Narratiiv
Proosa
[muuda]- ... - ajaloos pole kordusi. Korduvad lood möödunud aegadest. Ajaloos pole ka korda, korrastatud on ajaloolase (ajaloofilosoofi) narratiiv oma alguse ja lõpu, aluse, öeldise, sihitisega. /---/ "Uus keskaeg" on tsüklilise ajalootaju väljendus. Igasugune "uus" viitab "vana" tagasipöördumisele. "Keskaeg" on sealjuures vaid mugav metafoor, segadusteaja sünonüüm kollektiivses ajaloomälus.
- Marek Tamm, "Kaasaegne keskaeg". Vikerkaar 4/5 1998
- Narratiivi märksa suurem kohalolu visuaalses kunstis, kui seda seni on arvatud. Eelduseks on võetud, et jutustamine on kunsti olemuslik osa — niihästi figuratiivses kui ka abstraktses kunstis. Vähesed seni ilmunud piltnarratiivi käsitlused [---] vaatlevad jutustusena vaid mingi kindla teema illustratsiooni, tõepoolest otseselt "lugu jutustavat" maali. Samas võib jutustust leida ka mittefiguratiivsest kunstist, selles võib osaleda ka näiteks must ruut. Tsitaat või vihje varasematele tuntud töödele on käsiteldavad ümberjutustusena. (lk 1622)
- Üheks lähtepunktiks peaksin siiski narratiivi olemuslikku kuulumist verbaalse väljenduse juurde. Jutustust võib vaadelda verbaalse väljenduse äärmusliku manifestatsioonina, vahendina, mille abil luua võimalikke maailmu, mitteolemasolevat sõna abil. Teine verbaalne äärmus — luule — haakub oma sõna kõla ja rütmi poolest pigem muusikaga. Visuaalse väljenduse olemuslikuks avalduseks jutustus olla ei saa. (lk 1623)
- Virve Sarapik, "Kala: Tegelase ja tegevuse küsimusi", Akadeemia, 8/1998, lk 1621-1652
- [Renée:] "Punase Oktoobri jälgedel" oli meie viimse embuse film. Igaühele, kes tahab jutustamiskunsti mõista, peaks selle vaatamisest piisama; ei tea, miks ülikoolid õpetavad narratiivi põhimõtteid ikka kangekaelselt Proppi, Greimasi ja teiste tüütuste järgi, selle asemel et investeerida kinosaali ehitamisse. Sissejuhatus, intriig, aktandid, ootamatud pöörded, otsingud, kangelased ja kõrvaltegelased - piisab Sean Conneryst Vene allveelaevniku mundris ja mõnest õigesti paigutatud lennukikandjast.
- Muriel Barbery, "Siili elegants". Tõlkinud Indrek Koff. Varrak, 2012, lk 63
- Eestis on igaühel võimalus oma raamat välja anda. Kui annad Soomes teose välja ilma kirjastuseta, ei võeta sind kirjanikuna tõsiselt. Selle juures panebki mind imestama, et Eestis puudub teatavat laadi eksperimentaalne kirjandus, milles katsetatakse vormiga ning segatakse fakti ja fiktsiooni. Eesti kirjandus on rohkem traditsiooniline ja kesksel kohal on siin narratiiv.
- Heidi Iivari, intervjuu: Janno Zõbin, "Heidi Iivari asub Soome kultuuriveduriks Tartus" Postimees, 3. juuni 2020