Vihje

Proosa

Ema vaatas mind ja mina teda. Meie kummagi pilgus polnud jällenägemisrõõmu.

"Ah see ongi Marianne. Kui suureks teine juba kasvanud," sõnas siis ema ja sirutas minulegi käe.

Ma ei võtnud ta kätt vastu. Ma ei pidanud teret endale määratuks. Mina polnud ju Marianne, vaid Ann. Võõra eksitusest häbi tundes pugesin onunaise selja taha.

"Näe nüüd," noomis see sõbralikul häälel. "Muidu sa ei võõrasta ju, kuidas sa siis nüüd oma ema..." Ja lisas siis selgitavalt: "Me hakkasime teist Anneks kutsuma. Eidel oli kergem välja ütelda ja Amanda oli ka pahane, et sa tema tütarde nimed panid."

"Oh!" ehmatas ema, nii et ta mõlemad käed tõusid suu juurde. "Kus ma võisin teada, et ta pahaks paneb."

"Ää pane sellest tähelegi," rahustas tädi. "Sa tead ju küll, missugune see Amanda on. Eks sa nüüd või hakata last kutsuma, nagu ta ristitud on."

Aga ema ei saanud sellest vihjest veel aru, et ta peab mind ära viima.

Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995, lk 15-16

Tajudes me ehitame, võtame vastu mõned vihjed ja heidame kõrvale teised. Kõige vastuvõetavamad on niisugused vihjed, mis sobituvad ehitatavasse mustrisse kõige hõlpsamini. Mitmetähenduslikke vihjeid kiputakse käsitlema nii, nagu harmoneeruksid need ülejäänud mustriga. Ebakõlalist kiputakse kõrvale heitma. Kui need siiski vastu võetakse, tuleb eelduste struktuuri modifitseerida. Teadmiste kogunedes antakse objektidele nimed. Seejärel hakkavad nimed mõjutama seda, kuidas neid järgmine kord tajutakse: kord juba sildi külge saanud, lahterdatakse neid edaspidi kiiremini. Sedamööda, kuidas aeg läheb ja kogemusi kuhjub, paneme me oma sildisüsteemile üha rohkem lootusi. Nii kujuneb välja konservatiivne hoiak. See annab meile eneseusaldust. Iga hetk võib tekkida vajadus oma eelduste struktuuri modifitseerida, mahutamaks sellesse uusi kogemusi, kuid mida järjepidevamad on kogemused möödanikuga, seda julgemalt võime oma eeldusi usaldada. Me tabame end eiramast või moonutamast ebamugavaid fakte, mis keelduvad süsteemi sobitumast, et need meie kinnistunud eeldusi ei kõigutaks.
- Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015, lk 91-92

"Minule kingitakse alati vannisoolasid," kurtis Noobel. "Ja seepi ja mulliseepi ja taimeseepe ja tonnide kaupa muud vannitoakraami - ja mina ei jaga ära, miks, sest ma ei käi peaaegu kunagi vannis. Võiks ju arvata, et nad saavad vihjest aru..."
- Terry Pratchett, "Orikavana", tlk Allan Eichenbaum, 2004, lk 127

Sellest, et kabinetti kasutas nüüd kapten Porgand, sai aru mitte ainult selle järgi, et kapten Porgand istus kabinetis laua taga, kuigi see oli selge vihje, vaid ka selle järgi, et paberitöö oli ära tehtud ja paberid virna pandud - see avaldas alati muljet inspektor A. E. Pessimalile, mehikesele, kellel oli lõvi süda, kassipoja jõud ning sellise inimese nägu, meelelaad ja üldine olek, kelle kohta ka kõige paadunum arveametnik ütleks: "No vaadake teda! Kas ta teie meelest ei näe välja nagu tüüpiline arveametnik?" (lk 168-169)
"Te meeldite vanaemale," ütles Billy aukartust tulvil häälega, kui ta neid välja saatis. "Sellest on aru saada: ta ei visanud teid millegagi. Aga mõistlik oleks tubakas ja brändi kiiremas korras tuua, muidu võib ta okultselt pahuraks muutuda, kui te mõistate, mida ma öelda tahan, või pigem muidugi, mida ma öelda ei taha." (lk 218)
- Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

[Rosie:] "Kas sa tead, et kui õhtusöögi lõppedes serveeritakse seltskonnale greibimahla, antakse nii mõista, et vastuvõtja ootab külaliste lahkumist? Vein kaob laualt ja voilà, sulle tuuakse mahlaklaas, mis annab märku, et on aeg koju minema asutada. Kas see pole magnifique? Ma ei või seda kannatada, kui külalised liiga kauaks jäävad. Minus on vist pisut prantslast."

"No sa ju õppisid Prantsuse gastronoomiat, niisiis oled sa sama hästi kui prantslane."

"Oui," ütleb ta tõsiselt.

Rebecca Raisin, "Aria ratastel raamatupood", tlk Piret Lemetti, 2022, lk 57-58