Neitsi

Piibel

Kolm asja on mulle väga imelised,
jah, neli on, mida ma ei mõista:
kotka tee taeva all,
mao tee kalju peal,
laeva tee keset merd
ja mehe tee neitsi juurde.

Õpetussõnad, peatükk 30, salmid 18-19

Proosa

Lihalikkuses näeb kristlane vaenlast, mis seostub üksnes naisega. Naises kehastuvad maised, seksuaalsed ja deemonlikud kiusatused. Kõik kirikuisad rõhutavad, et just naine ahvatles Aadama pattu langema. Ristiusk tunneb naise keha vastu sellist vastikust, et mõistes küll oma Jumala häbiväärsesse surma, säästab ta teda rüvetavast sünnist: Efesose kirikukogu Idas ja Lateraani kirikukogud Läänes kinnitavad, et Kristus sündis neitsist. Keskajast alates on peetud naise keha roojaseks. See vastikustunne pidurdas kaua aega ka teaduse arengut. Linné jätab oma loodusõpetuses kõrvale naise suguelundite kui "jälestusväärsete" uurimise. Puritaanlikus maailmas elab edasi viha lihaliku vastu. (Müüdid, lk 157)
- Simone de Beauvoir, "Teine sugupool", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997

Jaa... see oli Karlsson! Ja ometi polnud see Karlsson, sa armas Mooses, mismoodi ta küll välja nägi Bettani vanades teatrirõivastes, pikas sametseelikus, mis jalge ümber lipendas, ja tüllist looridega nii ees kui taga! Kõige enam sarnanes ta pisikese rõõmsa ja reipa eidekesega. Ja see pisike reibas eideke lähenes kaljukindlalt. Väikevend vehkis meeleheitlikult, et Karlsson taipaks: ta ei tohi siia tulla. Ent Karlsson ei paistnud seda mõistvat, ta viipas ainult vastu... ja tuli ikkagi.

"Üllas neitsi astus pidusaali," lausus Karlsson.

Ning seal ta seisiski ukselävel kõigi oma looride ja muuga. See oli vaatepilt, mis sundis härra Pecki silmi pungitama.

"Kes ometi... mis väike naljakas plika see on?" küsis ta.]Nüüd tuli preili Sokule elu sisse.

"Naljakas plika? Oh ei, see on kõige koledam väike poisinolk, keda ma elus olen kohanud. Kao siit, paha poiss!" Ent Karlsson ei kuulanud teda.

"Üllas neitsi tantsib ja on nõnda rõõmus," lausus ta.

Ning ta alustas tantsu, mille taolist polnud veel kunagi näinud Väikevend ja arvatavasti ka mitte härra Peck.

Karlsson hõljus põlvi nõtkutades mööda kööki ringi. Vahetevahel tegi ta väikesi hüppeid ja lehvitas loore. (lk 261-263)

Korraga silmas Väikevend, et Karlsson hakkab starterinuppu kobama, talle tuli kohutav hirm — kas tõesti läheb kõik nüüd veel viimasel minutil nurja?!

"Ei, Karlsson... Ei, Karlsson!" sosistas Väikevend ärevalt. Kuid Karlsson otsis edasi starterinuppu. Tal polnud kerge seda kõigi looride alt üles leida.

Härra Peck seisis juba ukse vahel... siis hakkas Karlssoni mootor korraga surisema.

"Ma ei teadnudki, et Arlanda lennuvälja liinid käivad otse üle Vaasalinna," tähendas härra Peck. "Seda ei tarvitseks neil ometi teha. Nägemiseni, preili Sokk, me kohtume homme."

Nende sõnadega ta läks. Karlsson aga tõusis kõrgele lae alla. Ta tiirutas vaimustatult laelambi ümber ja lehvitas looridega preili Sokule.

"Üllas neitsi lendab ja sõuab, hoi, hoi!" hüüdis ta. (lk 264)

Astrid Lindgren, "Karlsson katuselt", tlk Vladimir Beekman, 2008