Kiri (post)

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Armastuskiri (Ferdinand Georg Waldmüller, 1849)
Otto Bache, "Neiu kirja pitseerimas" (1862)
Josefine Swoboda, "Kiri" (1886)
Emma Müller Edle von Seehof, "Armastuskiri" (1880)


Proosa[muuda]

  • D'Artagnan ei hakanud end enam lõbustama kirja ülelugemisega - ta teadis, mida see sisaldas, vaid otsis ainult aadressi. See oli "Du Valloni loss". Muud andmed oli Porthos unustanud lisamast. Oma upsakuses uskus ta, et kõik peavad tundma lossi, millele ta oli andnud oma nime. (lk 66-67)
  • Kirjad valmis, asetasid mõlemad need kahte ümbrikusse nii, et aadressi võis lugeda ainult välimist ümbrikku lahti rebides. Seejärel astusid nad teineteise juurde ja vahetasid naeratades kirjad.
"Kui minuga juhtub õnnetus," ütles Bragelonne.
"Kui mind tapetakse," ütles de Guiche.
"Ärge muretsege," ütlesid mõlemad korraga.
Siis sülelesid nad teineteist vennalikult, mässisid end mantleisse ja vajusid nooruse võluvasse unne, nagu magavad ainult linnud, lilled ja lapsed. (lk 348)


  • Ta jooksis välja tee peale.
"Ole kena ja vii see kiri kohe Pipi Pikksukale kätte," ütles ta. "Sellega on kiire."
Kirjakandja vaatas esmalt kirja ning siis Pipit.
"Kas sina ise polegi Pipi Pikksukk?" küsis ta.
"Kahtlemata, kelleks sa mind siis kavatsesid pidada? Abessiinia keisrinnaks või?"
"Noh, aga miks sa siis ise seda kirja ei võta?" küsis kirjakandja.
"Miks ma ise kirja ei võta? Kas m i n a peaksin kirja võtma? Ei, see läheb nüüd küll juba liiale! Kas nüüdsel ajal peavad inimesed ise oma kirju kandma? Milleks on siis olemas kirjakandjad? Siis võiks nad ju kõik korraga prügimäele saata. Ma pole veel kunagi midagi nii tobedat kuulnud! Ei, mu poiss, kui sa oma tööd niimoodi teed, ei saa sinust kunagi postkontori ülemat, usu mind!" (lk 122)
  • Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk


  • "TERE, KALLIS MATI!
KUIDAS SINA ELAD? MEIE ISAGA OLEME HEAD LAPSED — ESIMESE EKSAMI EEST SAIME MÕLEMAD "5"!
LOODAN, ET SINULGI LÄHEB HÄSTI!
PEA MEELES, JONNIPUNN! ÄRA SÖÖ PUTRU, MUIDU KASVAD SUUREKS! ÄRA PESE KAELA! MINE PAREM SEENETAMA! ÄRA KUULA KELLEGI SÕNA, MUIDU..."
Selle koha peal kiri katkes.
Mati südamel hakkas soe — see oli ju nende jonnipunnimäng! Seda armastasid nad isa ja emaga ikka mängida!
Pikemalt mõtlemata murdis Mati paberilehe pooleks, pistis ema kirja pluusitaskusse ning kirjutas puhtale lehele trükitähtedega vastuse.
KALLISSJONIPUNI MAISÕITNKI JÄNESETAKSUKA TARTTUSE JA MULL POLEKI UT SÕPRA KELE NIMI ON UNEMATI. (lk 33)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979


  • Ainult kirjad, mida nad teineteisele saatsid, olid nummerdatud — siis oli kohe teada, kui mõni kiri kaduma läks — ja Tõnu kirjutas sõjaväest, rubla "Sirbi" vahelt sain kätte, samuti kirjast number kuuskümmend. Aitäh. (lk 18-19)
  • Isa sosistas, et kirjakandja on toriseja mees, kes ei räägi muust kui oma haigusest. Aga mina ei saanud isa uskuda, sest kirjakandja naeratas mulle nüüdki, kui ütlesin, et tundsin ta ära ja et ta tegi lapsepõlves mulle palju rõõmu kirju tuues. Tol ajal ei pistetud kirju postkasti. Kirjakandja helistas ukse taga ja alles siis, kui keegi ei tulnud uksele vastu, pani posti postkasti. (lk 37)

Luule[muuda]

Pliiatsit veab väikemees
mööda lehekülge,
kuigi põlvepikkune —
kirjatarkus selge!
...
Kiri tõesti tore sai —
Tukski tegi pleki!
Päris alla maalib poiss:
"TOOMAS ISE TEKI."

  • Heljo Mänd, "Kiri", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 48