Džungel

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Džungel Malaisias

Proosa[muuda]

  • Valged uskusid, et olgu neegril kui tahes head kombed, on tema tumeda naha all ikkagi džungel. Kärestikuliste mittelaevatatavate jõgede, liaanidel kiikuvate kisavate paavianide, tukkuvate madudega, kelle punane suu on valmis nende, valgete heledat verd nautima. Mõnes mõttes on neil õigus, leidis Stamp. Mida enam nägid värvilised vaeva, et veenda valgeid, kui leebed, kui nutikad ja armastavad, kui inimlikud nad on, mida enam nad kulutasid end, veendes valgeid milleski, mis oli nende jaoks endastmõistetav, seda paksem ja läbimatum džungel neisse kasvas. Kuid seda džunglit polnud nad toonud kaasa oma endisest (elamisväärsest) kodupaigast. See oli džungel, mille valged ise olid neisse istutanud. Ja see kasvas. See levis. Levis kogu nende eluaja ja ka pärast seda, kuni tungis valgetesse, kes selle olid istutanud. See puudutas igaüht neist. Muutis neid, andis neile teise näo. Tegi nad õelaks, sõgedaks isegi, halvemaks, kui nad ise tahtsid olla, sest nad kartsid nii väga omaloodud džunglit. See kisav paavian elas nende enda valge naha all, punased suud kuulusid neile endale. (lk 180)
    • Toni Morrison, "Armas". Tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, 1997
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel