Indiaanlased

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Edmonia Lewis, "Hiawatha" (marmor, 1868)
Cornelia Cassady Davis, "Sunji lapsed" (1896)
Gertrude Käsebier, "American Horse and wife", foto 1900
Gertrude Käsebier, "Chief Lone Bear" (1900)
Piisonijaht George Catlini kujutatuna

Proosa[muuda]

  • Suurelt jaolt hävitatud, kuid visa rahvas [tšerokiid] eelistas põgenikuelu Oklahomasse küüditamisele. Haigus, mis neid praegu laastas, meenutas tõbe, mis oli kakssada aastat tagasi tapnud pooled nende suguharust. Toonase ja praeguse katsumuse vahepeal olid nad käinud Londonis kuningas George III külastamas, olid andnud välja oma ajalehte, pununud korve, juhatanud Oglethorpe'i läbi metsade, aidanud Andrew Jacksonit sõjas creeki indiaanlaste vastu, küpsetanud maisi, koostanud endale põhiseaduse, esitanud Hispaania kuningale palvekirja, olnud Dartmouthi katsealused, asutanud varjupaiku, teinud endale kirjakeele, pannud vastu uusasukatele, lasknud karusid ning tõlkinud Piibli oma keelde. Kõik asjata. Nende küüditamine Arkansase jõe äärde - korraldas selle toosama president, kelle heaks nad creeki indiaanlaste vastu olid sõdinud - vähendas nende niigi kahanenud arvu veel veerandi võrra. (lk 104-105)
    • Toni Morrison, "Armas". Tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, 1997


  • See kaunistus ja nende pikad mustad juuksed ja nägu, mis siit ja sealt väikeste lilletäppidega kaunistatud, teevad nad silmale ilusaks vaadata. Mõni meist iludustest, kes on tõepoolest kena näoga, nagu peaaegu nad kõik, on väga võluvad ja ebaharilikud, sest neil on kõik see, mida nimetatakse iluks, välja arvatud värv, mis on punakaskollane, ning pärast värsket õlitamist, mida nad sagedasti ette võtavad, on nad värske telliskivi värvi, ainult et siledad, pehmed ja läikivad. Nad on äärmiselt tagasihoidlikud ja ujedad, väga häbelikud, ja neile ei meeldi, kui neid katsutakse. Ning ehkki nad on kõik nii alasti, ei ole nende hulgas elades mitte mingit sündsusetut tegu ega pilku märgata; ja et nad on täiel määral harjunud üksteist nõnda ilustamata kujul nägema nagu meie esivanemad enne pattulangemist, tundub, nagu neil ei olekski ihasid, ei ole midagi, mis võiks uudishimu tekitada, vaid kõik, mis näha, on otsekohe näha ja igal hetkel, ja kus ei ole midagi uut, seal pole ka uudishimu. Ent ma olen näinud kena noort indiaanlast, kes sureb armastusest imekauni noore indiaani näitsiku järele, ent kõik, mis ta teha oskas, oli käed rinnale risti panna ja jälitada neidu pilguga, ja ohked olid tema keel, sellal kui neiu, otsekui seda armastajat polnud olemaski või pigem otsekui ta ei soovinuks sellist armastajat, hoolsalt oma pilku noormehele langemast hoidis ja talle ealeski ei lähenenud, vaid vaatas maha sellise õhetava tagasihoidlikkusega, mida ma meie maailmas kõige tõsisemate ja ettevaatlikumate juures olen kohanud. Ja need inimesed esindasid minu silmis absoluutset ideed kaasasündinud süütusest, enne seda, kui inimene oskas pattu teha, ja on täiesti ilmselge ja tõene, et lihtne loodus on kõige kahjutum, süütum ja vooruslikum käskijanna. Tema üksi, kui tal lastaks, juhataks maailma paremini kui kõik inimeste väljamõeldised; religioon ei teeks siin midagi muud kui hävitaks selle teadmatusega saavutatud rahu ja vaikuse, ja seadused ei õpetaks neile midagi muud kui teadvustama kuritegusid, millest neil seni mingit aimdust ei ole. (lk 6-7)
  • Neil on kaasasündinud õiglustunne, sest neil ei ole pettust, ja nad ei mõista ühtegi pahet ega kavalust, mida valged mehed neile õpetanud ei ole. (lk 8)
    • Aphra Behn, "Oroonoko", tõlkinud Kätlin Kaldmaa, 2009


  • Pikkadel talveõhtutel rääkis Papa Mammale maast, mis asub Läänes. Seal oli maapind tasane ja seal ei kasvanud mitte puud, vaid tihe ja kõrge rohi: seal ekslesid metsloomad vabalt ringi ja sõid rohtu karjamaadel, mis ulatusid kaugele — kaugemale, kui inimese silm seletab. Seal polnud asunikke, olid ainult indiaanlased. (lk 6)
  • Papa lubas, et Läände jõudes näeb Laura papuusi.
״Mis on papuus?" päris Laura ja Papa vastas: ״Papuus on pisike tõmmu indiaanibeebi." (lk 7)
  • "Kus siis papuus on, Mamma?" nõudis Laura.
"Ära räägi täis suuga," turtsatas Mamma.
Laura mälus suutäie läbi, neelatas ning teatas uuesti: "Ma tahan papuusi näha!"
"Issand halasta!" ohkas Mamma. "Mis võim paneb sind nii väga indiaanlaste järele igatsema? Küllap me veel näeme neid piisavalt. Ma ei imestaks, kui me näeme neid rohkem, kui tahame!"
"Nad ei tee ju meile haiget?" päris Mary. Tema oli alati korralik ega rääkinud täis suuga.
"Ei," vastas Mamma. ״Ära sellist mõtet küll pähe võta."
"Miks sulle indiaanlased ei meeldi, Mamma?" imestas Laura ja püüdis keelega siirupitilka nilpsata.
"Lihtsalt ei meeldi, ja ära laku oma näppe, Laura!" lausus Mamma.
"Aga see on indiaanlaste maa, kas pole?" arutles Laura. "Miks me tulime nende maale, kui nad sulle ei meeldi?"
Mamma tähendas, et ta ei tea, on see indiaanlaste maa või mitte. Ta ei teadnud, kus asus Kansase piir. Aga nii või teisiti, indiaanlased ei võinud olla siit kaugel. Papa oli vestelnud ühe mehega Washingtonist, kes teadis rääkida, et Indiaaniterritoorium avatakse varsti asunduste rajamiseks. Võib-olla oli see juba avatud, seda nad ei teadnud, kuna Washington oli nii kaugel. (lk 29)
  • Samal õhtul lõkketule ääres küsis Laura uuesti, millal võiks ta näha papuusi, kuid Papa ei osanud vastata. Kui indiaanlased ei taha, et neid nähtaks, on neid võimatu kohata, väitis Papa. Ta nägi indiaanlasi, kui oli väike poiss New Yorgi osariigis, kuid Laura ei olnud neid kunagi näinud. Tüdruk teadis vaid, et indiaanlased olid metsikud punase nahaga inimesed ja et nende kirveid nimetati tomahookideks.
Papa teadis kõike, mis puutus metsloomadesse, niisiis pidi ta ju teadma kõike ka metsinimestest. Laura lootis salakesi, et ühel päeval näitab Papa talle papuusi nii, nagu ta oli näidanud tütrele hirvevasikaid, karupoegi ja hunte. (lk 34)


  • [Lempi:] Ma ei mõistnud midagi arvata oma soome päritolust, ammugi sellest, mis tunne on olla indiaanlane. Soomlastele mõeldes meenusid sõimusõnad: China-Swede, mongoloid, findiaanlane, indiaanlastega seostusid sulgedest peaehted, Kit Carson, kukkuvad mustangid, sõjakisa ja alati võidukas John Wayne. Õppisin vihkama oma mõlemat poolt, mõlemat hoolikalt varjama. Kogu elu olen püüdnud olla märkamatu, alandlik, mingisugune teise sordi ameeriklane. Ma ei oska mähkida end Tähelipu pehmusse, minu jaoks on lipp kare, kriiskavates toonides kangas, mille käestpillamise eest ootab pime konku ja tulitavad, kaardikepist pekstud sõrmeotsad. (lk 24)
    • Katja Kettu, "Rose on kadunud". Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2019
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel