Toni Morrison

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Toni Morrison 2008. aastal

Toni Morrison, sünninimega Chloe Anthony Wofford (18. veebruar 1931 Lorain, Ohio – 5. august 2019 New York) oli afroameerika kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1993. aastast.

Eesti keelde on tõlgitud kaks tema romaani:

  • "Beloved" (1987), "Armas" tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer; järelsõna: Krista Kaer. Sari Iiris, Varrak, Tallinn 1997; 2. trükk: Eesti Päevalehe raamat nr 23, 2006
  • "Jazz" (1992). "Džäss". Tõlkinud Udo Uibo ja Krista Kaer. Varrak, Tallinn 2008

"Armas"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Toni Morrison, "Armas". Tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, 1997.

  • Vanaema Baby Suggs oli surnud, pojad Howard ja Buglar olid kolmeteistkümnendal eluaastal kodunt põgenenud: Buglar siis, kui peegel üksnes sellesse vaatamisest kildudeks purunes; Howard tookord, kui koogile väikesed käejäljed tekkisid. Sellest piisas mõlemale; kumbki ei ihanud enam näha kastrulitäit kikerherneid põrandal hunnikus auramas ega murendatud küpsiste rida lävepaku taha ulatumas. (lk 9)
  • Troostitu elu ja armetu surma vahel ei läinud talle [Baby Suggsile] korda ei elust lahkumine ega ka elu elamine, rääkimata siis veel minemahiilivate poiste hirmudest. Tema minevik ja käesolev elu olid ühtviisi talumatud; ja kuna ta teadis, et surm on kõike muud kui unustus, kasutas ta oma allesjäänud energianatukest mõtisklusteks värvide üle.
"Too veidi lavendlilillat, kui sul on. Kui ei ole, siis roosat."
Ning Sethe tegi kõike, mida ta palus, riidetükkide toomisest temaga rääkimiseni. Ohio talv oli värvijanuste vastu eriti karm. Taevas üksi pakkus pisut pinget, aga pidada Cincinnati taevapiiri elu peamiseks rõõmuks oli liig mis liig. (lk 9)
  • [Baby Suggs:] "Siin maal pole ainsatki maja, mis poleks maast laeni täis mõne surnud neegri kurbust. Hea, et meil on tegu vaid lapsukese hingega. See veel puuduks, kui siia tuleks näiteks minu mehe või sinu mehe vaim! Ära mitte räägigi. Sul veab, sul on tervelt kolm põnni alles. Kolm ripuvad sul seelikusabas ja vaid üks käib siin teisest ilmast mürglit tegemas. Minul oli neid kaheksa. Kõik viimseni on minu juurest läinud, neli võeti ära, neli läksid jooksu, ning küllap kummitavad nad nüüd kõik kellegi majas." (lk 11)
  • "Mehed jäävad meesteks," ütles Baby Suggs. "Aga poeg? Noh, poeg on hoopis midagi muud."
See oli mitmel põhjusel arukas seisukoht, sest kogu Baby elu ja suure osa Sethe elust liigutati mehi ja naisi paigast paika nagu kabenuppe. Kõik, keda Baby Suggs tundis, rääkimata nendest, keda ta armastas, olid kas plehku pannud, üles poodud, mõneks ajaks mujale saadetud, üürile või laenuks antud, üles või tagasi ostetud, panditud, võidetud, varastatud, tabatud või luku taha pandud. Sestap oli Baby kaheksal lapsel kuus isa. (lk 26)
  • Tingimusel, et ta ülevaatajaga neli kuud magaks, pidi talle alles jääma tema kolmas laps — poiss, kes müüdi muidugi järgmisel kevadel saematerjali eest maha, ja talle jäi vaid avastus, et on rasestunud mehest, kes oli lubanud teda sellest säästa, aga ei säästnud. Seda last ta ei suutnud armastada, ülejäänute armastamiseks ei antud võimalust. "Eks Jumal võta oma osa," tõdes ta. Ja Jumal muudkui võttis ja võttis ja võttis, kuni andis talle Halle, kes andis talle vabaduse, kui sellel polnud enam tähtsust. (lk 27)
  • [Denver ja Sethe] "Mille eest sa palvetasid, mamma?"
"Mitte millegi eest. Ma ei palveta enam. Lihtsalt räägin." (lk 37)
  • "Seal, kus ma olin enne siiatulekut, on kõik alles. See ei kao mitte kuhugi. Isegi kui kogu farm, iga viimne kui puu ja rohulible on surnud. Pilt jääb sinna alles, ja kui sina, kes sa seal kunagi pole olnud, sinna satud ning seisatad paigas, kus kunagi midagi toimus, toimub see uuesti, see ootab sind seal. Seepärast, Denver, ei või sa kunagi sinna minna. Mitte kunagi! Sest kuigi see kõik on lõppenud ja ammu ühel pool, on see igavesti sind ootamas. Sellepärast ma pidingi kõik oma lapsed sealt ära saama. Iga hinna eest."
Denver näppis küüsi. "Kui see seal muudkui edasi ootab, ei sure järelikult mitte miski mitte kunagi."
Sethe vaatas tütrele silma sisse. "Mitte miski ei sure mitte kunagi," kinnitas ta. (lk 38)
  • Hommikul, pärast esimest ööd Paul D-ga, püüdis Sethe naeratades tabada sõna "plaanitsema" täit tähendust. Plaanitsemise lõbu polnud tal viimased kaheksateist aastat olnud, ning enne seda oli olnud tema elu ainus plaan. Kogu elu enne ja pärast seda oli ta pühendanud oma jõu mitte valu vältimisele, vaid sellest võimalikult kiirele ülesaamisele. See ainus plaan, mida ta oli teinud - Kuldsest Kodust pagemine - oli tal nii põhjalikult lörri läinud, et ta ei tihanud enam kunagi uute plaanidega elule väljakutset heita. (lk 39)
  • Endisel orjataril on kardetav kedagi nii kõvasti armastada, eriti veel, kui ta on andnud oma armastuse omaenese lastele. Ta teadis, et kõige parem oli armastada kõike natuke, nii et kui su armastatu vigaseks või surnuks löödi, jäi sul natuke armastust ehk üle ka järgmisele. (lk 45)
  • "Mu perenaine märkas vist, kui õnnetu ma olin, kuuldes, et mingit kombetalitust ega preestrit ei tule. Mitte midagi ei tule. Leidsin, et midagi võiks ikka toimuda, mis kinnitaks meie abielu õigsust ja kehtivust. Ma ei tahtnud lihtsalt kolida ühe maisitõlvikute kattelehtedega täidetud koti pealt teise peale. Ega viia oma ämbrit ühest onnist teise. Arvasin, et peaks toimuma mingi kombetalitus. Võib-olla tantsimine. Ja minu juustes oleks väike õrn nelgiõis." Sethe naeratas. "Ma polnud ühtegi pulma pealt näinud, kuid olin näinud ajalehes pilti, millel oli mu perenaine pulmakleidis, ja kuulnud, kui ta oma pulmast rääkis. Koogis oli olnud kaks naela rosinaid, praad aga oli tehtud neljast lambast. Pulmalised sõid veel ka järgmisel päeval. Umbes niimoodi tahtsin minagi." (lk 57)
  • Naistega on nagu maasikatega: enne kui need oma peeni vääte hakkavad ajama, muutub nende lehtede roheline toon. Väädile kasvab alla juureniidistik, peal tärkavad pungad. Ajaks, kui pudenevad kroonlehed ja arenevad müntrohelised marjad, omandavad lehed kuldse vahaja läike. See oli võrreldav Armsa säraga. (lk 62)
  • Enne sõda, sõja ajal ja selle järel oli ta [Paul D.] küllalt kohanud nii oimetuid, näljaseid, kurnatud või selliseid kaotusi kogenud neegreid, et oli lausa ime, kui nad üldse midagi mäletasid või ütlesid. Nad olid nagu temagi koobastesse varjunud ning öökullidega toidu pärast kakelnud; nagu temagi varastanud sigade tagant; maganud nagu temagi päeval puu otsas ja vaid öösiti ringi liikunud; peitnud end nagu temagi mudasse või karanud kaevu, et mitte regulaararmee, rünnakrühmlaste, patrullijate, erusõjaväelaste, võsaröövlite, maakaitseüksuste või muidu "lõbusate" poiste kätte sattuda. (lk 63)
  • [Sethe ja Paul D.] "Ta nägi, mis need poisid minuga tegid, ja lasi neil rahumeeli edasi hingata? Nii et nägi? Nägi? Nägi?" ^
"Kuule, pea nüüd kinni! Las ma ütlen sulle midagi. Ega mees pole mingi kuradima kirves. Et ta kogu aeg aina raiub, hakib ja tükeldab! On asju, mis inimesele hinge lähevad. Asju, mida ta ei saa puruks hakkida, sest need on tema enese sees." (lk 66)
  • Miks mõistus mitte midagi tagasi ei tõrjunud - ei kurbust, muret ega koledusi, liiga tülgastavaid, et neid omaks võtta? Nagu ablas lapsuke haaras ta kõige järele. Miks mõistus kordagi ei öelnud: tänan, ei, mul on kõht juba täis, mulle ei lähe enam suutäitki sisse? (lk 67)
  • "Mäletan lapseeast, et inimesed, kellele pandi suhu suurauad, nägid pärast alati pöörased välja," ütles naine. "Ükskõik mille pärast need pandi, ei täitnud need oma otstarvet, sest külvasid metsikust sinna, kus seda enne polnud. Sinu otsa vaadates ma seda ei näe. Sinu silmis pole pöörasusest jälgegi." (lk 68)
  • [Paul D. kukest nimega Mister:] "Kas tead, et mina aitasin ta munast välja. Ta oleks surnud, kui mind poleks olnud. Kana jalutas minema, kõik koorunud tibud tema sabas. Ainult üks muna jäi maha. See tundus tühi olevat, kuid siis nägin, et muna liikus, nii et ma kõksisin selle katki ning välja tuli Mister, vaevu jalgadel ja üldse hädine. Minu silme all kasvas see litapoeg üles ja tegi kõigile tuupi." (lk 69)
  • Paul D. oli alles alustanud, räägitu oli alles algus, kui naise pehmed rahustavad sõrmed ta põlvedel peatasid teda. Oligi parem. Oligi parem. Edasi kõnelda tähendaks paisata nad mõlemad sinna, kust nad enam tagasi pöörduda ei saa. Ülejäänut tuleks tal hoida seal, kus on selle koht: tema rinnus tubakatoosis, kus kunagi oli olnud punane süda. Toosi kaas on kinni roostetanud. Ta ei hakka seda nüüd tolle tubli ja armsa naise nähes lahti kangutama, sest selle sees olev lehk häbistaks teda naise ees. Pealegi teeks naisele haiget teadmine, et tema rinnus ei löö süda, mis oleks niisama erkpunane kui Misteri hari. (lk 70)
  • Niipea kui Sethe jõe äärde jõudis, vallandusid tema enda looteveed ja voolasid jõkke. Veejooksule järgnenud tuhud andsid teada, millega oli tegu, ning Sethe tõmbus küüru. /---/ Sethe ei osanud minna kuhugi mujale kui paati. Ta ootas, kuni tugevale valuhoole järgnesid nõrgemad sööstud. Ta oli jällegi põlvili ning upitas ennast lootsikusse. /---/ Nelja tähega suvise taeva all ähkides vedas ta jalad üle paadiääre, sest Amy hõikas talle, et pea juba tuleb, nagu Sethe ise ei oleks seda teadnud - otsekui oleks ta arvanud, et kuskil katkes koormarihm ja pähklipuupalgid veeresid kolinal laiali või käristasid välgunooled taeva nagu naha pooleks. (lk 79-80)
  • Möödunuks siit leierkastimees, oleks ta irvitanud, nähes kaht heidikut, kaht lindpriid - orja ja lahtiste juustega paljasjalgset valget tüdrukut kümne minuti vanust last omaenda räbaldunud riietesse mähkimas. Aga ei möödunud ühtegi leierkastimeest ega preestrit. Neist allpool keerles ja voolas vesi. Mitte miski ega mitte keegi ei seganud neid nende töö juures. Seetõttu tegid nad seda asjalikult ja hästi. (lk 80)
  • Ta soovis, et Baby Suggs oleks oma sõrmedega mudinud ta kukalt, vorminud selle ümber, ise öeldes: "Pane need maha, Sethe. Oma kilp ja mõõk. Maha. Maha. Mõlemad maha. Jõekaldale maha. Mõõk ja kilp. Lõpeta sõdimine. Pane kogu see jõledus maha. Kilp ja mõõk." Mudivate sõrmede ja vaikse manitseva hääle mõjul teekski ta seda. Ta paneks oma kahjutunde, kahetsuse, viha ja valu vastu võitlemiseks varutud kaitsevahendid ükshaaval kaldale, mille all tormaks selge vesi. (lk 82)
  • Naised jätsid nutu järele ja hakkasid tantsima, mehed istusid maha ja nutsid; lapsed tantsisid ja naised naersid, seejärel nutsid lapsed, kuni lõpuks lebasid kõik hingeldades Välu niiskel pinnasel maas. Järgnenud vaikuses avas püha Baby Suggs neile oma suure südame.
Ta ei nõudnud, et nad hakkaksid korralikult elama ega patustaks enam. Ta ei öelnud neile, et nad on maapealsed õndsad, tasased, kes pärivad maa.
Ta ütles, et neile võib osaks saada vaid niisugune arm, mida nad ise mõistavad ette kujutada. Sest kui nad ei oska seda näha, siis nad seda ka ei saa. (lk 83)
  • Mees päästis lapse Sethe rinnalt lahti, mässis ta poisi kuue sisse ning sõlmis kuue varrukad eest kokku.
"Mida mina nüüd selga panen?"
Vana mees ohkas ja ütles pärast lühikest vaikushetke: "Kui sa seda tagasi tahad, siis mine ja võta see lapse ümbert ära. Siis pane alasti laps rohu sisse ja oma pintsak endale uuesti selga. Ja kui sa oled võimeline seda tegema, siis mine kuhugi ära ja ära enam tagasi tule." (lk 86)
  • Sethe oli kakskümmend kaheksa päeva - kuu ühe tiiru jagu - elanud orjusest vabana. Kakskümmend kaheksa päeva lahutasid pisitütre selget, puhast, talle näkku tilkuvat sülge sellesama tütre kleepjast verest. Need olid paranemise, leevenduse ja pikkade vestluste päevad. Need olid seltskondlikud päevad: ta tutvus nimepidi neljakümne-viiekümne neegriga, nende vaadete ja kommetega, nende käekäiguga minevikus; ta rõõmustas ja kurvastas koos nendega ning tal hakkas sellest parem. Üks neist õpetas talle tähestikku, teine õmblemist. Nad kõik püüdsid talle õpetada, mida tähendab ärgata koidikul ja otsustada, mida päeval teha.
  • Ühe viiesendise eest kuus tegi proua Jones seda, mida valged pidasid tarbetuks, vaata et seadusevastasekski: täitis oma väikese salongi mustanahaliste lastega, kellel oli aega ja tahtmist raamatutarkust omandada. (lk 96)
  • Üks kilpkonn hiivas end piki jõeserva edasi, muutis siis kurssi ja ronis kuivale. Üsna tema kannul tuli sama suunda hoides teine. Kehast justkui eemalehoidva kausikujulise kilbi all oli neli luuplaadikest. Teine kilpkonn liikus rohus kiiresti, et esimesele kärmelt selga ronida. Vankumatu enesekindlusega toetas isane oma esijalad emase õlgade juures maha. Nad embasid teineteist: isane laskis kaela allapoole, emane sirutas enda oma üles vastu, nende pead patsatasid kokku. Emakilpkonna ihalev kael sirutus mängeldes nagu sõrm isase poole, riskides kilbist väljapoole jäävate ohtudega, et küündida isase näoni. Rasked teineteise vastu käivad kilbid segasid ja justkui pilkasid õõtsuvate peade puudutust. (lk 99)
  • Suurelt jaolt hävitatud, kuid visa rahvas [tšerokiid] eelistas põgenikuelu Oklahomasse küüditamisele. Haigus, mis neid praegu laastas, meenutas tõbe, mis oli kakssada aastat tagasi tapnud pooled nende suguharust. Toonase ja praeguse katsumuse vahepeal olid nad käinud Londonis kuningas George III külastamas, olid andnud välja oma ajalehte, pununud korve, juhatanud Oglethorpe'i läbi metsade, aidanud Andrew Jacksonit sõjas creeki indiaanlaste vastu, küpsetanud maisi, koostanud endale põhiseaduse, esitanud Hispaania kuningale palvekirja, olnud Dartmouthi katsealused, asutanud varjupaiku, teinud endale kirjakeele, pannud vastu uusasukatele, lasknud karusid ning tõlkinud Piibli oma keelde. Kõik asjata. Nende küüditamine Arkansase jõe äärde - korraldas selle toosama president, kelle heaks nad creeki indiaanlaste vastu olid sõdinud - vähendas nende niigi kahanenud arvu veel veerandi võrra. (lk 104-105)
  • Ohio aastaajad on teatraalsed. Igaüks neist saabub nii, nagu astuks lavale primadonna, kes on kindel, et just tema etteaste on põhjus, miks maailmas eksisteerivad inimesed. Sellal, kui Paul D. tõrjuti majast number 124 välja kõrvalhoonesse, vilistati suvi just välja ning kõigi tähelepanu köitis sügis oma kuldsete ja veripunaste värvidega. Öö peaks olema puhkeaeg, kuid tegelikult ei olnud, sest õhk oli täis sureva looduse valjusid ja pealetükkivaid helisid. (lk 108-109)
  • Mõnikord aga, Denverile ootamatutel ja tema tahtest olenematutel hetkedel, toetas Armas põse käele ja jäi teda tähelepanelikult silmitsema.
See oli tore. Mitte jõllitamine, mitte nägemine, vaid see, et talle suunati huvitatud, mittearvustav pilk. Et ta juukseid uuriti nagu osa temast, mitte aga juuste omadusi või soengu stiili. Et hellitati ta huuli, nina, lõuga pilguga, millega aednik imetleks sammalroosi. (lk 110)
  • Ta [Paul D.] oli üles kasvanud teadmisega, et kõigist Kentucky mustadest olid vaid nemad viiekesi mehed. Nemad tohtisid ja julgesid härra Garnerile nõu anda, talle vastugi rääkida. Nemad võisid ise tööde teostusviise välja nuputada, vaadata ise, mida oli vaja teha, ning asuda ilma loata asja kallale. Nemad võisid oma ema välja osta, endale hobuse ja abikaasa valida, tulirelvi käsitseda, koguni lugemagi õppida, kui nad oleksid tahtnud - aga nad ei tahtnud, sest neile olulisi asju ei olnud võimalik paberile panna. (lk 116)
  • Tema, kes oli söönud toorest, äsjasurnud looma liha, oli õidepuhkevate ploomipuude all närinud läbi tuvi rinna veel enne, kui linnu süda jõudis seiskuda. Sest ta oli mees ja mehed suudavad teha, mida tahavad: nad võivad kuus tundi järjest kuni öö saabumiseni kuivas kaevus redutada, minna pesukaru vastu paljaste kätega ja temast jagu saada, vaadata, kuidas põletatakse meest, kellest ta hoolis rohkem kui oma vendadest, ühtegi pisarat valamata, et põletajad näeksid, missugune on õige mees. (lk 117)
  • Kui mees pärastpoole naise magamistoas heledaid puuvillaseid linu ja kaht patja nägi, pühkis ta kiirelt silmi, ruttu, et naine ei näeks ta tänupisaraid, tema elu esimesi pisaraid. Kus ta kõik polnud maganud - mulla peal, rohus, poris, heintes, aganatel, lehtedel, maisitõlvikutel, rannakarpidel. Ta polnud valgetele puuvillastele linadele mõeldagi osanud. Ta vajus oiates nende vahele ning naine aitas tal teeselda, et ta armatseb tema, aga mitte ta linadega. (lk 121)
  • Üksinda ei suudaks keegi siia pärale jõuda. Mitte ainult sellepärast, et pearahakütid kõmmutavad nad ükshaaval maha nagu viud või püüavad nad võrku nagu küülikud, vaid ka seetõttu, et pole ju mõtet põgeneda, kui sa ei tea, kuhu minna. Sa kaod igaveseks, kui keegi sulle teed ei juhata. (lk 124)
  • Kakskümmend päeva pärast Sethe saabumist astus ta [Stamp Paid] läbi majast number 124, et vaadata last, kelle ta oli mähkinud oma vennapoja kuue sisse, ja ema, keda ta oli kostitanud praetud angerjaga, ning läks vaid talle teadaoleval põhjusel, kaks ämbrit käes, jõeäärsesse paika, mida teadis vaid tema ja kus kasvasid põldmurakad, nii kaunid ja maitsvad, et neid süües tekkis sama pühalik tunne nagu kirikus. Pista mari suhu ja sulle tundub, nagu oleks sind äsja võitud. Jõekaldani oli kuus miili; Stamp laskus ühtelugu komistades ja kukkudes jäärakusse, mis oli selles kasvava padriku tõttu peaaegu ligipääsmatu. Ta tungis läbi põldmurakate, mille oksi katvad astlad lõikasid nagu noaga läbi ta särgikäiste ja pükste. Kogu tee vaevles ta moskiitode, mesilaste, vapsikute ning osariigi kõige nurjatumate emaämblike käes. (lk 124)
  • Lillian Garner kutsus teda ei tea miks Jennyks, aga ei tõuganud ega löönud teda kunagi ega nimetanud teda iialgi sõimunimedega. Isegi kui ta lehmakoogi sisse astudes libastus ning lõhkus ära kõik munad oma põlle sees, ei kerkinud keegi, et kuramuse-must-lits-mis-sinuga-lahti-on ega löönud teda jalust maha. (lk 127-128)
  • Babyle näis, et Garnerid praktiseerivad mingit omamoodi orjandust, koheldes orje nagu palgalist tööjõudu, kuulates nende arvamust ja õpetades neile kõike, mida nad soovisid. Härra ei sundinud oma poisse sugu tegema. Ta ei kamandanud neid kunagi tema, Baby onni käsuga: "Maga temaga!", nagu oli tehtud Carolinas, ei laenutanud oma poisse välja ka teistesse farmidesse seksima. See üllatas ja rõõmustas teda, ent pani ka muretsema. Kas ta valib poistele naised või mis siis saab, kui neis veri vemmeldama lööb? Selles mõttes mängis härra tulega, olles sellest ise kindlasti teadlik. Tema keeld mustadele ilma temata Kuldse Kodu territooriumilt lahkuda johtus mitte niivõrd seadustest kui kartustest, mis võib juhtuda, kui meesteks kasvatatud orjad vabalt ringi liiguvad. (lk 128)
  • Kui Halle härra Garneriga kokkuleppele jõudis ja tema olekust võis lugeda, nagu tähendanuks ema vabakslaskmine talle rohkemat kui miski muu siin ilmas, lasi Baby ennast teisele poole jõge viia. Olles raske valiku ees - kas seista elu lõpuni jalgadel või lahkuda oma viimasest ning tõenäoliselt ainsast elavast lapsest - valis ta selle, mis pojale rõõmu tegi, ega pärinud pojalt kunagi seda, mida Baby endalt küsis: milleks? Mida peaks üks üle kuuekümne aasta vanune mammi, kes lonkas nagu haige käpaga koer, vabadusega peale hakkama? Kui ta siis jala vabale maale pani, oli tal raske uskuda, et Halle teadis midagi, mida tema ei teadnud - Halle, kes polnud teinud ühtegi hingetõmmet vabana, teadis, et priius oli väärtuslikum kui miski muu siin ilmas. See hirmutas teda. (lk 129)
  • "Härra Garner, aga miks te kõik mind Jennyks kutsute?"
"Sest see nimi oli su ostupaberil, tüdruk. Kas see pole siis su nimi? Kuidas sa ise ennast nimetad?"
"Ei kuidagi," tunnistas Baby. "Ma ei nimetagi ennast kuidagi." (lk 129)
  • "Mina olen Suggs, härra. Selle nime andis mulle abikaasa. Tema ei hüüdnud mind Jennyks."
"Kelleks siis?"
"Babyks."
"Seda nüüd küll, aga..." härra Garneri nägu lõi taas roosatama, "mina sinu asemel jääksin Jenny Whitlow juurde. Proua Baby Suggs pole vabastatud neegrile kohane nimi."
Võibolla jah, mõtles ta, ent nimi Baby Suggs on kõik, mis oli talle tema "abikaasast" jäänud, kinnitas ta endale. (lk 130)
  • Nancy ja Famous surid Virginia rannikul laevas, enne kui see Savannah poole teele asus. Seda ta teadis. Neid uudiseid rääkis talle Whitlow'de kubjas rohkem selleks, et temaga sehvti teha, kui heast südamest. Laeva kapten viivitas sadamas kolm nädalat, et lahkuda täislastiga. Kubjas kõneles, et nende seas, kes trümmis kinnihoitud orjadest seda üle ei elanud, olid kaks Whitlow'de jõmpsikat, kelle nimed olid...
Kuid Baby teadis nende nimesid. Teadis ning surus rusikad kõrvadele, et mitte neid nimesid tema suust kuulda. (lk 131)
  • "Kosta mu eest, Jenny. Kas sa enne minu juurde tulekut kunagi kusagil paremini elasid?"
"Ei, härra," kinnitas Baby. "Mitte kusagil."
"Kui kaua sa Kuldses Kodus elasid?"
"Vist kümme aastat."
"Tundsid sa meil kunagi tühja kõhtu?"
"Ei, härra."
"Külma?"
"Ei, härra.".
"Kas keegi pani meil sulle käsi külge?"
"Ei, härra."
"Kas ma lasksin Hallel su vabaks osta?"
"Seda küll, härra," vastas ta mõttesse jäädes. Aga sulle jäi mu poeg ja mina olen vigane. Hüvituseks minu eest müüd sa teda ajutise tööjõuna veel pärast seda, kui mina olen juba taevas. (lk 133)
  • "Mis kirikud siin üldse on? Ma pole kümme aastat ühessegi kirikusse jalga tõstnud."
"Kuidas nii?"
"Polnud kuhu minna. Mulle ei meeldinud koht, kus ma eelviimasena olin. Siiski käisin seal iga pühapäev kuidagiviisi kirikus. Küllap on Jumal nüüdseks juba unustanud, kes ma niisugune olen." (lk 134)
  • Aga seesama neeger, pea longus ja moosivarga naeratus näol, võib äkitselt möirata nagu härg ning asuda toime panema uskumatuid tegusid. Ta võib haarata hammastega püssist, püssi hoidjale kallale karata, teha mida iganes. Sel juhul tuleb samm tagasi astuda, jättes kinnisidumise teise mehe hoolde. Muidu lõpeb lugu sellega, et sa tapad neegri, kelle elusalt kohaletoomise eest sulle makstakse. Ega neeger ole madu või karu, temalt ei saa nahka nülgida ja maha müüa või tapakaalu naela pealt nii ja nii palju raha teenida. (lk 135)
  • Valgetele, eriti aga koolmeistrile, oli otsekohe selge, et siit pole suurt midagi võtta. Kolme jõmpsikat (tegelikult nelja, sest naine oli põgenedes ühe juurde sünnitanud), keda nad olid lootnud elusalt ja tervelt tagasi Kentuckysse viia ning seal õiges vaimus kasvatades tööle rakendada - Kuldne Kodu vajas hädasti töökäsi - ei olnud enam. Kaks neist lamasid, silmad pärani, saepurus, kolmanda veri voolas mööda peasüüdlase kleiti alla; kleit kuulus naisele, kellega koolmeister oli teiste ees hoobelnud, kes oli talle head tinti ja neetult maitsvat suppi valmistanud ning triikinud ta kraesid nii, nagu talle meeldis, peale selle, et ta oli veel oma kümme aastat võimeline lapsi sünnitama. Nüüd oli naine peast segi läinud, sest vennapoeg oli teda halvasti kohelnud, liiga rängalt peksnud, mille tulemusena oli naine meeleheites põgenenud. Koolmeister oli noominud oma vennapoega, käskides tal järele mõelda, kuidas käituks ta oma hobune, kui ta teda dresseerides liiga rängalt nüpeldaks. (lk 136)
  • Nad sidusid laenatud muula koolmeistri hobuse küljest lahti ja köitsid aia külge: muul oli kaasas selleks, et viia põgenenud naine sinna, kuhu ta kuulus. Siis kappasid nad, päike pea kohal säramas, minema, jättes šerifi kõige veidramate neegrite hulka, keda nad eales olid näinud. Järjekordne tõend selle kohta, kuidas toimib niinimetatud vabadus inimestele, kes vajavad pidevat hoolt ja juhatust, mis hoiaks neid eemal kannibalismist, mida nad ise eelistaksid. (lk 137)
  • Kodutee viis ta läbi veel vaevu silmahakkavate kalmukohtadega surnuaia, mis oli sama vana kui taevas ja kus valitses ärevus surnud miami indiaanlaste seas, kes ei tahtnud neid katva mulla all enam rahus puhata. Nende pea kohal kõndisid nüüd sootuks võõrad inimesed, neid padjana toetavasse maasse rajati maanteed; rajatavad kaevud ja hooned müksisid nad igavesest unest ärkvele. Olles pahased mitte niivõrd oma rahu häirimise pärast, vaid oma rumala usu tõttu, et maa on püha, mõmisesid nad Lickingi jõe kallastel, ohkisid Catherine tänava puude lehestikus ning ratsutasid tuule seljas seasulgude kohal. (lk 141-142)
  • Kui ajalehes ilmus neegri pilt, ei kaasnenud sellega kunagi niisugust lugu, mida sa kuulda oleksid tahtnud. Südamekambreid läbis hirmusööst, kui nägid lehes neegri nägu, sest päris kindlasti ei olnud tema pilt seal sellepärast, et tal sündis terve laps või et tal õnnestus tänavajõugu käest ära joosta. Ei saanud ka arvata, et ta on tapetud, sandiks löödud, kinni võetud, ära põletatud, vangi pandud, piitsa saanud, elupaigast välja tõstetud, jalge alla trambitud, vägistatud või petta saanud, sest see polnud ajalehe jaoks küllalt väärt uudis. Temaga pidi olema juhtunud midagi ebatavalist - midagi, mis pakkus valgetele huvi oma ennekuulmatusega, pani nad läbi hammaste vilinal sisse hingama, kui mitte õhku ahmima. Ja ilmselt oli raske leida neegritest uudiseid, mis oleksid võtnud Cincinnati valgel elanikul hinge kinni. (lk 141)
  • Terved linnad olid puhastatud neegritest; üksnes Kentuckys toimus ühe aasta jooksul kaheksakümmend seitse lintšimist; neli värviliste kooli oli maha põletatud; täiskasvanud mehi nuheldi nagu lapsi, lapsi nüpeldati sama rängalt kui täiskasvanuid; musti naisi vägistati grupiviisiliselt, mustad mehed tehti puupaljaks, neil murti kaelad. Stamp haistis naha, naha ja sooja vere lõhna. Nahk nahaks, aga lintšimistules keev inimveri oli hoopis midagi muud. See tekitas võigast haisu. Too hais tõusis North Stari veergudelt, tunnistajate suudelt, sööbis käsitsi kirjutatud kõverikesse tähtedesse. Sündmusi kajastanud ja sõnadest arvestades asjaolu, et kubisevad dokumendid ja petitsioonid, mida anti üle igale institutsioonile, kes võis neid lugeda, haisesid samuti. (lk 163)
  • Olles sündimisest peale Joosua, muutis ta oma nime pärast seda, kui oli pidanud oma naise andma üle oma peremehe pojale. Andis üle selles mõttes, et ta ei tapnud kedagi, sealjuures ka ennast mitte, sest naine oli tahtnud, et ta jääks ellu. Kuhu ja kelle juurde on tal siis veel tagasi minna, oli naine teda veennud, kui poiss temast tüdib. Ta otsustas, et tänu sellele kingile ei võlgne ta kellelegi midagi. See kustutas kogu ta tänuvõla. Ta arvas, et temast saab ilma võlakoormata mässaja, ususalgaja, koguni joodik ja teatud mõttes nii ka juhtus. Aga selle võlgadeta eluga polnud midagi peale hakata. (lk 167)
  • Valged uskusid, et olgu neegril kui tahes head kombed, on tema tumeda naha all ikkagi džungel. Kärestikuliste mittelaevatatavate jõgede, liaanidel kiikuvate kisavate paavianide, tukkuvate madudega, kelle punane suu on valmis nende, valgete heledat verd nautima. Mõnes mõttes on neil õigus, leidis Stamp. Mida enam nägid värvilised vaeva, et veenda valgeid, kui leebed, kui nutikad ja armastavad, kui inimlikud nad on, mida enam nad kulutasid end, veendes valgeid milleski, mis oli nende jaoks endastmõistetav, seda paksem ja läbimatum džungel neisse kasvas. Kuid seda džunglit polnud nad toonud kaasa oma endisest (elamisväärsest) kodupaigast. See oli džungel, mille valged ise olid neisse istutanud. Ja see kasvas. See levis. Levis kogu nende eluaja ja ka pärast seda, kuni tungis valgetesse, kes selle olid istutanud. See puudutas igaüht neist. Muutis neid, andis neile teise näo. Tegi nad õelaks, sõgedaks isegi, halvemaks, kui nad ise tahtsid olla, sest nad kartsid nii väga omaloodud džunglit. See kisav paavian elas nende enda valge naha all, punased suud kuulusid neile endale. (lk 180)
  • Et iga valge võib teha sinuga kõike, mis talle pähe tuleb. Mitte ainult tööle sundida, tappa, sandistada, vaid sind ka rüvetada. Nii ära pilastada, et sa ei saa enam iseendale meeldida. Sedavõrd häbistada, et sa ei mäleta, kes sa oled, ega suudagi seda enam meelde tuletada, ning et kuigi tema ning paljud teised elasid selle läbi ja said sellest üle, ei või ta iial midagi niisugust lasta sündida oma lastega. Kõige kallim, mis tal on, on lapsed. Rüvetagu valged teda, kui tahavad, aga mitte tema parimat, kaunist, kõige võluvamat osa temast, mis on puhas. (lk 226)
  • Selle kinnituse järel Denver lahkus, kuid jõudis märgata tagaukse kõrval riiulil neegripoissi, suu raha täis. Selle pea oli nii kuklas, kui vähegi olla sai, ja käed taskusse surutud. Kaks pungis silma nagu kuud ja ammuliaetud punane suu - see oligi kogu nägu. Juusteks oli hulk laiade vahedega lõpuni sisselöömata naelu. Poiss oli põlvili. Suu oli nagu koobas ja münte täis, et pista neid pihku kirjakandjale või mõnele teisele pisiteenuse osutajale, kuid selles võis hoida ka nööpe, juuksenõelu või metsõunatarretist. Risti üle aluse, millel ta põlvitas, oli kirjutatud: "Teie teenistuses." (lk 229)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel