Kollane

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Paul Klee, "Figuur kollases" (1937).

Kollane on spektrivärvus nähtava valguse spektri lõigus, mis vastab lainepikkuste vahemikule ~575–585 nanomeetrit ja paikneb rohelise ja oranži vahel. "Eesti keele seletav sõnaraamat" defineerib kollast värvust selle värvusega objektide järgi nagu võilille õied, sidrun või õled. Sõna kollane kuulub eesti keele 11 põhivärvinime hulka.

  • Aga need sõnad, mis mõistatuslik Ahab oma tiigerkollasele meeskonnale ütles, on siinkohal parem vahele jätta, sest teie elate evangeeliumiriigi õndsa valguse paistel. (lk 254)
  • Pingne ängistav hääletus sirutas kõiksust haarava kollase lootusena aegamööda ning vagusi oma mõõtmatud õielehed üle merepinna. (lk 344)
    • Herman Melville "Moby Dick ehk Valge Vaal", tõlkinud Juhan Lohk ja Ülo Poots. Tallinn, 1974.
  • Kui Vanaisa oli selle karistuse täide saatnud, näeb ta üht hilpharakat oksalt oksale lendamas, kes oma ilusat ülikonda laseb päikesepaistes läikida ja oma muretut laulukest vilistab. "Kehkenpüks vihmakass," hüüab ta temale, "kas sul pole midagi muud teha kui eputada?" — "Vanamees," ütles see, "töö on must, ega mina või oma kuldkollast kuube rikkuda ja hõbekarva pükse mustaks teha, — mis sa ise selle kohta ütleksid?"


Õhtute tolm on tõepoolest kollane.
          Kollane nagu unenäomaastiku kuu.
             Kollane nagu liiv, milles lebavad uppunud.
                Kollane nagu rõõm, mis puhkeb ootamata ja kaob
                siis, kui ta järele kõige rohkem tarvidust tuntakse.
          Kriiskavkollane nagu koletisemöire paljaste kaljude
                                              teravail tippudel.
          Lenduvkollane nagu linnumelanhoolia lõbusalt turtsuvate
                                             tuulepuhangute taustal.
    Veel kollasem võib olla ainult ehk mälu, mil pole määra,
                      ja mõistus, mil pole mõõtmeid.
    
                Õhtute hiidkollane tolm.
                Õhtute riivkollane tolm.
                Õhtute viivkollane tolm.


Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade – vastu südant
jälle koputab merevaik
...
ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk

  • Jaan Kaplinski, "Tule tagasi metasekvoia" kogust "Tule tagasi, helmemänd" (1984)


Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane,
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse — tihase viis on see —
kaela alt valge, kõht kollane!


Sügis on tume ja sügis on sügav,
temas ei olegi kohatuid rõõme.
Suvised rajad on vajunud lõdvaks,
sügise kollasest valgus käib läbi.

  • Aivo Lõhmus "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4


See on laul viimsest kohtumisest.
Ma vaatasin pimedat maja.
Ainult magamistoas põlesid küünlad
ükskõikselt kollase leegiga.


Kuldkollane on park, kuldkollane on süda.
Kaks sammu kuldsen kadumisen.
Kuldkollane on tee, kuldkollane on süda,
kaks käijat kuldsen kadumisen.
/---/
Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti
tuul, kuldseid liblikaid me pääle.
Kuldkollane on tee, koldkuldseid puistab lehti
tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle?

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel