Poomine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pisanello, 1436–1438

Proosa[muuda]


  • Prints omalt poolt oli välja mõelnud uue nalja, millest ta lootis palju. Ta oli nõudnud järgmiseks hommikueineks vähke ja kavatses veeta päeva, meisterdades väikest võllast, kuhu ta kavatses kõige ilusama neist loomakestest üles puua. Keedetud vähi punane värv ei võinud jätta mingit kahtlust selles, millele taheti vihjata, ja nii oleks tal lõbu olnud puua kardinal sümboolselt, oodates, kuni ta puuakse tõeliselt. Seejuures aga ei või keegi talle ette heita muud kui vaid vähi ülespoomist. (lk 180)
  • Vahepeal riputas prints vähi nööri otsa. Seejärel pistis ta võlla püsti põrandasse ja pahvatas naerma.
La Ramée naeris kõigest südamest kaasa, ilma et oleks ise täpselt teadnudki, mille üle, ja valvurid ühinesid nendega.
Grimaud ei naernud. Ta astus la Ramée juurde ja ütles, osutades vähile, mis keerles nööri otsas:
"Kardinal."
"Kelle poosid Tema Kõrgus hertsog de Beaufort," lisas prints, naerdes üha kõvemini, "ja isand Jacques Chrysostôme la Ramée, kuninglik politseiohvitser."
La Ramée huulilt pääses hirmukarjatus, ta tormas võlla juurde, kiskus selle põrandast välja, murdis kiiruga katki ja viskas tükid aknast välja. Ta tahtis ka vähi neile järele saata — niivõrd oli ta pea kaotanud -, kuid Grimaud haaras tal selle käest.
"Maitseb hea," ütles ta. (lk 182)


  • Sõiduhoog takerdus Doorniki tänavail, mis olid inimestest tulvil; nagu möödujate vastustest selgus, suundus kogu see rahvasumm turuplatsile, vaatama, kuidas puuakse Adriani-nimelist rätsepat, keda süüdistati kalvinismis. Rätsepa naine oli samuti surma mõistetud, aga kuna leiti olevat sündsusetu, et üks naisolevus oma lipendavate seelikutega publiku pea kohal maa ja taeva vahel kiigub, siis pidi ta vana tava kohaselt elusalt maha maetama. See julm ja totter teguviis täitis Zenoni õudusega, kuid ta peitis oma pahameele ükskõikse ilme taha, olles võtnud endale reegliks missaraamatu ja piibli vahelistesse tülidesse puutuvais küsimusis mitte iialgi oma arvamust avaldada. (lk 105)


  • Juss vaatas natukene aega magavat lehma ja kuulis selgesti, kuidas see mäletses, sulges siis ukse, ronis lauda otsast üle aia, kus ta oma kätt kriimustas, ilma et ta seda oleks märganud, läks lähedale kuuse alla, millel üks oks oli nii madalas, et ta ulatus seda kikivarbaile tõustes puudutama. Siin võttis ta pükstelt nööritüki, millel alles silmus otsas oli. "Eks olnd hea, et ta jätsin," mõtles Juss silmuse kohta, "nüüd on valmis, põle tarvis teha." Nõnda mõeldes sidus ta nööri otsa kuuseoksa, pistis pea silmusesse ja tõmbas jalad kõverasse. Sealt Madis ta koidikul leidiski, kui ta tahtis kuusikusse minna jumala asjade üle järele mõtlema.

Luule[muuda]

Läksin koju tagasi, vaatasin ringi
Külavahel oli väga vähe meeshingi
Ühel oli viinaviga, teisel tõbi mingi
Kolmas oli abielus, aga tõmbas ringi
Jüri tahtis päevast päeva ennast üles puua
Haletsusest külavahel anti talle juua
Viies oli rullnokk ja kuues polnud sedagi
Nii et põhimõtteliselt polnud seal kedagi

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel