Õu

Zelia Lenoir, "Pariisi keiserliku kaunite kunstide kooli Mooruspuuõu" (1866)

Vassili Timm (1820-1895), "Taluõu", s.d.

Hermine Waternau, "Antikvariaadi hoov" (1895)

Carl Milton Jensen, "Taluõu kassi ja kanadega" (1911)

Proosa

• Kuid õu ilma linnurohuta mu meelest pole õige õu, sest ta ei jäta iial puhast muljet. Ometi ma ei oska seletada, miks just linnurohi mulle näib väga puhas ja korralik, kas siis tõesti talle muda ei hakka külge? Või seepärast, et kuidas tahes teda tallatagu, ta ei murdu ega teeskle vaest murduvat kannatajat.
  • Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Ilmamaa 1996, lk 90

• Kõigepealt, esimene asi, mis ehtsas taluõues silma hakkab, on viltusus. Viltuvajumine on eesti ruumipoeetika kohustuslik element: viltused puuriidad, vana saun, toe najal seisev kuur, kipakas lauavirn, vana autoloks, millel esisilla alla pandud kivid on ammugi mutiauku vajunud; aed on viltu, postkast teeotsas on viltu, suur õuekask on samuti viltu, sest lahti pääsenud mullikas rapsas puul noorena ladva ära. Ka kepi najale toetuv vanainimene on kombekohaselt viltu. Kui miski ongi juhuslikult sirge, tundub see üleüldise kipakil perspektiivi tõttu veelgi hullemini viltu ja tuleb üksnes kannatlikult oodata, millal see viimane loodis objekt kusagilt päästva obaduse saab, mis ta teiste sarnaseks muudab.
  • Valdur Mikita, "Lindvistika", 2015, lk 184

Luule

Kasside manöövrid, kasside manöövrid
kruusaaukudes lombistes.
Millised küll istuvad rahuröövlid
neis masinais kahelambistes?

Tasa, et endilgi võimatu kuulda,
pehmelt, ühtlaselt vappudes
nad hargnevad luhtadel igasse suunda,
ei takerdu kassitappudes.

Invasioon! Ja kräunu ja näugu
hoovid korraga täis!

• Paul-Eerik Rummo, "Väikese linna kohvikumuusikat" III 1. - Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 95

On õhtuwalge painawhele linn
& mina & mu selgimata walud
on miski
        liigpoeetiliselt hing
on munakiwid myyrid & mu taju

• Liisi Ojamaa, "WANALINNAHOOW", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 35

Tundub, et tulbid õitsevad kõikides Viljandi aedades
ja iga hoov on veripunast armastust täis

• Carolina Pihelgas, "Sa istud" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020", lk 41

tõmbasin ükskord su oma kitsasse hoovi,
kuigi too hoov oli tulvil suurt kisaja naeru,
söötsin ma sulle enese kasvamiskaeru,
sekka rämejämedaid ahastusaganaid -
võõraste ilusaid jumalaid, koduseid paganaid.

kuid ühel päeval taipasin, et sust
head nahka vist ei saagi, Pegasus.

• Eda Ahi, "Veel Pegasustest" kogus "Sõda ja rahutus" (2018), lk 10