Sarah Winman

Sarah Winman (sündinud 24. detsember 1964) on inglise näitleja ja kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid "Kui jumal oli jänes" (When god was a rabbit), "Imeliste sündmuste aasta" (The year of marvellous ways) ja "Plekkmees" (Tin man).

"Plekkmees"

Sarah Winman, "Plekkmees". Tõlkinud Mirjam Parve. Varrak, 2019.

Maal oli silmatorkav nagu uus aknaauk, aga selline aken, kust avanes vaade värvi ja kujutlusvõimet täis elule, kaugele hallist tehasekoidust ja täielik vastand pruunidele kardinatele ja pruunile vaibale, mis olid mõlemad mehe valitud, et sealt mustus välja ei paistaks. (lk 10)
Ta oli nelikümmend kuus aastat vana ja imestas igal õhtul, kuhu kõik need aastad jäid. (lk 14)
Garvy suri aasta pärast pensionile minemist. Töökoda oli tema hapnik. Oletati, et ta lämbus mittemidagitegemise kätte. (lk 16)
Ta möödus vanast Regali kinost, kus kolmkümmend aastat tagasi oli evangelist Billy Grahami naeratus suurelt ekraanilt pooleteise tuhande jüngri poole säranud. Poemüüjad ja möödujad olid kõnniteedele kogunenud, et kinoustest välja tulvavat rahvamassi vaadata. Napsitajad City Armsi pubi ees olid kohmetult pealt vaadanud ja nihelenud. See oli liialduste ja kainuse vastasseis. Aga kas see tänav polnud alati kujutanud endast pingevälja ida ja lääne vahel? Spektri kahe otsa vahel, nende vahel, kellel on ja kellel pole, olgu siis usku, raha või sallivust. (lk 19)
Autoõnnetus. Viis aastat tagasi.

Kuradi kurat, ütles Billy.

Ja kuradi kurat oligi ainus kohane vastus, mõtles Ellis. Mitte oi, mul on nii kahju või kui kohutav. Vaid kuradi kurat. Billy juhtis vestlust paremini, kui see kellelgi ammuilma oli õnnestunud, ja nüüd ütles ta: Vean kihla, et siis sa hakkasidki öövahetusi tegema, eks? Ma ei arvanudki, et sa raha pärast. Sa ei saanud magada, jah? Ma kujutan ette, et ma ei magaks elus enam silmatäitki. (lk 21)

Billy tuli välja ja nägi, kuidas ta üles vaatab, pisarad põskedele jäätunud, enne kui need langeda jõudsid. Ja ta tahtis Billyle öelda:

Ma katsun lihtsalt, et kõik laiali ei laguneks, muud midagi.

Ta tahtis seda öelda sellepärast, et ta polnud kunagi suutnud seda kellelegi öelda ja tundus, et Billyle oleks võinud seda öelda küll. Aga ta ei suutnud. (lk 27)

Naabrite juures läks muusika üle seksiks, see üllatas Ellist, sest ta oli arvanud, et sealsetel üliõpilastel ei tule seksi just sageli ette. Nad õppisid statistikat ja statistiliselt võttes polnud neil kirjanduse või poliitika-filosoofia-majanduse tudengitega võisteldes mingit lootust. Või sama hästi ka kunstitudengitega. Noh, nii oli ta arvanud. Nii see lihtsalt käib, mõned erialad on seksikamad. (lk 30)
Kunagi oli siin tõeline oaas olnud. Annie’l oli oma nägemus ja ta tegi selle teoks, muutis aia aastaaegade vahetudes pöörlevaks värvipaletiks. Ta laenas raamatuid ja uuris neid poole ööni, tegi oma plaanidest visandeid. Ta kaevas poole murust üles ja istutas lilli ja põõsaid, mille nime Ellis hääldamagi ei õppinud. Kõrged kõrrelised voogasid tuules nagu vesi ja pinki ümbritses igal suvel mungalillerõõm. Mungalille pole võimalik maha tappa, oli Annie kunagi kuulutanud, aga Ellis oli sellega hakkama saanud. Kõik need peened säravad ideed olid tema hoolimatuse varjus närbunud. Ainult kõige vintskemad olid vohavate põldmarjaväätide vahel ellu jäänud. (lk 32)
Kas sa seda tead, kust Van Gogh pärit oli, Michael?

Jaa. Hollandist. Nagu Vermeer.

Näed - ta teab tõesti palju, ütles Ellis.

Õige, ütles Dora. Hollandist. Ja värvid, mida ta seal tundma õppis, olid mulla värvid, tumedad värvid, teate küll, pruunid ja hallid. Tumerohelised. Ja valgus oli seal samasugune nagu siin, lame ja mitte kuigi inspireeriv. Ja ta kirjutas oma vennale Theole, et tahab kohutavalt lõunasse sõita - Prantsusmaale, Provence’i — et midagi teistsugust otsida, teistsugust maalimisviisi. Et paremaks kunstnikuks saada.

Mulle meeldib ette kujutada, kuidas see olla võis, kui ta Arles’is rongijaamast välja tohutult tugevasse kollasesse valgusse astus. See muutis teda. Ei saanud muutmata jätta. Kuidas see saaks kedagi muutmata jätta? (lk 39-40)

Ma arvan, et ta tundis end vist üksildaselt, ütles Michael.

Kogu see kõrvavärk ja tumedus.

Mina arvan ka nii, ütles Dora. Aasta oli 1888 ja ta ootas enda juurde ühte teist kunstnikku, Paul Gauguini. Öeldakse, et üsna tõenäoliselt maalis ta "Päevalilled" Gauguini toa kaunistamiseks. Tegi neist mitu varianti ka, mitte ainult selle ühe. Aga see on nii armas mõte, on ju? Mõned ütlevad, et see pole tõsi, aga mulle meeldib mõelda, et on. Et ta maalis sõpruse ja tervituse märgiks lilli. Mehed ja poisid peaksid suutma ilusaid asju teha. (lk 41)

Rose Hilli kabelis istus Ellis isa kõrval esireas. Orelimäng oli liiga vali ja ema kirst tundus liiga väike. Ta tundis sama parfüümi lõhna, mida oli vahetevahel kodus märganud, ja ümber pöörates nägi ta enda taga istumas vesinikblöndide juuste ja lahke naeratusega naist, kes kummardus lähemale ja sosistas: Ära unusta, Ellis, et su isa vajab sind — väide, mis vapustas Ellist samavõrd kui ema surm. Ta tõusis püsti, niivõrd instinktiivse liigutusena, et see üllatas teda ennastki. Ja aastaid hiljem jõudis ta veendumusele, et kulutas sel pärastlõunal sosinate ja jahmunud pilkude saatel kirikust välja kõndimiseks kogu oma elu vaprusevaru. (lk 47)
Ellisele meenus, kuidas Michael oli uhkustanud, et oskab ujuda, kuigi ei osanud. Ta ütles, et on ujumise kohta kõike lugenud, uskus kindlalt, et suudab mööda sõnu nagu kive kogemuse kaldale kepselda. Aga ei suutnud. Läks veel teinegi suvi, enne kui Michael ujuma õppis. Aga hõljuda ta oskas. Nägu vees, käed-jalad laiali, ja inimesed vaatasid pealt ja vahel muutus nende naer paanikaks, kui nad teda liigutamas ei näinud. Hõljuv laip, nii ta seda nimetas: ellujäämisasend pärast pikka kurnavat teekonda. (lk 58)
Ühel hommikul ärkasid nad suurveehäire peale ja nii varajasel tunnil kõlas sireen tontlikult. Nad tõusid üles ja läksid välja. Laguuni kohal rippus uduheie, tõusev päike oli leegitsev ja punane ja kaunis. Laudteed olid maha laotatud ja nad jalutasid pahvilt ringi ja võtsid Rialto turul hommikusöögiks lihtsalt kukli, aga siis esitasid teineteisele väljakutse juua espresso asemel klaas veini ja see oli täiuslik. Ja nad jalutasid. Panid kõrva taha mööduvatelt giidituuridelt kostvat infot, toetusid lauspäikese käes vastu sildasid ja leidsid seal korraks pääsu külmast õhust, lainete pehme laksumine loomas linnale musikaalset pulssi. (lk 62, Veneetsia)
Viisteist päevalille, mõni täies õies, mõni juba närtsimas. Kollane ookrini ulatuval kollasel pigmendil. Kollane savivaas, mida kaunistas üle keskkoha tõmmatud täiendvärvi sinine joon. Originaali oli maalinud üks maailma kõige üksildasemaid mehi. Aga see oli maalitud pöörases optimismi- ja tänulikkuse- ja lootusehoos. Kollase värvi transtsendentse jõu pühitsemiseks. (lk 74)
[Michael:] Peab mainima, et mina ei ole suremas. Vähemalt mitte veel. Ma sain kasseti visualiseerimisharjutustega ja Ameerika aktsendiga reibas hääl sisendab mulle, et mu keha on täis valgust ja aaarrmastust ja ma usungi seda. Ma olen valgust ja armastust lausa nii täis, et püksinööp läheb vaevu kinni. (lk 93)
Ma ei suuda lõpptähtaegadega töötada, kui kõik muudkui surevad. (lk 96)
Mäletad, kui ma olin kaheteistaastane ja sa ühel päeval mulle ütlesid: Kutsu mind Doraks. Mäletad? Ja mina ütlesin: Dora? Kui ilus nimi, proua Judd. Ja sina naersid ja ütlesid: Mõnikord oled sa, Michael, küll väike vanainimene. Ja mina küsisin: Mis te arvate, kas teile pandi nimi Dora Maari järgi? Ja Ellis küsis: Kes on Dora Maar? Ja sina ütlesid: Picasso muusa. Ja Ellis küsis: Mis see muusa on? Ja sina ütlesid: Naiseks kehastunud haruldane vägi, kes inspireerib kunstnikke. (lk 127)
Ütlesin, et nad [tsikaadid] elavad suurema osa elust maa all sellises vastseolekus ja joovad juurtest mahla. Ja siis, umbes kolme aasta pärast, tulevad nad kesksuvekuumuse käes päevavalgele, ronivad mõne lähedal asuva taime otsa ja ajavad kesta maha. Siis algab metamorfoos, ütlesin ma. Ja ainult oma elu viimased kolm nädalat elavad nad maa peal ja isased löövad oma laulu. Ja mõnikord on see paaritumiskutse ja mõnikord protestilaul. Noh, mis sa arvad? uurisin ma.

Millest? küsis tema.

Sellest loost. Kõlab tuttavalt, mis?

Issand jumal, ütles ta. See ei ole sul ometi geide analoogia?

No mõtle, ütlesin ma. Me kõik pidime pimedusest välja pugema, et laulda. (lk 131-132)

Ja mõtlen, mis häält võiks teha murduv süda. Ja mulle näib, et see võib olla päris vaikne, nii et seda ei märkagi, ja mitte üldse dramaatiline. Nagu hääl, millega väsinud pääsuke vargsi maha pudeneb. (lk 144)
Minu hüti nimi on Mistral ja see seisab päevalillevälja ääres. Selles väikeses toas on kõik, mida mul vaja: voodi, laud, peegel ja lamp. Ja õige pea avastan ma, et jagan oma eluruumi uudishimuliku sisalikuga ja metsistunud kõutsiga, kes närilisi vaos hoiab. /---/ Tõusen vara koos päikesega, avan aknaluugid ja toetan käed aknalauale ja lasen pilgul üle selle sillerdava kollase mere libiseda. Istun väljas ja väikese gaasipriimuse peal keeb kohv ja ma vaatan, kuidas päevalilled hommiku helenedes pead tõstavad, ja õpin nende sosinat mõistma. (lk 146)
Tuvid olid kõrgemad karniisid enda alla võtnud ja nende kudrutused kajasid hämarast vastu. Järsku tõusis üks tuvi lendu ja ehmatas mind. Teinegi paiskus õhku, ja siis veel üks, nagu tuvilennudoomino, mille hääled kiviseintel kaikusid, suliste varjude suhin, siin-seal mõni lind välja päikesevalgusse sööstmas. Ja siis vaikus. Õhk jäi paigale. (lk 149)
Oleme lihtsalt teineteisele seltsiks, seltsi läheb igas vanuses vaja. (lk 156)