Eiramine

Proosa

• Väikesed tondinahad ei olnud iialgi varem öisel ajal ärkvele tulnud ning nüüd olid nad kohkumusest keeletud. Pruunides pärani silmades peegeldus õudne öine valgus. Hallsilmal polnud võimalik nende meeletute pilkude eest kuhugi põgeneda. Lummuslik tulepilv muutis laineharjad läbipaistvaks, korallrahud tõusid merevahu seest välja ja hõõgusid punaselt.

Korraga viskusid väikesed tondinahad palmilehtede peale kummuli, nad vajutasid käed kõrvadele ja lamasid täiesti liikumatult. Ju nad uskusid, et hirmus nägemus kaob, rahulik uni tuleb tagasi, peagi on hommik ja nad ärkavad oma kodukohas rohelise muru peal. (lk 22)

• Aimée Beekman, "Tondinahad", 1977

• Gusts ei vastanud, lamas vaid kinnisilmi.

"Kas sa kuuled?" käis naine peale.

"Jah," vastas vana mees vaevaliselt ja avas vasaku silma. "Ma vist... suren..." jätkas ta viiv hiljem lakke vaadates, nagu räägiks endaga ja mitte üldse naisega.

Vilma vaikis. Seni polnud nad suremisest kõnelnud, kuigi teadsid hästi, et elu on läbi, teised nendevanused olid ammu mulla all. Võib-olla kartsid nad vikatimeest välja kutsuda, temast valjusti rääkides? Nüüd astus Gusts sellest vaikivast kokkuleppest üle ja Vilma arvates oli see niisama hea kui endale hingekella lüüa. (lk 19-20)

• Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23

• Tajudes me ehitame, võtame vastu mõned vihjed ja heidame kõrvale teised. Kõige vastuvõetavamad on niisugused vihjed, mis sobituvad ehitatavasse mustrisse kõige hõlpsamini. Mitmetähenduslikke vihjeid kiputakse käsitlema nii, nagu harmoneeruksid need ülejäänud mustriga. Ebakõlalist kiputakse kõrvale heitma. Kui need siiski vastu võetakse, tuleb eelduste struktuuri modifitseerida. Teadmiste kogunedes antakse objektidele nimed. Seejärel hakkavad nimed mõjutama seda, kuidas neid järgmine kord tajutakse: kord juba sildi külge saanud, lahterdatakse neid edaspidi kiiremini. Sedamööda, kuidas aeg läheb ja kogemusi kuhjub, paneme me oma sildisüsteemile üha rohkem lootusi. Nii kujuneb välja konservatiivne hoiak. See annab meile eneseusaldust. Iga hetk võib tekkida vajadus oma eelduste struktuuri modifitseerida, mahutamaks sellesse uusi kogemusi, kuid mida järjepidevamad on kogemused möödanikuga, seda julgemalt võime oma eeldusi usaldada. Me tabame end eiramast või moonutamast ebamugavaid fakte, mis keelduvad süsteemi sobitumast, et need meie kinnistunud eeldusi ei kõigutaks. (lk 91-92)
  • Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015