Vaha

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Oh sukki neid, mis lõppeda ei taha!
Kuis otsib hingeldes mu põlev suu,
Et läheneks ju kord see võrratu
Batist- ja pitsivaht... Kui valge vaha
 
Sul läigib ihu... Maitsen sooja naha
Siidsiledust ja — nagu õilmepuu
Kõik õilmed kevadtormil — sama ju
Ma sajan suudlusi su pääle maha.

  • Marie Under, "Sina ütled" kogus "Sonetid". Siuru 1917, lk 55


Raskelt valgub vaha üle lühtri vase,
peeglis tuhmid varjud, minu valge ase.
Laman laastukotil, ihust soojus hajund,
sinkjad sõrmed rinnal, huuled aukuvajund.


Ma seisan mesilastaruna
ja tahan ma siis või ei taha,
pean endasse varuma, varuma
lillede lõhna ja vaha.

  • Paul-Eerik Rummo, "Ma seisan mesilastaruna" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 57


                            
Mõtlen: kui üksik ja valge
jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid
ja tumedat meekärjevaha
otsekui hõnguks sealt nüüdki
ja otsekui oleks mu pihud
mustlepa verega võitud
ning vislapuuvaiguga ihu.