Plagiaat

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Kui meil pilgatakse, et Eesti helilooja "euroopalikku muusikat" teeb, siis on see kahtlemata raske etteheide tema kunstnikuande ja kunstnikuaususe vastu. Aga kui rahvas mingi võõra lauluviisi - näiteks kirikulaulu motiivi - omaks võtab, teda sadades teisendites, muudetult, võõristatult, tundmatuks moonutatult üle kogu maa kui rahvalaulu laulab, siis ei tule kellelegi meelde sellest kui plagiaadist ehk vaimuvaesuse tunnismärgist rääkida. On - kui nii tohib ütelda - rahva loomulik õigus nii teha. Umbes sarnane nähtus kordub ka teistes kunstiharudes. Üks saksa uurija seletab, et kõik nn. talupojakunst on sündinud valesti mõistetud, oskamatult järeleahvitud linnakunstist. Kuid ka seal, kus suurte kunstistiilide mõju üsna selgesti tuntav, tema motiivid ainuvalitsejad, loob rahvas siiski - jaolt oma isesuguse maitse, jaolt tehnilise jõuetuse sunnil ometi üsna algupärase, värske, rahvusliselt mõjuva kunsti, mida ta täie õigusega omaks tohib nimetada.
    • Helmi Neggo, "Stiilist eesti rahvakunstis". Kõne peetud 1916. Ilmunud: Helmi Neggo. Eesti rahvakunstist. Eesti Rahva Museumi väljaanne nr 16, Tartu 1918, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 171



Luule[muuda]

Ma tõrelesin kevadkannikest,
et miks ta, varas, oma lõhnamee
on näpanud mu sõbra hingusest;
ja tema pehme palge purpur - see
on veri minu armsa südamest!
Su kätt ma heitsin ette liiliale,
su juukseid majoraanis näha võis
ning ühes roosis punastas su pale,
su valget jumet näitas teise õis.
Ja kolmas, punavalkjas topelt-varas
sult lisaks oli võtnud hõngu ka.
kuid varguse eest nuhtlus tuli paras:
tõuk õitseajal surnuks järas ta.
Veel muidki lilli nägin arvutult,
mil lõhnad-värvid varastatud sult.