Hingekell

Proosa

• Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.
  • John Donne, "Devotions Upon Emergent Occasions" (1624), Meditatsioon 17. See on ühtlasi Ernest Hemingway romaani "Kellele lüüakse hingekella" moto. Eesti keelde tõlkinud Enn Soosaar.

• Prantslasi huvitavad harva ebatavalised kombinatsioonid või üllatusesitlused. Omades tohutut traditsiooniliste roogade tausta ("1000 viisi munade valmistamiseks ja serveerimiseks" on ühe selleteemalise prantsuskeelse raamatu pealkiri), tunneb prantslane suurimat naudingut hästituntud roast, mis on laitmatult valmistatud ja serveeritud. Näiteks täiuslik lambaliha-navarin nõuab mitmeid toiminguid, sealhulgas pruunistamist, hautamist, kurnamist, koorimist ja maitsestamist. Protsessi kõik etapid, ehkki neid on lihtne teha, mängivad kriitilist rolli ja kui mõni neist kõrvaldatakse või kombineeritakse mõne teisega, kannatab navarin'i tekstuur ja maitse. Üks peamisi põhjusi, miks meile liigagi tuttav pseudoprantsuse kokakunst heale prantsuse kokakunstile kaugelt alla jääb, on just seesama etappide vahelejätmine, protsesside kombineerimine või koonerdamine selliste koostisosade pealt nagu või, koor ja - aeg. "Liiga palju vaeva", "liiga kallis" ja "kes see ikka vahet teeb" on hea toidu hingekellad. (lk viii, eessõna)
  • Julia Child, rmt: Simone Beck, Louisette Bertholle, Julia Child, "Mastering the Art of French Cooking", NY: Alfred A. Knopf, Inc., 6. trükk, 1964

• Oma universaalse-otsinguis oli Havel ometi veendunud Euroopa missioonis ja erilises vastutuses. John Donne'i kuulsa hingekella löömise motiivi vaimus uskus Havel iga inimese kohustusse vastutada kogu maailma ees, küsides idaeurooplastelt tiibetlaste inimõiguste rikkumise kontekstis retooriliselt, kas neil on üldse õigust nõuda endile vabadust, nõutamata seda samal ajal kõigile allasurutud rahvastele.
  • Maria Mälksoo, "Ida-Euroopa ideoloogi lahkumine", Diplomaatia nr 101/102, veebruar 2012 (järelehüüe Václav Havelile)

• Vilma vaikis. Seni polnud nad suremisest kõnelnud, kuigi teadsid hästi, et elu on läbi, teised nendevanused olid ammu mulla all. Võib-olla kartsid nad vikatimeest välja kutsuda, temast valjusti rääkides? Nüüd astus Gusts sellest vaikivast kokkuleppest üle ja Vilma arvates oli see niisama hea kui endale hingekella lüüa.
  • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23