Ernest Hemingway

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ernest Hemingway, 1923

Ernest Miller Hemingway (21. juuli 1899 – 2. juuli 1961) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik.

Proosa[muuda]

  • Neljanda kai ääres seisab 34-jalaline jaulitaglasega jaht kahega neist kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes maailma eri paikades 28- kuni 36-jalaste paatidega ringi purjetavad ja Eesti ajalehtedele artikleid saadavad. Need artiklid on Eestis väga populaarsed ja nende eest makstakse autorile üks dollar kuni dollar kolmkümmend senti veeru eest. Need lood paiknevad ajalehtedes seal, kus Ameerika ajalehtedes asuvad pesapalli- ja jalgpalliuudised, ja ilmuvad pealkirja all "Meie kartmatute rännumeeste saagad". Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest. Kui kohale jõuab, sõidavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu niisama õnnelikud kui inimesed Alzira III-l. Vahva on olla kartmatu rännumees.
    • "Kellel on ja kellel pole", tõlkinud Mart Kangur, Kupar 2001, ISBN 9985-61-247-7, lk 212
    • At pier four there is a 34-foot yawl-rigged yacht with two of the three hundred and twenty-four Esthonians who are sailing around in different parts of the world, in boats between 28 and 36 feet long and sending back articles to the Esthonian newspapers. These articles are very popular in Esthonia and bring their authors between a dollar and a dollar and thirty cents a column. They take the place occupied by the baseball or football news in American newspapers and are run under the heading of Sagas of Our Intrepid Voyagers. No well-run yacht basin in Southern waters is complete without at least two sun-burned, salt bleached-headed Esthonians who are waiting for a check from their last article. When it comes they will set sail to another yacht basin and write another saga. They are very happy too. Almost as happy as the people on the Alzira III. It's great to be an Intrepid Voyager.
    • "To Have and Have Not" (1937), 24. ptk

Tema kohta[muuda]

  • Hemingway "kõvaks keedetud" stiilis (hard boiled style) pole jälgegi tammsaarelikust mõtteihumisest teesi ja antiteesi vahel. Dialoog on nentiv, mitte arutlev. Hemingway dialoog on pealtnäha tühi, kavatsuslikult sisutu, kõneldakse igapäevastest tühiasjadest, kuid mõeldakse midagi muud, valusamat, tähtsamat. Näiliselt stiilitühja kõnekeelsuse alla on pressitud sageli plahvatuseni traagilist, paratamatuse tuska, otsekui elu- ja surmaviha. See, m i s o n, ja see, m i l l e s t k õ n e l d a k s e, on nagu kaks ise asja. (lk 20-21)
  • Hemingway kujutab elukudet seda otsekui käega katsudes, esemeliselt, konkreetselt, lähedalt. Tammsaare peab lugu intellektuaalsetest-emotsionaalsetest seiklusretkedest. Hemingway fikseerib asja paratamatust, Tammsaare asja paradoksaalsust. Mõlemad umbusaldavad suuri sõnu, nagu kuulsus, kangelaslikkus, igavene mälestus jne., kumbki püüab oma vahenditega läbi tungida näilisusest tõelisuseni. (lk 21)
  • Näiteks huvitab Hemingwayd silmanähtavalt elu ja surma piirsituatsioon. See motiiv kerkib korduvalt esile, olgu siis rindesõjas, karistusaktsioonides, jahil, härjavõitlusel või mujal. Motiivi käsitluses ja kujunduses ilmneb Hemingwayle omane stiililine rütm, näiliselt hooletu lakoonilisus opositsioonis oma sünge ja piinava sisepoolega. Surmast kõneldakse lihtsalt nagu viskijoomisest või ei kõnelda üldsegi, kui toimub piiriületus, kas viirastuse ja tõeluse ristlõikes ("Kilimandžaaro lumi") või päris ratsionaalses mõttekäigus, et jäänud minuteid tuleb kasulikult kulutada (Robert Jordani juhtum). Seesugune pealistekst võimendab teksti alla surutud traagilist paratamatusetunnetust. (lk 21-22)
  • Hemingway stiili on püüdnud jäljendada mustmiljon hilisemat sõnaseppa, kuid tagajärjetult, sest stiili kui orgaanilist struktuurinähtust selle sisemistes seostes on võimatu matkida. Väheseks jääb lakoonilisest ütlemisviisist, kui ei suudeta omandada stiili süsteemi, antud juhul eriti komplitseeritud pealis- ja allteksti opositsioonis. Jäljendajate mõnikord isegi artistlikult lakoonilise kesta all kõmiseb piinlik tühjus, samal ajal kui Hemingwayl napp-asjalik väljendus omandab struktuuri loova jõu. Hemingway näiliselt tarbekõnelist, tegelikult rangelt organiseeritud poeetilise kõne struktuuri ja stiili on raske edasi anda ka tõlkes, kus see pahatihti kaotab oma karguse ja lõdveneb vesteliseks. (lk 22)
  • Mitte külluse, meeltega tajutava helisevuse-värvikuse, ka mitte sädelevate mõtteparadokside (nendetagi saab läbi!), vaid askeetlikkuse, teadliku piiramise suunas liigub Hemingway kunstiline mõte. (lk 23)
    • Erna Siirak, "Stiil kui sõnakunsti fenomen", rmt: Erna Siirak, "Talendimaagia", 1987, lk 7-34


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel