Marja-Leena Mikkola

Marja-Leena Mikkola (sündinud Pirinen, 1963. aastast kodanikunimega Salmi; sündinud 18. märtsil 1939 Salos, Soomes) on soome prosaist, stsenarist ja luuletaja.

Eesti keeles on ilmunud tema ökomuinasjutt "Anni Manninen" ning novell "Naisskulptor" kogumikus "Novelle" (1987).

"Naisskulptor"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Marja-Leena Mikkola, "Naisskulptor", rmt: Eila Pennanen, Kerttu-Kaarina Suosalmi, Eeva Kilpi, Marja-Leena Mikkola, "Novelle". Tõlkinud Luule Sirp. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 215-271.

"Ei, ei ole praegu võimalik, kuskilt ei ole teie näituse jaoks ruume võtta," ütles ülemsekretär Riina Nevalaisele. Ta profiil joonistus selgelt vastu aknaruutu ja meenutas kuidagi laamat: nina lame, sõõrmed suured, tundliku moega.

Riina istus ametlike nõupidamiste ruumi aknalaual ja vaatas kunstinädala afišši seinal. Tuul lehvitas heledaid kardinaid, ebatavaliselt mahe tuul. Augusti lõpul oli linna üllatanud see omapärane kullasäraline põuailm, mis viis kogu elu rööpast välja.

Aknast avanes vaade sadamale, Soome lahele ja saartele. Riina pilk suutis isegi horisondist läbi tungida ja näha kaugeid rohelisi saari, mis kuulusid kaitseväele ja millele inimene ei tohtinud dessanti teha. Seda vaadet olen kaks korda maalinud, sügisel ja talvel, mõtles ta. Ütlevad, et kasutan kummalist värviskaalat, mis meenutab etruskide hauam aalinguid, ja nii see ju ongi, ma ei saa sellest lahti. Ta mõtles oma kahele maalile: taevaranna küps kuldpaatina, õhk nagu suitstopaas turu kohal, emailsinine meri, mis vajub ookrisse, ja kõrval kuldjuukseline noor poiss hurmunult tantsimas.

— "Helsingi sügisel". Kuid siis värvid kahvatuvad, taevarand langetab oma naeratuse ja jäigastub, saab oma suunurkadesse sinised külmaviirud, puuoksad muutuvad jääpurikateks ja maali allservas seisab katkine trammivagun, ruudud jääs — "Helsingi talvel". Kui nad tookord andsid auhinna nende maalide eest, siis miks mu skulptuurid neile ei kõlba? Miks ma enam neile ei kõlba? (lk 215-216)

[Riina:] "Modell on vaid abivahend, ei tähenda midagi, milline modell välja näeb. Modell võib olla mees või naine, see on ükskõik. Modell vaid seisab seal ja ta peale valatakse kipskoorik, nii saadakse tugev tugikonstruktsioon. See vastab alusraamile, mis oleks palju aeglasem viis. Kui kipskoorik on modelli pealt ära võetud, võib seda koorikut muljuda väiksemaks või kasvatada suuremaks. Pea mudeliks sobib ükskõik kelle kolju, näiteks kas või teie oma." [---]

"Ja siis," seletas Riina edasi. "Kolju eesossa tehakse nägu plastmassist ja kipsist. Kui inimese näostki võetaks kipskoorik, oleks see surnud. Surnud nägu, seega surnumask, nii et see ei lähe. Nüüd on seal siis tugikonstruktsioon ja nägu. Silutud kipsi peale tuleb klaaskiu ja vaigu segu, mis lamineeritakse. Siis valitakse rõivad, mis tehakse vaiguga kõvaks, soovitud kohtadest pind lamineeritakse. Siis tasandatakse värviga." (lk 218)

Kõrvaltoast tuli pikka heljuvasse toogasse rõivastunud naine, keda kõik nimetasid Artemiseks, kuna ta oli oma liikumist kujutavates skulptuurides tihti kasutanud seda jumalannakuju. Naisel oli rikkalik šinjoon, jalas sandaalid, ja kui ta pöördus, lehvisid tooga hõlmad laias kaares ja paljastasid ootamatult allolevad šokolaadpruunid püksikesed.

"Nüüd me peame minema hakkama, pagan võtaks," ütles Artemis. Ta mälus närimiskummi. "Sinna tuleb isegi minister. Minu näituse avamine on poole tunni pärast," pöördus ta Riinale ütlema, lehates kõvasti viina järele. Ta oli kõrvaltoas maganud, nägu oli muljutud ebamugavast magamisasendist ja kaelal oli jutte. "Pidin paar pitsi võtma, närv oli nii krussis ja siis jäin magama. Marja Hellas, kes maalib vaid Itaalias, ütles avalikult ajaleheintervjuus, et Soome kunstnikel kulub energia joomisele ja nii edasi. Aga ma ei saa midagi parata, et mõnikord lihtsalt peab võtma. Ka nüüd, kui mõelda, et tuleb pikk pime talv, valgust mitte kuskil..." (lk 220)

Huvitav naine, heietas ülemsekretär oma mõtteid; ta liigutused ja jutt on lõdvad, kuidagi head maitset riivavad, aga see tema silmade mure, selles on midagi kirglikku ja sünget pinna all. Ja üleolekut, päris selget üleolekut, ma märkan seda küll, mind ei saa ninapidi vedada, midagi näen ja taipan minagi... (lk 221)
Riina tõusis diivanilt üles, vaatas seda ja mõtles: Miks siin diivanil on noote, kellel need on maha jäänud? Ta hakkas minema mööda pehmeid vaipu. Artemis ja ülemsekretär olid juba trepil, mille vaip summutas sammude heli. Need noodid, mõtles Riina; kindlasti on siin käinud mõni vana igapidi kulunud mees, võib-olla Raadio sümfooniaorkestri pensionile pääsenud kolmas viiul, kes püüdis maha müüa oma ebaõnnestunud viiulisonaati nimega "Minu linnale" ja siis see osutuski Sibeliuse plagiaadiks... (lk 221)
Kui raske tammepuust uks oli sulgunud, laskus Riina aeglaselt trepist alla, põrnitses hetke klaasimaale laes — tantsivad neiud, sinine hobune, rohelised lehepärjad — ja libistas enda siis märkamatult uksest välja tänavale. Ta hakkas vahtima ettepoole Esplanaadile, kus mürises autovool. Kuldne tolm mängis pärnade okstes. Riinale tulid meelde Anna Ahmatova värsid luulest: kuidas maine ujus kui luik läbi kuldse udu ja sina, mu arm, luule, olid alati minu lootusetus... Ta värahtas ja mõtles: Kohe, pärast seda kummalist soojalainet muutuvad oksad kollasteks tuulelippudeks, siis pruunideks piitsadeks ja lõpuks talve eesriie katab nende alastuse. Tuleb Helsingi hall hämara aeg, kare külm udu tungib meeste karvakraedesse ja vaid erandlikel päevadel võib näha päikest ja sätendavaid hangi. Kuni tuleb jälle uus kevad, see ei jää mitte tulemata. Soome kevad, vaene kirglik naine, kes ei väsi su uksele tulemast... Aga ilma Golfi hoovuseta, mõtles Riina edasi, ilma Golfi hoovuseta ei tuleks kevadet kunagi, siin ei läheks puu lehte, ei õitseks kask, vaid kadakas tungiks madalana üle valgete lagendike mitmekorruseliste majade külje alla ja minagi maaliksin hoopis teisiti kui nüüd... (lk 222-223)
Politseiauto vingatas ja Riina avas silmad. Piki Esplanaadi tuli autokolonn aeglaselt roomates. Esimeses pikas läikivas lahtises autos seisid kaks meest, mõlemal kauboikübarad peas. Riina läks kiiresti üle tänava teisele poole.

"Kas see on kunstinädala avamine?" küsis rahvahulgas seisev baretiga naine, kellel mure oli kõik esihambad suust ära kulutanud.

"Ei, see on küll midagi muud," ütles Riina.

"Need ju loobivad närimiskummi," ütles naine ja läks solvatuna minema.

Riina vaatas, vahtis hoolega: vastu laskuvat päikest paistis aeglaselt lähenev auto, milles seisis linnapea Ameerika saadiku kõrval. Kauboikübarad heitH | nende näole varje ja mõlemad loopisid tänavaäärtele tähekaunistustega närimiskummipakke. Ükski ei kummardunud neid üles võtma. Saadik heitis publikule avalaid naeratusi, ta esindas muretut suurt rahvast, kes teeb ta kaugel kodumaal usinasti tööd. Aga soomlasest peoperemees oli tema kõrval küüru tõmbunud, nägu võõrapärase laia kaabuääre all, tema käsi tõusis ja laskus aeglaselt ja sellest eraldusid närimiskummipakid nagu mudapritsmed tänava servadele. Riina hakkas edasi minema.

"Need ei tunne seda rahvast," ütles baretiga naine, kui Riina temast mööda läks. "Soomlased on inimesed suure i-ga." (lk 223)

Riina tuli laste järel kööki. See oli samasugune kui hommikul, kui ta ära läks: mustad taldrikuvirnad, pooleldi joodud piimakruusid, vorsti jupid, võileivanukid. Riina pani plastikaatkotid lauale ja hakkas nõusid pesema ja süüa tegema. Talle tuli meelde kuskil naisteajakirjas nähtud joonistus tulevikuelamisest: ühisrestoran, kus kõik käivad söömas, õhujoaseadmed, mis nupule vajutades imevad kõik tolmu ja sodi ära. Aga kus seal võiks maalida ja voolida, kuhu tõmbuda üksi olema? Ei sellest pääse, mõtles ta ja naeratas pesuainet vahule ajades õelalt. (lk 227)
"Selge kui vesi," ütles abiline ja puhus suitsupilve õhku. "Paneme näituse ilma loata üles ja läheme siis vanglasse. Lapsed muuseas ajasid ümber selle mördikandjanaise, kes istub pesemispingil. Nad ehmusid nii, et läksid aita peitu. Nemadki austavad neid. Ma pidin vähemalt pool tundi neid välja meelitama, laulma neile, muinasjutte jutustama. Sellele naisele ei juhtunud suurt midagi." (lk 226)
Mees avas ajakirja. Ta prillid välgatasid tigedalt. Riina muutus jäigaks, käed tundusid nõudepesuvette laiali lagunevat ja ta ise ka tundus kaotavat piirjooned, nagu alati, kui mees hakkas temaga sellisel toonil kõnelema; hääl tuli kuskilt kaugelt ümbert, nagu oleks teda võõras armutu silm uurinud.

"See kõik on soojasüdameline jutt, aga selles on midagi väga ebamäärast," ütles mehe hääl ta selja taga. "Kõneled siin sellest, et kuigi me enam ei võistlekski omandamise pärast, hakkame kergesti võistlema mõistuse pärast. Aga pelk mõistus on kohutav, ütled, armastus peab mõistuse ohjadesse panema. Lisad: V. I. Lenini elutöö oleks jäänud tegemata, kui ta oleks olnud vaid puhas mõistuseinimene. Kõigepealt küsitakse meilt, kui suur on me armastus, ja alles siis seda, kui geniaalselt me suudame mõtelda, ütled sa siin. Ma tahaksin märkida, et sa ei tunne sugugi neid teaduslikke teooriaid, mille alusel näid tegutsevat. Sinu töö muutuks täpsemaks ja kirgastuks, kui sa viitsiksid lugeda kas või ühe filosoofilise töö lõpuni. Oled alustanud lugematuid — või noh, ütleme mitmeid —, aga jätad need kõik pooleli." (lk 228-229)

Riina läks köögiuksele ja hõikus sealt veel mehele järele, et iga tund tema ööpäevast oli just nimelt tajumine, elu tajumine, inimese kannatuse tajumine ja sellelt aluselt ta kunst tõusiski. Ta uuris inimeseks olemise tingimusi ja võimalusi, see oli kõige suure kunsti sisu, ka Picasso polnud kordagi elus käinud õpperingis või koosolekul!

Siis läks ta kööki tagasi ja istus laua äärde, pisarad silmis ja põsed hõõgumas. Nüüd ma saan aru, miks ma võtsin psühhiaatri endale meheks, mõtles ta. Ma olen täiesti hull, täiesti hull. See on pärand meie isehakanud jutlustajate soost. Need küll andusid täielikult oma põhimõttele, kinkisid ära oma varanduse, toitsid kerjuseid, tõstsid inimesi jalgele, vedasid nad välja koobastest, aga nad ei tahtnud kunagi kuulda mingit muud tõde kui enda oma, nad sundisid kõiki kuulama ennast, nad kõnelesid vahetpidamata, surmani. Mina olen täiesti egoistlik inimene, mõtles ta ja ta õlad langesid rippu. Kes suudaks minuga koos elada?

Kes suudaks teda mõista? Tema ilma isata olemist, seda soostunud ümbrust, mida mööda nad olid liikunud, ema ja tema üksildastena maad mööda rändamas, võõrad nurgad, kus nad olid öömaja saanud, lutikate hirm, alatine piimaga keedetud kartulite ja sibula söömine, usklike pühad ja lõputu kirikulaulude laulmine, millesse ema oli uppunud kui piimjasse uttu. Kõik oli seesama piimjas valge. Kust tulid minule need vormid ja värvid, laine laine järel? Mürkroheline, rukkilillesinine, põletav oranž...

Võib-olla ta ongi kogu aeg suhtunud minusse kui "juhtumisse"? Ja mida rohkem ta asja üle järele mõtles, seda selgem see paistis: ta ei olnud oma mehele muud kui huvitav patsient. Niimoodi asi oligi. Kogu see jutlustamine loogilise otsustusvõime arendamisest, abstraktse mõtlemisvõime teravdamisest kõik oli üks ja sama patsiendi ravimine.

Riina kargas üles ja hakkas köögis ringi tammuma ja nöudepesulapiga vastu seinu laksatama. Kurat, mina olen maksnud kallist hinda selle eest, et olen saanud kunsti tegema hakata, et olen siiani jõudnud. Ta hakkas ägedasti hingama, sulges silmad ja ta rind pakatas, kui ta mõtles möödunud aastatele: mustade nõude mäed, titemähkmete hunnikud, mis kasvasid taevani, tolm, praht, toidukotid, mis venitasid käsivarred pikaks nagu gorilladel, öised ülevalolemised, missugune hulk katkenud öid! luttide steriliseerimine, pidev pesu jahvatamine käsitsi ringiaetava pesumasinaga... Ja mees ei olnud sõrmegi liigutanud, kartis potte, vaid kord oli kartuleid keetnud ja needki olid potipõhja kinni kõrbenud. (lk 231)

Siis jäi Riina järsku vaikseks ja muutus vedelaks. Kuidas mees kannatas. Kuidas kõik inimesed kannatasid. Ta juba nägi vaimusilma ees oma näitust, Eduskunnahoone kõrval poris ja mudas piiras see inimesi ja autovoolu, ka parlamendisaadikuid, kes, mõistatuslik kurbus silmis, läksid ringiga mööda tema alasti, karmiks muutunud ja vaestest naistest... Aga miks kurbus? Ma ei taha ju kurbust tekitada, mõtles ta järsku hämmeldunult. Mitte kurbust, ei, vaid kurbuse võitmist. (lk 231)
Tema sisemuses kihises miski kuum ja äge, ja ta hakkas mõtlema kõige suurematele kunstnikele. Michelangelole, Rodinile, Van Goghile. Kannatus, töö ja kannatlikkus. Tuli maha jätta roosiaiad ja minna mägedele. Minu väikesesse ahtasse maailmaruumi kuuluvad käsud ja hoiatused, lootused ja hirmud. Aga seal kuskil, kunstiteoste suures maailmaruumis kaalutakse ära kogu ausus, kogu eneseohverdus. Kõrvaleheidetud mõttemassid, mis on kontsentreerunud läbitungivateks kunstiteosteks, tõusevad uuesti üles. Kuskil seal suures ajas mähkuvad kunstiteosed ja vaatajad samasse kirkasse muusikasse ja jutlevad omavahel lõpmatult... (lk 232)
Maja, millele Riina pimenevas õhtus lähenes, oli tiheda pärnade pargi keskel ja meenutas mõisat. Siin elasid vaid pururikkad inimesed, see oli unelmate oaas keset Helsingit, täis möödunud sajandist päritolevaid suuri suvilaid. Hullud tsaariohvitserid ja ametnikud olid neid endast maha jätnud, kui asjad hakkasid nende vastu pöörduma ja nad pidid killustatud südametega hajuma mööda Euroopat taksojuhtideks, mänguriteks ja habemeajajateks. Suurtel õuedel ei paistnud kedagi, sest rikkad oskasid oma majadesse peituda; mingi nähtamatu haldjas, kes muutis võlukepikesega kullaks iga paberipala, mida nad puudutasid, hoolitses ka nende muru, lillepeenarde ja garaaži eest. (lk 232-233)
Riina jõudis pärnaallee otsa ja nägi tõrvapadasid ja taksosid, mis sõitsid õuele. Ta peatus ja kabuhirm valdas teda. Milline meeletu ettevõtmine! Uksel seisab kindlasti mingi vormimütsiga ametimees, kes sõnagi lausumata haarab tal õlgadest ja saadab ta tagasi. (lk 233)
Riina tõmbas hinge. Õhk oli rõhuv, ka süda oli raske nagu raudkuul. Samas nägi ta, et idast tõusis tuul, mis kandis suuri musti pilvi. Need lähenesid kaugelt, aeglaselt, kuldsete servadega, kuid juba suitsedes ja lubades suurt mürinat. Varsti lahvatab, juba läheneb võitluse eesriie sellele linnale. Riina seisis pärnaallee otsas oma mustas keebis ja vaatas taevaranna poole. Pilved viipasid talle: kohe oleme kohal ja siis puhkeb rajuilm nagu Jeruusalemma peale! Mine aga sinna, ära karda! Riina eraldus pärnade varjust kui tumeda keebiga surmahaldjas ja hakkas lähenema lõõmavatele tõrvapadadele. (lk 233)
Bruno oli vabahärra ja Riina hakkas samas meenutama, kuidas see vabaseisuse kast oli tekkinud: oli see nii, et saadeti relvastatud mees ja hobune kuninga sõdadesse ja saadi selle eest tasuks maad või maksuvabadust või oli see maksuvõtmise õigus või kuidas see oli... Igal juhul Bruno suguvõsal oli aadlikilp; tõmbunud, booliklaas käes, seina äärde, uuris Riina Brunot. Ta tundis ajakirjade fotodelt neid õilsaid kaamelijooni: lai kaarjas nina ja madalal ninajuurel olevad silmad, mis vaatlesid maailma poolavatuna raskete laugude alt. Aga kuidas võis Brunot ette kujutada sõjarüüs ja ratsu seljas? Ta oli ju nii pikk ja õbluke, kitsad lamedad õlad, puus aga kaardus peaaegu nagu naisel. (lk 234)
See pole mingi kokteilivastuvõtt, vaid salongitantsuõhtu, mõtles Hiina ja tundis samas puudutust õlal. Tuttav alaosas laienev nina, värelevad sõõrmed, ja ülemsekretär kummardas talle viisakalt kutsudes tantsima. Äkki valdas Riinat jälle tahtmine minema joosta. Aga temal oli ju ülesanne tuli kannatlikult oma hetke oodata... Ta hõljus tantsima ülemsekretäri kõhetute käsivarte vahel. Mees vaatas talle kogu aja silma ja kõneles, püüdes saada oma häält kuuldavaks üle orkestri, mis mängis just pala "Killing me softly".

"Ma ei mäleta, olen ma kunagi maininud teile, kuidas mulle meeldivad need teie maalid "Helsingi sügisel" ja "Helsingi talvel"," karjus ülemsekretär üle muusika. "Millal te teete "Helsingi kevadel" ja "Helsingi suvel"? See täiendaks sarja! Linn ostaks kindlasti need ära. Või olete te nii kurvameelne inimene, et nimetatud aastaajad ei meeldi teile? Mulle näib alati, nagu oleks teil mingi sisemine mure!"

"Ei, mul ei ole midagi," ütles Riina ja püüdis mujale vaadata. Mees on purjus, mõtles ta, silmad lausa kiiskavad.

"Ka minul on oma mure, aga ma ei lase seda välja paista, ei, ma askeldan ja naeran seda rohkem, mida hullemini valu teeb!" jatkas ülemsekretär.

Muusika lõppes ja Riina võis nälga kaevata ja siirduda keskmisse tuppa, mille toidulauad olid juba tühjenema hakanud. Aga ülemsekretär tuli talle ka sinna järele ja kuhjas suure toidumäe portselantaldrikule, mille ta tõi Riina ette. Äkki kadus Riinal igasugune söögiisu. Näksides hõrgutiste mäge, kuulas ta, kuidas ülemsekretär analüüsis ta värve ja jälle tuli esile see võrdlus etruskidega, mida ta oli kuskilt lugenud, ja ka muidu olid ta sõnad nagu väga kulunuks hõõrdunud puupulgad või äranäritud kondid, mis kõmisesid vastu Riina pead. Räägiks ta vähemalt sellest oma murest, mõtles Riina. (lk 236-237)

Samas üle toa jutukõmina, läbi kristall-lampide valgusejoa ja sigaretisuitsu väreles vaevaltmärgatav vaikimise laine. Uksele oli ilmunud kulunud sametülikonnas kirjanik, barett peas, kelle nimi oli hetk tagasi olnud peaaegu kõikide toasolijate huulil. Aga tasakaalutu väreluse järel läks kõik hetke pärast endistesse raamidesse, vestlusrühmade pead olid jälle koos, nagu poleks kael äsjast pöördumisliigutust sooritanudki. Jutusumin jätkus, suitsupilved tuprusid ja muusika suures saalis algas uuesti. Riina jäi kuulatama; ahah, "Bridge over troubled waters".

Nagu kohe oma kohta mõistes kõndis kirjanik otse Riina juurde, istus ta kõrvale siniselillelisele sohvale ja hakkas sööma ja jooma. Ta ei tervitanud kedagi, kuid pöördus kohe Riina poole ja naeratas, suu kuidagi viltu:

"Mida sina siin teed?"

"Ma tulin kõ..." Riina jättis sõnapealt pooleli ja ütles: "Ent sina ise?"

"Tulid kedagi maha kõmmutama?" ütles kirjanik. "Noh, ma ei imesta sugugi. Mina jälle tulin sööma ja jooma. Siin on neid väikesi lihapalle. Mul on kõht tühi."

"Kuhu raha on kadunud?" küsis ülemsekretär pahuralt naeratades. Kirjanik oli tunginud tema ja Riina vahele istuma.

"See võetakse mult alati kohe ära, võlausaldajad ja naine võtavad. Ja armukesed ja lapsed," ütles kirjanik ja naeratas omaette, noogutas mingüe sisemisele mõttele. (lk 237)

"Tõesti, see," kirjanik pöördus järsku Riina poole. "See "Helsingi sügisel", pagan võtku, see on geniaalne. Kust sul tuli pähe panna sinna serva see tantsiv poiss? See on kaunis kui Joosep ja tal on just see vihjav kahemõtteline naeratus, mis pani Potivari naise ohverdama oma igavese elu... Ristija Johannes pidi olema küll päris samasugune, muidu see ettevõtmine ei oleks õnnestunud."

Kirjanik kallas endale pilgeni täis vodkaklaasi, kummutas selle suhu ja ütles: "See poiss on päris nagu kõrgushüppe olümpiavõitja Jacek Wszola, noor ja õige natuke rikutud, ripats kaelas, pikk lokkis juus ja ilus kui tüdruk. Kas sa võtsid sellest eeskuju?"

"Siis ei olnud viimaseid olümpiamänge veel peetud, kui mina selle maalisin," ütles Riina. "Mul ei olnud modelli. See poiss on sügis ise. Nii nagu Tadzio."

"Ahah, jah, Tadzio oli ju ka poolakas, Thomas Manni romaanis "Surm Veneetsias"," ütles ülemsekretär ja noogutas.

Kirjanik pöördus põrnitsema teda kui kipras näoga koera ja pööras siis pea ära.

"Jacek Wszola. .. üheksateistaastane olümpiahüppaja. Kui mu armukesed nägid seda poissi televiisoris, olid nad valmis talle järele jooksma ja kaotama need viimasedki räbalad elust, mis neil veel minust järele on jäänud."

Riina mekkis rahutult booli. Kirjanik pöördus tema poole ja tugevasti viina järele lehates ütles: "Mis ma sinna parata saan, et ükski naine, keda ma olen puudutanud, ei pääse sellest puudutusest lahti." (lk 238-239)
[Kirjanik:] "Mida sa järgmiseks hakkad maalima?"

"Sarja Maiju Lassilast," ütles Riina hajameelselt ja püüdis ministrit piiluda.

"Nojah, need panevad meid Maiju Lassila juubeliaastat pühitsema," ütles kirjanik kibestunult. "Kui punane kirjanik on nagu koer merre maha lastud, siis seda juhtumit pühitsetakse triumfiaastana, kuulutatakse välja Lassila-teemalised konkursid kirjanikele ja kunstnikele. Et neil ka õnnestub panna igale asjale oma saastane käpajälg."

Kirjaniku hääl murdus ja Riina ütles: "Olen kavandanud terve sarja. Ma ei tea, mis sellest välja tuleb. Kõigepealt ta läheb ajalehe "Työmies" toimetusest tänavale, punane riie käes, kui sakslased juba tulevad mööda silda. Siis see tulistamisstseen, kui ta on juba teel öhe ja uttu... seal peavad olema lõugu laksutavad jälituskoerad, kes haaravad temast hammastega kinni, kuidagi niiviisi..."

Riina paljastas oma hambad ja urises. Ülemsekretär vaatas teda tummalt.

"Siis ta näeb Ehrensvärdi kindlusest viimase kõikuva silueti ja hakkab triivima oma kolleegi^ eest mööda piki sula vett tagasi Soome küladesse."

Kirjanik põrnitses teda kõrvalt, aga ülemsekretär vaatas, kulm kortsus, enda ette.

"Naist Maiju Lassilal ju ei olnud, ta ainuke naine oli vägistatud soome rukkilill, mis otsib savimulla ja mäeseljandiku kruusa terahaaval läbi... ja siis lõpuks, valgel ööl, annab neile tagasi ta südame, mis ikka veel suitseb. Midagi sellist sealt tuleb, ma ei tea veel täpsemalt."

"Sa oled luuletaja," ütles kirjanik Riinale kareda häälega. "Sa oled geenius. Mine siit minema, kiiresti." (lk 239-240)

Väljas lõhestasid pikad räbaldunud välgud taevast, kõmises nii, nagu oleks maakera lõhkenud. Aga Riina ja minister asetusid täies rahus aknasüvendisse istuma ja keegi ei häirinud neid. Mitte enne, kui väljas hakkas vihma voolama ja peksma pärnasid ja siis juba ka inimesi õues ja rõdudel, nii et need ründasid sisse sama innustuse vallas kui olid äsja paiskunud ustest välja imetlema ilutulestikku, mis loodus oli nende auks korraldanud. (lk 241)
Hiljem liikus Riina saalides siia-sinna, püüdes palavikuliselt meelde tuletada, kuspool eeshall on. Väikeses kõrvaltoas oli raamatukappe, mille klaasid olid lihvitud kristallist. Kirjanik seisis seal Aleksis Kivi pronksist rinnakuju kõrval ja kõneles:

"Miks, miks neil on siin Kivi pea? Miks? Millega nad seda põhjendavad?"

Kirjanik silitas käega kuju silmi ja otsaesist. "Miks siin... "Rahvas surematu elab sellel saarel, igaveses nooruses ta õnnemaal, põlisrahvas väike, süütu, kaunis. Kaunis ju see rahvas, kaunis, õilmitsev, kuid ei, nii mõnedeski lugudes sa kuuled, on sünge kurjam eelne tondikari see. Elavad siin linnud, väiksed laulumeistrid, rahu lehemajus...""

Kirjanik märkas Riinat uksel, haaras ta seelikust kinni, tõi oma näo päris lähedale ja kõneles: "Nad panevad meid rataspuuri ja siis nad keerutavad seda ja vaatavad, kui me jookseme. Siis annavad nad leiba, aga mis seal leivas on, seal on kivi, see on kivist leib..."

Ta laskis Riina lahti ja heitis raamatukogu nahk diivanile pikali, selg ukse poole. Barett oli põrandale kukkunud. Riina tõstis selle üles ja pani ta kõrvale.

"Maga rahus, prints," sosistas Riina. (lk 241-242)

Ta ei teadnud, et ülemsekretär vahtis talle järele ja mõtles: Seal läheb mu jahikoer, kelle ma oleksin tahtnud ära ajada. Aga klaasist rüübates mõtles ülemsekretär samal ajal murelikult, mida õieti oli jõudnud ära teha see eriskummaline minister, kes kahtlematult lendab oma kohalt sama kergesti kui oli sinna tulnudki, ja kas siin oli kõvasti astutud tema, ülemsekretäri varvaste peale. (lk 242)
Imatra-saun oli muidugi ära, maja, kus see oli asunud, oli juba ammuaega maha lõhutud.

Siin nad tõusevad veel hetkeks üles, kahvatud ja sitked naised, kes õhtuti tirisid oma madratseid ja matte rõdudele ja kiviõuedele, tagusid neid oma tugevate kätega. Sus vüdi madratsid tagasi kitsastesse pimedatesse tubadesse, kus pöeti köha ja tööpuudust, mõlemad ühtmoodi kroonilised... Aga iga laupäeva õhtupoolikul läksid naised Imatra-sauna. Kord nädalas pandi pesunutsakud kotti ja higi ja tulikuuma veevärgivee pilved tervitasid neid avaliku sauna koopasuul. Kaela riputati saunakapi võti, vaese inimese seljariiete pitser. Naiste poolel voolas vesi pööraselt, keegi kiljus. Leiliruumi laval võttis aset üksteise peale vihaselt vahtiv kari. Pesuruumi ämbritel olid mustad servad, mida pidi maha nühkima leelisega ja loputama tulikuuma veega. Põrandal kobrutav hall vesi vedas meid kõiki kanalisatsiooniaugu poole; kord ma avasin suu, aga kisa ei kostnud. Pesuruumi leelisest läbiimbunud puupinkidel laienenud veresoontega sääri, odavast toidust paisutatud kohtusid, kuus last imetanud ripprindasid, mördi kandmisega küürujäänud selgasid, see kõik nühiti puhtaks pühas toimingus.

Veel kord tõusevad nad üles ja mina, kümneaastane, lendan läbi aurupilve, käed laiali, kuumusest pime, ja päästan nad musta veega kanalisatsiooni uhtumisest. Aurupilve on nad jäänud alasti, tardunult kui Pompeji naised, keset oma raskeid liigutusi. Avalike saunade duššide alla laskub piisaloor ja seal jääb nende mälestus alati elama. (lk 243-244)

Riina nägi kõike aegluubis. Ta rabas koos abiväega naisi ja lapsi planeeritud positsioonidele püsti panna, kuid talle tundus, et kõik läks aeglaselt, liiga kaalutlevate liigutustega, nagu läbipaistvas vees, kus igal pool oli vastupanu tunda. Ka kiljuvad autoread näisid väga aeglaselt edasi liikuvat, nii nagu peaksid nemadki veealuses maailmas pingutama. Ma olen viimastel nädalatel liiga vähe maganud, mõtles ta. Tal olid seljas tunked ja kummist vihmamantel, ja plastikaaträtik juustel. Kuidas ma järgmisel ööl vastu pean, mõtles ta ja puudutas ametlikku lubatähte taskus. See määgis büroohäälega, et näitus tohib üleval olla kolm päeva, ilma öövalveta ametivõimude poolt, valve tuleb ise organiseerida, ei tohi häirida liiklust ega lähedal asuva vabaõhukohviku tegevust ega klientuuri.

Aga just häirida ma tahangi, mõtles ta, häirida oma vaeste naiste ja unarusse jäetud lastega... Riina hakkas platsil ringi käima. Ta kõndis ühe naise juurest teise juurde, kontrollis, kas sildid olid õigetes paikades. Kaks vana naist, kellest üks pesi teise selga, pesemisämbrit kandev küüru vajunud keskealine... Aga ta kartis vaadata keskel seisvat kondist, soonilist, väikese rinnaga naist, kes hoidis ühes käes vihta ja teises ämbrit ja vaatas mõtlikuna maha: ema...

Ema, mida sina ütleksid, kui näeksid siin iseennast, pilkudele paljastatud, kogu su elu toodud siia, viimasesse punkti, parlamendi kõrvale, mille peale kandsid lõpuni viha, kuna see ei korraldanud su asju? Kuid sina oled juba kaua puhanud mulla all, rahus. Või kas sa siiski oled rahus? Sinu oleks pidanud matma puu otsa, indiaanlaste kombe kohaselt, et saaksid jälgida pilvede ja lindude kihutamist Jumala sinisel taeval, laulda vabana nii imekauneid kirikulaule, et selliseid ei leidugi su määrdunud musta lauluraamatu lehtedelt. (lk 245-246)

Riina läks kõrvale. Mõningad inimesed eraldusid voolust, peatusid ja suunasid oma sammud näitusepaiga poole. Esimesena tuli rühm linna tänavatöölisi oma oranžides vormirõivastes, mehi ja naisi. Nad istusid näituse ääremaale ja hakkasid oma kaasavõetud toitu sööma. Siis üks tõusis, hakkas kahtleva näoga skulptuuridele lähenema.

"Siia võib tulla küll," hüüdis Maiju reipalt. "Selle jaoks see siin ongi."

Nad hakkasid väljakul ringi käima nagu aeglased oranžid liblikad, seisatasid lasterühma ees, läksid kaarega naiste juurde.

"Kus kunstnik ise on?" küsis naine, kellel oli sajus kähardunud tugev keemiline lokk. Kui Riina tema juurde tuli, välgatas ta oma kuldhammast ja ütles: "Järgmine kord, kui preili teeb näitust, siis tehke ka üks meiesugune. Üks naine, kes on tänavatööline. Keegi ei tea, kui vähe me teenime, see on just sama kui too jalgu leotav koristaja."

Ja selle sedeli peale võib kirjutada, millest see tuleb, et meie peame kandma seda värvi rõivaid," ütles kortsusnäoline mees, kellel oli suur aadamaõun. Ta ulatas Riina poole paberossikarpi. "Kas tohib pakkuda? Meiesugused peavad kandma neid rõivaid sellepärast, et meid võiks silmas pidada. Nii on lood. Need rõivad on kui hüüumärk. Nii see on."

Riina võttis paberossi ja hakkas suitsetama, kuigi kõht oli tühi ja korises kogu aeg vaikselt.

"Preilil tuleb välja kannatada kõik, mis selle kohta öeldakse," ütles krussis juustega naine ja hakkas rühma paigalt minema suunama. (lk 246-247)

Riina nägi silmanurgast, et näituseplatsile voolas kogu aeg rahvast. Mõned tulid kiirustava ja ägeda näoga, mõned kõheldes, peatudes aeg-ajalt. Paremalt tuli ajalehekandja, lükates ees tühja vana lapsevankrit. Ta oli pikk kõhn naine, jalas väljaveninud sinised sametpüksid ja peas kortsus rätik.

"Mina arvasin, et need lapsed on elavad," ütles naine hoolikalt hääldades. "Aga siis nägin neid alasti vanaldasi naisi, kel on vihad ka. Mõtlesin: ega väljas ju keegi saunas käi, keset linna. Ja järsku sai mulle kõik selgeks."

"Jah, need on naised nagu tihendatud, veidi liialdatud vormis, kunstnik peab alati tihendama, keskendama," ütles Riina. Tomp tõusis kurku, tuli neelata. Ta nägi hämaralt, et abilised viitasid ja selgitasid midagi inimestele.

Naine noogutas. "Minust oleksite te saanud ka hea modelli. Olen koolitatud inimene, aga siis ütles tervis üles, nü väljast kui seest ja tuli vastu võtta tööd, mida saada oli. Jagan ajalehti. See on selle poolest mõnus amet, et päeval on vaba aega, võib lugeda, mõelda. Ja treppidest üles tormates võib ka mõelda. Leidsin muuseas selle mahajäetud lapsevankri just tolle põõsastiku tagant," ütles naine ja näitas peaga Eduskunnahoone poole. (lk 248)

Keegi tõmbas Riinat varrukast. Kõrval seisis vanamoelises printsesslõikelises mantlis hallipäine naine. Ta ütles: "Selles elu saunas oleks pidanud olema ka pensionär, selline nagu mina. Ja sedeli peale pensioni suurus. Näeksid, tont võtaks, lõpuks, milline on pensionäri elu. Kuidas te oskate üldse midagi sellist teha, te näete selgemini kui teised. Te teate, mis elu on. Aga siis, kui tuleb jääda invaliidsuspensionile ja lahti lastakse? Tehke mingi kuju ja sedel selle kohta ka!"

Vana naine läks erutatud näoga ja kulunud käekotti viibutades uut ringi tegema. Printsesslõikeline hall mantel oli seljalt rebenenud. (lk 248-249)

Riina vaatas, kuidas abilised ajasid inimestega juttu, viipasid laias kaares. Nad selgitavad seda kõike, teemasid ja tehnikat, mõtles Riina. Ise ma ei või sammugi astuda. Peab ainult siin seisma, sööma võileiba ja jooma kohvi, muud ma ei suuda. Ta vaatas vaikides, kui talle lähenesid kaks eakat naist, ühel rätik vanamoeliselt kuklasse seotud, teisel pleekinud viltkübar peas. Rätikuga naine nuttis valjusti ja teine toetas teda õlgadest.

"Tere päevast, minu nimi on Aliina Karhu," ütles kübaraga naine ja hakkas elavalt seletama. "See on minu sõbranna, me oleme mõlemad koristajad. No tema on hirmsasti rabatud. Ainult nutab. Mind juba miski asi siinilmas enam ei raba, see on tõsi kui vesi. Aga see on ikka mõjuv kunstinäitus küll."

Rätikuga naine nuttis edasi, nuuskas paberninarätti, mis oli juba läbimärg. Mõnikord tõstis ta Riina poole oma vesised hallid silmad ja üritas öelda: "Et ka meiesuguseid... et..."

"No tema ei suuda nüüd rääkida," ütles Aliina, naeratas ja patsutas rätikuga naist :selga. "See koristajakuju, selle peaks saama kuskile Mannerheimintie äärde. Ja Eduskunna omad peaks saama kohe nüüd kokku ja puha. Et näeksid seda näitust. Mu sõbranna on rabatud ka sest saunanaisekujust. Ta on olnud ka saunanaine. Ja palk on pigesti pandud nendele naistele, nii pisike see on see palk. Just nii pisike. Elu selles kõiges keeb, see on tõsi kui vesi. Kutsuksime teid sinna vabaõhukohvikusse kohvile, aga ei ole raha endalgi minna. Nii on asjad sellel maal. No rahune ometi..."

Aliina patsutas edasi rätiga naist, pööras ta minekule ja ütles minnes: "Me tuleme homme uuesti, kui ta on rahunenud! Ja ma toon teisi ka kaasa! Iga mats peab seda nägema!" (lk 249-250)

"Mina olen arst," ütles naine ja krimpsutas otsaesist. "Olen tegutsenud Kallio linnaosas. Nägin juba varem teie lastenäitust, see vapustas mind tugevasti. Kui te teaksite... või õieti te ju teate. Kallio saneeriti, perekonnad aeti laiali. Ärimehed haarasid selle oma kätte ja egas neid ometi laste saatus huvita. See oli täiesti kuritahtlik, mis nendele lastele tehti, mida nad on pidanud kannatama. Ma ei taha sellest jutustama hakata, aega pole. See näitus on minu maitse järgi. Näiteks see lendav pisitüdruk on jõuline sümbol kõige kohal."

Naine pööras ennast kandadel ja hoidis oma vihmavarju graatsiliselt nagu päikesevarju. Kulmude vahel oli tugev kriips.

"Kuidas te arvate, et valitsevad ringkonnad saaks arusaamisele viia, kuhu me minemas oleme?" ütles naine. "Kui inimest rebitakse ja lõigutakse, tükeldatakse juba peaaegu emaihus. See toiduainetetöötaja seal see kössis, kes otsib oma seepi, ta kannatab eriti raskete kehaliste ja hingeliste hälvete all, näen seda tema näost ja liigutusest, millesse ta on tardunud. Ega koorekihi prouadel mind vaja pole. Mina olen polikliinikus ja minu juurde voolavad maalt siia kolinud töölisnaised. Nad on vaesuse eest pakku läinud ja sukeldunud millessegi veel hirmsamasse siia tulles. Mina püüan aidata, aga nad on pandud nagu jooksvale lindile, millel ma püüan nad kuidagiviisi ära pakkida, kui nad minu eest läbi liuglevad."

Naine noogutas hüvastijätuks ja hakkas pikkade jõudsate sammudega tänava poole minema. Vihmavari heljus ta kitsa pea kohal kui suur eksootiline lill. (lk 251-252

Põõsa tagant tuli platsile ratsarõivastes paar.

"Tule nüüd ometi," ütles naine. "Keegi ei jõua märgata, et sa valesti parkisid. See ei kesta kaua, küllap auto selle aja seal seisab."

"Miks mind siia kärutatakse," ütles mees ägedalt. «Nad poetavad ennast tänapäeval igasse kohta, seda ainult ei märgata. Oleme nii pimedad, tahetakse näidata nagu demokraatia nimel."

"Kunstnik ei või ju ometi kommunist olla," ütles naine ärritatult. Temast paistsid vaid tumedad läikivad juuksed. Ta ei märganud põõsa ääres kössi tavat Riinat. "Mina tahan näha seda näitust. See on midagi uut."

"Või ei või," ütles mees vihaselt. «Kui ei ole, siis nende kujud lükatakse ümber. Selline on praegune suund. Matsikari oli möödunud öösel Esplanaadi alleel ühe näituseskulptuuri ümber lükanud. Neid muidugi ümber ei lükata, sama matsikari käib neid imetlemas."

"Kunst on laiem, sügavam!" Naine peaaegu karjus. Ta pöördus nüüd täielikult näituseväljaku poole. Riina nägi ilusat profiili, uljast, jõulist nina. Milline naine, nagu Anna Ahmatova, mõtles Riina, meenutades Modigliani tušijoonistust. "Kunst on laiem, sügavam..." kordas naine. "Miks sa küll oled nii kitsarinnaline? Mõnikord ma kahetsen seda, et ma sinuga abiellusin. Meil ei ole midagi ühist!"

Naine eemaldus mehest ja hakkas üksi suunduma saunanaise poole. Tal olid läikivad ratsasaapad jalas. Mees vaatas tusaselt, löödud näoga põõsaste vahelt kuhugi tänava kihinasse. (lk 252-253)

Oi jumal hoidku, kuidas ma küll vastu pean, mõtles Riina. Miks ma selle näituse küll üles panin? Miks ma tormasin ringi, et sain selle lapi kolmeks päevaks? Mõtlesin ainult, et kui ma ainult selle üles saan, kui ainult selleks jõudu jätkuks. Aga mina ei mõelnud üldse, mis sellele järgneb. (lk 253)
"Ei, sellest ei tule nüüd midagi," ütles Maiju. "Võtke tal käest kinni, ta on täitsa kutu, see kunstnik Katariina Nevalainen. Hiilib siin kogu päeva, peidab ennast põõsastesse, sööb ja joob seal, nagu ei oleks kunagi enne süüa näinud. Kogu päeva on ta söönud, et ei oleks vaja tulla inimestega juttu ajama. Ja kõik oleksid tahtnud temaga kõnelda ja sadat asja küsida."

"Ma ju kõnelesin mitmega," ütles Riina. Talle kallati jahtunud teed. (lk 255)

Läks juba pimedaks, liiklus hakkas tasasemaks jääma. Tänavalaternad peegeldasid näituseplatsile tuhmi valgust. Naised ja lapsed paistsid, nagu oleksid püsti magama jäänud. Küllap see nii on, et need just valvavad seda linna, mõtles Riina. Tuhandeid valgustatud aknaid, kus pered lähevad sööma, lapsi pestakse, trepil joostakse, poisid tulevad platsilt jalgpalli mängimast, dušid kohisevad, televiisorid keeratakse kinni ja siis lähevad kõik magama. Need kujud valvavad, kaitsevad nende und, näevad painajaid nende eest, nii et täna öösel iga selle linna elanik saab unenägudeta ühtlase une, mõtles Riina. (lk 255-256)
Mees ei olnud Riinale kordagi silma vaadanud, askeldas magamiskottidega, vns termospudeleid ja võileibu veoautosse, oli seal kaua aega. Riina istus apaatselt sõiduauto tagaistmel ja näppis oma magamiskotti. Öö laskus, mustlased olid öö kaasa toonud, sama musta ja läbitungimatu kui nende silmad... Ja nüüd tuli mees, jaheda ja praktilisena kui revident, kamandas ta välja, tegi talle tagaistmele aseme, surus unerohu talle suhu ja kallas vett peale. Ei oska enam minuga kõnelda, me ei tunne teineteist, mõtles Riina. Me libiseme eemale, mind uhutakse teisele poole horisonti, mees jääb üksi... Tal tuli rauge olemine. Ta tõstis pead ja nägi, kuidas mees seisis väljas ja suitsetas. Siis äkki vajus ta unne. (lk 257)
Ta nägi, kuidas veretav päike vaevaliselt tõusis ja hakkas roomama taevarannal kui kerjuselt. Kirikutornid läbistasid punerdava udu kui mõõgaterad. (lk 259)
Ukko Kivikoski kõndis aeglaselt ringi. Ta nägi välja ürgne oma hõreda okkalise habemega, kogukas ja kõrgerinnaline. Silmad olid tal veekarva ja värvid jäidki ta võrkkile külge nagu vette, läikivana. Ta liikus inimhulgas kui kõrge mänd. Pea, kõrge latv, kõikus ühest kohast teise. Ring tehtud, lähenes ta jälle Riinale, tõmbas taskust pudeli, milles oli ta silmade värvi vedelik.

"Selles on laanekuuse pisarad," ütles ta Riinale.

"Minu oma tehtud. Võtaksin su ees mütsi maha, kui mul see oleks."

Ta pöördus ja kadus silmapiirilt.

"Ta on kade, et sul on nii tohutult suur hulk publikut," sosistas Maiju kõrval kähedalt.

"Ukko üldse ei tunnegi nii madalaid tundeid kui kadedus," ütles Riina. "Ukko on siiralt usklik inimene. Ta on suur inimene."

"Päh," ütles Maiju ja jooksis valge juuksetuka lehvides minema. (lk 261)

Lõpuks pääses ta istuma kuhugi järile, kuhu vajus, käed süles, ja hakkas maha vahtima. Pori oli eidi kuivanud, maapind oli juba natuke kahutavud; ja äkki ta siirdus kaugele varasesse lapsepõlve, suurde tallu, kus ema oli karjakuks, ja ta mäletas iseennast roomamas savisel õuel, siis oli ka päike punerdav, kummaliselt ennustav sügisilm, punased pihlakamarjad ja põletatud mulla lõhn, kuskil hävitati tulega laiutama pääsenud pajuvõsa — ta oli väike, nii väike, roomas kollase koera sabas. See oli enne, palju enne linna tulekut. Mina olen elanud mitu elu, välgatas peas. (lk 262-263)
Noored inimesed on võluvad, mõtles Riina. Kui oleks alati selline. Aga ei suuda, inimene muutub, läheb inetuks, selga koguneb igasugu koormat, mitmesugust rämpsukandamit. (lk 264)
Ent eemal, peaaegu autovoolu vahel, siiski tänava kaitse alla asetunult, seisis ülemsekretär ja vaatas värelevate sõõrmetega ja aeglaselt liikuvate silmateradega seda kummalist siilu graniitlinnuse külje all. Inimmassid parvlesid seal kui mingil mõistmatul palverännakul. Jäigastunud tökatinaised ja klaassilmadega jõllitavad lapsed piirasid kogu linna... need alasti kõhud, muhklikud sääred ja laste sõnatu jõllitamine... Ja inimesed parvlesid seal erutatult, mõned peaaegu jooksid. Jahikoernaine ise ei jooksnud, ei liigutanud. Ta paistis istuvat kõikuva järi peal, küürus, ja söövat vorstijuppi. Tal olid kummalised jahimehe riided seljas ja tema kõrval maas mahalangenud kollane roosikimp. Ülemsekretäri valdas jõuetuse, kaduvuse tunne. Kas elu tõesti valgub temast mööda nagu ise tahab? (lk 265-266)
Riina kõneles:

"Aga kui haua leidjad lähenesid Ramtha Satlnaci ja tema poja muumiatele ja kui neid puudutati, siis nad hajusid kullatolmuna õhku. Nad liikusid õhuvooluga hauast välja, kuldse tolmuna. Nii nad tulid tagasi loodusse. Ramtha Satlnaci ehted jäid hauda, kõik see kuld sõrmuste ja võrudena ja ta poja relvad jäid ja kuldne ohvripeeker. Aga nad ise kadusid. Siis Ramtha Satlnac ütles minule unes etruski keeles nõnda: Thumsa cilva neri vanva farsi putnam thu calatnam. Ütlesin, et ma tean, mis see nende vanasõna tähendab: Inimene on nõrk nagu suits ja mädaneb mullas ära, me elame vaid praegusel hetkel. [---]

Ramtha Satlnac hakkas siis seletama, et etruskid olid muutunud liiga enesekindlaks, hakkasid liiga palju sõdu pidama ja julm tõusiklik Rooma hävitas nad ja nende linnad ja võidetud etruskilinnadest hakkas voolama igasugust ülearust rahvast, veiderdajaid ja köögimeistreid, naiste kaunistamissaladuste mõistjaid ja kunstis tungis esile pekine suurevatsaline tüüp... Ja kuigi etruskid ehitasid endale suured haualinnad ja mõtlesid, et nad on surematud, siis nii see ei olnud. Alles kui Ramtha Satlnac ja ta võitluses langenud poeg sadasid kullatolmuna tagasi loodusse, alles siis muutusid nad surematuks. Sest seda kulda ei taota peekriteks ega võrudeks ega relvadeks mitte kunagi, seda ei loovutata sõjasaagiks vallutajatele, vaid see on elu sügavaim usk, kuld, mis ei käändu medaliteks, vaid sajab lilledele ja puudele ja taevaranna pilvedele... Ma ärkasin sellest unest omapärases seisundis. Mis sa arvad, kas see unenägu oli hukkamõist mu näituse kohta? Et ma ei olegi osanud teha nendest naistest surematuid? Kui selles ei olegi seda kõige aluseks olevat teadmist, elu sügavaimat usku?"

Mees pani prillid tagasi, keerutas kahvlit ja ütles: "Seda on vist võimatu seletada. Mina põiklen siin ringi, see kõik siin oled sina. Sinu maailm. Armastada sellist naist nagu sina — see tähendab, et peaks armastama meeletult, peaks selle naise järele haige olema. Peaks olema väga tõsine. Tõsine iga hetk. Ja ma ei tea, kas ma olen seda tüüpi." (lk 270)
Riina kõneles poolihääli otse pööningutuppa, läbi ukse ja seinte.

"Me oleme nii erinevad... Sina oskad masinaga kirjutada, mina mitte. Sina oskad tantsida, mina mitte. Oskad autot juhtida, mina mitte. Tunned igasugust muusikat ja oskad suurepäraselt laulda ja klaverit mängida, võtsid kogu lapsepõlve jooksul muusikatunde. Mina mitte. Siiski ma laulan. Sina seda ei tea, ma laulan üksi olles. Minu hääl on kui ulguva kassi hääl, ma ei pea viisi... Kohkuksid, kui kuuleksid. Lapsena ümisesin võõraste nurkades viisi, mille ma ise välja mõtlesin. See oli lõputu kurblik kontrapunkt, mis mulle pisarad silma tõi. Minu universum on võserik raskemeelne ümbrus, aga sinu oma on hooldatud aed, sirged kõnniteed ja kärbitud hekid." (lk 270-271)

"Kas sa mäletad, kui esimest korda mind koju saatsid," kõneles Riina edasi läbi seinte. "See oli kunagi viiekümnendatel aastatel, pärast seda viisid me teed lahku ja ühinesid alles kaua aega hiljem. Aga siis esimesel korral me kõndisime piki Helsingi tänavat, oli kaunis eha ja mina tundsin ennast juba hirmus vanana, mind rõhusid juba kogemused ja eksimused ja ma jutustasin kogu oma elust... et ema oli usufanaatik, puruvaene ja elu eest sulgunud, et ma isegi imestasin, kust tulid mulle need värvid ja vormid... ja jutustasin ka sellest, et olin soojadel suveöödel käinud Gallen-Kallela haual magamas, kuna soovisin vähemalt ühe kesise sideme kunstiga saada, hauatagusega... ja sina kuulasid viisakalt, hästikasvatatuna, hajameelsena... Mõnikord imestan, kas tõesti olime meie need kaks inimest seal Helsingi tänaval, üks kõneles kõik südamelt ära ja teine ei midagi, kaks nii võõrast, nii noort inimest kunagi viiekümnendatel aastatel, sadade kilomeetrite kaugusel teineteisest, nii valmis igaveseks hüvasti jätma, selles ehavalguses, just sellel tänavanurgal?" (lk 271)