Kirikulaul

Kirikulaul on laul, mida lauldakse traditsiooniliselt kirikus, igaüks omal viisil.

Proosa

• Kui meil pilgatakse, et Eesti helilooja "euroopalikku muusikat" teeb, siis on see kahtlemata raske etteheide tema kunstnikuande ja kunstnikuaususe vastu. Aga kui rahvas mingi võõra lauluviisi - näiteks kirikulaulu motiivi - omaks võtab, teda sadades teisendites, muudetult, võõristatult, tundmatuks moonutatult üle kogu maa kui rahvalaulu laulab, siis ei tule kellelegi meelde sellest kui plagiaadist ehk vaimuvaesuse tunnismärgist rääkida. On - kui nii tohib ütelda - rahva loomulik õigus nii teha. (lk 171; "Stiilist eesti rahvakunstis")
  • Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne", 2013

• Ema, mida sina ütleksid, kui näeksid siin iseennast, pilkudele paljastatud, kogu su elu toodud siia, viimasesse punkti, parlamendi kõrvale, mille peale kandsid lõpuni viha, kuna see ei korraldanud su asju? Kuid sina oled juba kaua puhanud mulla all, rahus. Või kas sa siiski oled rahus? Sinu oleks pidanud matma puu otsa, indiaanlaste kombe kohaselt, et saaksid jälgida pilvede ja lindude kihutamist Jumala sinisel taeval, laulda vabana nii imekauneid kirikulaule, et selliseid ei leidugi su määrdunud musta lauluraamatu lehtedelt. (lk 245-246)
  • Marja-Leena Mikkola, "Naisskulptor", rmt: Eila Pennanen, Kerttu-Kaarina Suosalmi, Eeva Kilpi, Marja-Leena Mikkola, "Novelle". Tõlkinud Luule Sirp. Tallinn: Eesti Raamat, 1987

• Palveid loeti ja kirikulaule lauldi alati küllaga. Ometi polnud me kunagi püüdnud Jumala eneseni jõuda. Selleks oli ta alati Biehlile või Poisslaste Kasvatusmaja direktorile või Himmelbjergi Maja juhatajale liiga lähedal seisnud, liiga lähedal, et oleksime tema poole saanud pöörduda. (lk 37)
  • Peter Høeg, "Piiri peal", tlk Tiina Toomet, 2004

• Ma mõtlesin vahel, et kui Signe oleks omal ajal misjonäriks läinud, oleks Aafrika praegu viks kristlik maailmajagu. Ja pühade ajal, kui ta tiris mind teleka ette jumalateenistust vaatama ja kirikulaule kaasa laulma, soovisin ma veel rohkem, et ta oleks omal ajal paganate juurde põrutanud. Kui ilmas oleks olnud õnne, oleks ta esimeses ristiusku pööratavas külas nahka pistetud. (lk 11)
  • Tuija Lehtinen, "Tiivad varvaste vahel". Tõlkinud Sander Liivak. Eesti Ekspressi Kirjastuse AS, 2005

• 17. sajandist on muide üks selgepiiriline ja ere stilistiline eesti keele kihistus täiesti olemas, nimelt barokne keel. See, juhuluules, mõnes piiblitõlkevariandis ja eriti riimilistes kirikulauludes esile tulev keele- või stiilivariant on eesti tõlkeloos väga omanäoline ja kohati tõeliselt leidlik ning vaimukas nähtus, aga Pascali tõlkimiseks sealt midagi laenata pole. (lk 45)
  • Kristiina Ross, "Aja tõlkimisest", Tõlkija Hääl VIII, lk 42-53

Luule

Kuidas võisid kõik
need kõverad kirikulaulud ja särtsakad halleluujad
jõuda välja selle üminani, katkestatud ühenduse ja vaigistuseni?

• Patricia Smith, "Kuhu tütred välja jõuavad" ("What Daughters Come Down To"), esmatrükk: POEM, International English Language Quarterly, Vol. 2, 2014