Oaas

Luule

Kui kaua kõrbes kõndind omaette
näed karavane, palme, minarette,
tead, et su meeli võrgutab miraaž.

Kuid tõelusena haarad endapette
ja ruttu neelad õnne mõrkja sette
ja hetkeks sulle kuulubki oaas.

• Artur Alliksaar, "Janud" 6, rmt: "Päikesepillaja" (3. tr 1997), lk 46

• Süda on küll sihtideta kõrb, aga tas on oivalisi oaase.
  • Artur Alliksaar, "Tule, kuula, kuidas kumisevad uned", rmt: "Päikesepillaja" (3. tr 1997), lk 177

Proosa

• Kas võib beduiin tunda kojuigatsust? Võib-olla ainult silmapiiril heiastuva oaasi poole, mida polegi olemas. (lk 9, 30. aprill)
• Kevad on Roomas arenenud juba nii kaugele, et paljud tavernad on tõstnud lauad välja aeda puude alla. Kui ma ühest sellisest oaasist mööda läksin, kuulsin korraga tuttavat üliõpilaslaulu:

Meum est propositum

in taberna mori…

Olin kohe kindel, et need pidid olema sakslased, sest ükski teine rahvas ei tarvita ladina keelt ainult lõbu pärast. (lk 90, 10. mai)

• Karl Ristikivi, "Rooma päevik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976

• Maja, millele Riina pimenevas õhtus lähenes, oli tiheda pärnade pargi keskel ja meenutas mõisat. Siin elasid vaid pururikkad inimesed, see oli unelmate oaas keset Helsingit, täis möödunud sajandist päritolevaid suuri suvilaid. Hullud tsaariohvitserid ja ametnikud olid neid endast maha jätnud, kui asjad hakkasid nende vastu pöörduma ja nad pidid killustatud südametega hajuma mööda Euroopat taksojuhtideks, mänguriteks ja habemeajajateks. Suurtel õuedel ei paistnud kedagi, sest rikkad oskasid oma majadesse peituda; mingi nähtamatu haldjas, kes muutis võlukepikesega kullaks iga paberipala, mida nad puudutasid, hoolitses ka nende muru, lillepeenarde ja garaaži eest. (lk 232-233)
  • Marja-Leena Mikkola, "Naisskulptor", rmt: Eila Pennanen, Kerttu-Kaarina Suosalmi, Eeva Kilpi, Marja-Leena Mikkola, "Novelle". Tõlkinud Luule Sirp. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 215-271

• Õhkkond oli rõhuv, toibumisjärgselt tardunud. Kirjutuslaud nurgas, sisseehitatud sahtlid, elevandiluust käepidemed — selle liikumatus manas silme ette nähtamatu, paberita ja suleta kirjutaja, kes dikteerib oma kirju eikuskilt. Madame'i käed olid sättinud objekte, elavaid ja surnuid. Elavate hulka kuulus tema ise, kaks rõngast sõrmes, abielusõrmused, kullast tehtud luukamber, lesepõlve ja abielutõotuse oaasid.
  • Fleur Jaeggy, "Vangipõlve õndsad aastad". Tõlkinud Malle Talvet, 2003, LR nr 30, lk 69

• Kui Clara esimest korda kuulis, et mees töötab maastikuarhitektina, olid ta vaimusilma ette kerkinud pildid lossiaedadest ja maal asuvatest lopsakalt rohetavatest maatükkidest. Aga nii see ei olnud. Mees töötas siseruumides ning kujundas hotellidele ja kontoritele elavaid hapnikurikkaid kohti. Nad kohtusidki siis, kui mees Clara töökoha valvelauas taimeseadet tegi. Paari nädalaga muutis ta alumise korruse fuajee oaasiks, kus üks sein oli üleni rohelusega kaetud ja kõrged potitaimed olid paigutatud kivipõrandale koos laudade ja toolidega, nii et külastajad saaksid keset rohelust istet võtta. Kui päike läbi klaaslae sisse paistis, nägi ruum välja nagu Lõuna-Euroopa turg.
  • Annika Widholm, "Pööritus", tlk Mari Jesmin, 2019, lk 15-16

• Laulupeo kooris laulavad paljud väiksemad, omanäolised koorid. Käin kohalikes eelproovides ning sageli imestan ja imetlen, et igal kooril on oma vaimsus, oma energia. See loobki üldise väärtuse. Kui oleks ainult suur laulupeo koor, 20 000 inimest, kes käib iga nädal koos, oleks anonüümne mass inimesi. Aga ainulaadseks teevadki selle väikesed omanäolised ja isikupärased, oma traditsioonidega oaasid.
  • Rasmus Puur, intervjuu: Toomas Sildam, "Helilooja Rasmus Puur: hinged on praegu inimestel natuke tühjad", ERR, 9. aprill 2021

• Toomemägi öeldakse olevat ürgne looduslik oaas, ent siin pole midagi looduslikku. Kogu reljeef on tegelikult vene sõjardite kätetöö. 1760. aastatest hakkavad venelased ehitama suurejoonelist kindluslinna. Baeri ja Vallikraavi tänavalt on selgelt näha: siin on bastion, siin on fassid, siin on flangid, siin on taskud, siin kurtiinvall. Kõik on tehislik.

Missugune oli looduslik Toomemägi? Väga napilt tean ainult ühte plaani 17. sajandist. Sellist kompaktset asja, nagu Toomemägi, ei olnud. Olid kaks küngast ja üks neemik.

• Korduvalt olen kogenud, et minu mõtlemine ja väärtusskaala on tänapäeva euroinimese omast päris tugevasti erinev. Meil on väga sageli nii, et seda, mis on käes, me ei pane tähele ega oska hinnata. Tartu üks olulisi väärtusi on, et täiesti kesklinnas on selline looduslik oaas väljaspool linnakära. Olen poisipõlves näinud, kuidas garnisoni sõdurid üritasid pühapäeviti pärast lõunat muuta Toomet guljanije-paigaks, selsamal Baeri juurde viival teel oli isegi fotograaf statiiviga. Igatahes see euro­kriteerium, et oleks palju rahvast, on minu jaoks täiesti möödapanek. Usun, et mingil hetkel hakatakse pigem kurtma, et rahvast on liiga palju.
  • Kaur Alttoa, intervjuu: Jüri Saar, "Kaur Alttoa: Kui keskaja inimene toomkiriku juurde jõudis, oli ta oma suured imestamised juba ära imestanud", Postimees, 23. september 2022