Kilpkonn

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ernst Haeckeli illustratsioon raamatust "Kunstformen der Natur" (1904), tahvel 89.
Virginia Frances Sterret, illustratsioon teosele Old French Fairy Tales (1920)

Kilpkonn on roomaja kilpkonnade perekonnast (Testudo), laiemalt võttes ka kilpkonnaliste seltsi (Testudines) liige.

Proosa[muuda]

  • Kilpkonn haub mune, oodates nendest kajakaid; välja tulevad tal aga vaid kilpkonnakesed. (lk 39)
  • Kilpkonn elab kaua sellepärast, et ta käib oma teed pikkamisi. (lk 42)


  • Kui Looja kuulaks Poeeti, siis looks ta lendava kilpkonna, kes viiks maa turvalisuse üles taevasinasse.


  • Olen naine, kes on püütud armastuse lõksu, armastuse õuduse lõksu. Armastuse halvatus. Nagu raske, surmava kilbi all lõksus olev hiiglaslik kilpkonn, keha jäljend, mis keha maad ligi surub... Katsusin temaga nädal aega mitte kohtuda. See katse kukkus läbi. (lk 32)


  • Üks kilpkonn hiivas end piki jõeserva edasi, muutis siis kurssi ja ronis kuivale. Üsna tema kannul tuli sama suunda hoides teine. Kehast justkui eemalehoidva kausikujulise kilbi all oli neli luuplaadikest. Teine kilpkonn liikus rohus kiiresti, et esimesele kärmelt selga ronida. Vankumatu enesekindlusega toetas isane oma esijalad emase õlgade juures maha. Nad embasid teineteist: isane laskis kaela allapoole, emane sirutas enda oma üles vastu, nende pead patsatasid kokku. Emakilpkonna ihalev kael sirutus mängeldes nagu sõrm isase poole, riskides kilbist väljapoole jäävate ohtudega, et küündida isase näoni. Rasked teineteise vastu käivad kilbid segasid ja justkui pilkasid õõtsuvate peade puudutust.
    • Toni Morrison, "Armas". Tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, 1997, lk 99


  • Igatahes tundub, et meie teadvuses on kilpkonnakujuline auk. Kõigil mandritel, kus kilpkonni elab, vaatas ürginimene, kuidas need elukad puunotil peesitasid (või sulpsatusega vette kadusid, kui inimene lähemale looberdas), ja miskipärast tekkis tal ettekujutus, et selle looma suurem väljaanne kannab maailma oma seljas.
    • Terry Pratchett, Stephen Briggs. "Kettamaailma teejuht". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak 2004, lk 7


  • Mulle meenus, kui hea oli tol päeval Maarja tütarde koosolekul minestada, ja hakkasin mõtlema, kui tore oleks kohe sealsamas autos kokku kukkuda. Kadestasin kilpkonni nende kilbi pärast, mis lasi neil soovi korral silmapiirilt kaduda.


Luule[muuda]

Elab sugu oma suguelu,
inim sugu oma inimelu,
vana kaamel kahe-küüru-elu,
kilbi all või kilbi peal
elab kilpkonn oma õilsat elu,
ära küsi, ma ei tea,
kuidas läheb minu elu.

  • Hando Runnel, "Elu" I kogus "Mõru ning mööduja" (LR 14/1976), lk 30