Päästmine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Proosa[muuda]

  • Terve kurva nädala vaagisid vanemad võimalusi. Nad võisid viia tütre mandrile, sünnituse ära oodata ja lapse heidikute varjupaika anda. Mõte ei meeldinud neile, ja kui nad olid Mary-Jacobine'iga kõnelnud, oli see neile veelgi vastumeelsem. Sellele rääkis häälekalt vastu kõik, mis oli nende südamele kallis: klooster, vaimulikust vend ja abtissist õde, tavaväärikus.
Muidugi jäi veel abielu. Nad hindasid abielu kõrgelt ja see oli ainus võimalik viis päästa kõlblust, nii nagu nemad sellest aru said. Kas võiks tütre mehele sokutada? (lk 44)
  • [Victoria Cameron:] Minu meelest tahtis Zadok mulle näidata, et kui mina teda ei võta, siis võtab Kurat, lootes ehk, et muudan tema päästmiseks meelt. Mind aga pole kasvatatud usus, et teisi inimesi on võimalik päästa. Kui inimene ise ennast ei päästa - see tähendab, niivõrd, kuivõrd keegi ennast päästa saab - , siis ei saa keegi teine seda tema eest ka teha. (lk 204-205)


  • Tulemägi ei andnud pikaks arupidamiseks mahti — enamasti on just tähtsate ajalooliste sammude astumisega kole kiire. Hallsilm tajus kõigi meeltega, et elu päästmiseks tuleb saarelt lahkuda. Aga ta polnud ju parve ehitanud selleks, et ainuüksi oma elu päästa! Neid norisevaid tondinahku oli võimatu kaasa tulema sundida. Ometi ei tohtinud ju tondinahkade sugu maa pealt otsa saada! Niisamuti, nagu Hallsilm oli puude ja põõsaste seemneid kaasa kogunud, niisamuti pidi ta kas või väikese osa tondinahkade karjast siit eemale viima. Üksainus tondinahk, olgu ta või agar ning hakkaja Hallsilm, ei saa iialgi terve rahva asemele astuda. (lk 17)
  • Salkkond musta-valgekirjusid merekoeri sagis rannaribal. Roosad keeled ripakil, pikkade karvade küljest vesi nirisemas, suured sabad nagu tüürid taga, jooksid nad edasi-tagasi. Hallsilm sirutas kaela. Merekoerad sikutasid tondinahku madalast veest, murdlaine vahu seest kuivale. Paar päästelooma sukeldus, pea ees, vette, läks tükk aega, enne kui nad taas pinnale tulid. Jõudsalt ujusid nad tagasi kaldale, saputasid karva kohevile. Nüüd märkasid ka teised merekoerad ennast kuivatada. Nad raputasid ennast agaralt, piiskade pilved kerkisid õhku ja veeudu sees süttisid ning kustusid väikesed vikerkaared. Ent merekoertel polnud pikemalt aega iseendaga tegelda: nad hakkasid pooluimaseid tondinahku veepiirilt eemale lohistama. Jõuetud hallid olevused seati kaljurahnu ette ritta. Hallsilmal oli nüüd kerge oma kaaslasi üle lugeda. Keegi polnud lainete möllus ära kadunud.
Merekoerad tegutsesid asjalikult. Nad tirisid vees ulpivad korvid kaldale, haarasid üksmeelselt liaaniköiest kinni ja sikutasid parvejäänusedki merest välja. (lk 24-25)


  • Jim kirjutas mulle kirju, kui ta oli minu ja Lone juurest Observatoriegatani üüritoakesse kolinud, enne Beckombergat.
"Kallis Jackie, mul on sinu abi vaja. Tule pärast kooli natukeseks siia, Jackie. Ainult sina saad mind praegu päästa. Kas sa võiksid siia tulla? Ma olen nii üksi."
Ma ei vastanud kunagi tema kirjadele. Ma ei teadnud, mida vastata, sest ma olen alati tundnud, et mina ei suuda teda ka parima tahtmise juures päästa. Lõpuks on päästja alati keegi teine, Sabina-sugune naine või alkohol. (lk 15)