste sarnanema juba mingi Eesti Vabariigi vastasega (et mitte öelda kukutajaga), kes ei tahtnud uues ajas näha enam mitte kui midagi head.

Siiski, minu meelest aimus selle ägeda ühiskonnakriitika taga pigem mingit kärsitut publitsistlikku sekkumisvalmidust, õiguse- ja õiglusejanu. (Teine selline õiglusefanaatikust kirjanik, keda tundsin, oli küll hoopis teistsuguse ilmavaatega, ent samuti üliemotsionaalne Rudolf Rimmel; mõlema mehe puhul võiks ehk koguni rääkida teatavast missiooniluulust). Aga raevukalt nõutud õiglus võib sageli tekitada hoopis uut ebaõiglust...

• Minulgi oli Aivoga mitmeid väitlusi, eriti Oskar Lutsule omistatud "Talve" (1994) ilmumise puhul. Lõhmus kaitses selle teose toimetajana veel aastaid hiljemgi visalt Lutsu autorsust ja väitis, et just Lutsu "Suvi" ja "Talve" olevat talupidamise kirjeldustes üsna sarnased. Ja ega mul õnnestunudki teda ümber veenda. Võime vist öelda, et siin ta – kogu oma peene filoloogilise vaistu juures – lihtsalt "astus ämbrisse".
  • Aivar Kull "Aivar Kulli ajalootund. Õigusenõudja Aivo Lõhmus" ERR, 21.07.2020

• Tema [Lõhmuse] üldpostulaadid tunduvad mõnigi kord küsitavad, neis näib ajuti võimust võtvat mingi otsekui vene vaimuilmast laenatud "permanentne maailmalõpp", kus igasuguses kunstiuuenduses nähakse üksnes kahtlast sohikraami. Samas on tema üksikteoste vaatlused enamasti paindlikud ja pädevad...
  • Aivar Kull Aivo Lõhmuse kriitikakogumikku "Võim ja vari" (Tartu 2002, 320 lk) arvustades (Aivar Kull, "Aivo Lõhmuse heitlus ajavaimuga" – Looming 2003/6, lk 948; arvustus ilmus ka raamatus "Kulli pilk", Tartu 2005, lk 421-424)

• Järgnevalt kõneleb Aivo Lõhmus (taas) kõrgetest postitariifidest, varimajandusest ja vulgaarsotsioloogilisest suhtumisest kirjandusse. Ta ütleb, et ükski kirjanik pole iial teinud nii palju kahju kui võimul olevad poliitikud.
  • Ülo Mattheus ülevaates Kirjanike Liidu üldkogust: "Aruanne avalikkusele" Sirp, 1. mai 1992, lk 4

• Kriitik peab olema norija, mõnikord lausa tähenärija. Ilma Aivo Lõhmuse pideva porina ja õiendamiseta ei oleks minust kunagi saanud head luuletajat. Kui palju vaeva nägi ta minu luulekatsetuste analüüsimise ja elementaarsete asjade selgitamisega. Aga tal olid oma kunstilised põhimõtted, mul jälle omad seisukohad. Temaga sai alati lõputult vaieldud. Kellega nüüd veel vaielda?
  • Priidu Beier, "Lootuste põrgud ja kahtluste ilmamaad" Looming 2009/9, lk 1293

• Ma ei loe just ennastki elurentnike hulka, aga Aivo kirglik tõejanu, valus kaasaelamine ülekohtule, tung viimse sügavuse poole on mulle ja paljudele ta sõpradele olnud ikka mingis suhtes ületamatu latt.
  • Rein Veidemann, "Mälestades Aivo Lõhmust" Postimees, 29. märts 2005