Tõlkimine

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Tõlge)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tõlkijate kaitsepühak Hieronymus oma kabinetis Domenico Ghirlandaio maalil 1480. aastast.

Tõlkimine on tekstide teisendamine ühest märgisüsteemist teise, säilitades teatud vastavuse; tõlkimine kitsamas tähenduses on kirjaliku teksti teisendamine ühest inimkeelest teise. Tõlge on niisuguse teisenduse käigus saadud tekst. Tõlkija on inimene, kes tegeleb tõlkimisega, üldjuhul püsivalt või elukutseliselt.


  • Tõlkimine on vastavuste, mitte aseaine otsimine. Ta nõuab stiililist, võibolla isegi psüühilist kongeniaalsust.
  • Tsivilisatsioon on vaimsest ühisnimetajast hingestatud erinevate kultuuride lõppsumma ja tema põhiline liiklusvahend - nii metafüüsilises kui ka otseses mõttes - on tõlkimine, ümberpanemine.


  • Me ei saa kõnelda täiesti adekvaatsest tõlkest siis, kui tõlge annab edasi vaid autori sõnu, lauseid ja mõtteid. Ilukirjanduslik tõlge peab olema ka niisugune, milles oleks edasi antud kirjaniku individuaalsus, tema loomingulise meetodi omapära, see, mis üht kirjanikku eraldab teisest, lühidalt kirjaniku isiku­pärane stiil. Eesti keeles peab teatav teos jätma ka kunstimeisterlikkuse seisu­kohalt ligilähedalt samasuguse mulje, nagu sama teost lugedes algkeeles.



  • [T]õlkija kui loovisiksus on tõlkeloost praktiliselt välja jäetud. Tihti räägitakse tõlkijast seoses konkreetsete tõlgetega, harva tõlkija (tõlke)loominguga seoses.
    • Peeter Torop. "Tõlkeloo koostamise printsiibid". – Akadeemia nr. 2/1989, lk 349–384; lk 374


  • Tõlkimine on teadvuse põhimehhanism. Millegi väljendamine teises keeles on viis seda mõista / sellest aru saada.
    • Juri Lotman. "Semiotic space". - J. Lotman. "Universe of the Mind". Bloomington, Indianapolis: Indiana University Press, 1990, 123–130, lk 127


  • Euroopa sündis tõlkest ja tõlkes. Euroopa rajanebki vaid tõlgetel.
    • Henri Meschonnic. "Tõlkimise poeetika ajalooline ülevaade". – Vikerkaar, nr 2–3/2000, lk 108–124; lk 108


  • Tuleks juhtida tähelepanu kahele vastuolule prantsuse kirjanduslugudes: esiteks on need tõlkijad andnud keelde olulise panuse, kuid kirjandusloos on nende tõlgetele omistatud täiesti tähtsusetu roll [---].
    • Henri Meschonnic. "Tõlkimise poeetika ajalooline ülevaade". – Vikerkaar, nr 2–3/2000, lk 108–124; lk 113-114


  • [T]õlketeoste arvustused ei hinda neid tavaliselt üldse tõlgetena. Ja kui seda tehakse, siis enamasti ainult möödaminnes ning sääraste kulunud väljenditega nagu "soravalt tõlgitud," "originaalina loetav," "suurepärane tõlge" või "tundlikult tõlgitud" – sellised hinnangud on peaaegu alati ähmased ja näideteta. Arvustajad võtavad harva aega ja näevad vaeva, et võrrelda tõlget originaalkeelse variandiga, isegi kui nad selle keelega tuttavad on.
    • Katharina Reiss. "Translation Criticism – The Potentials & Limitations. Categories and Criteria for Translation Quality Assessment". United Kingdom: St. Jerome Publishing, 2000, lk 2. Tlk Kadri Truska[1].


  • Millest sõltub tõlketeose koht kultuuris? Kõige vähem näib see sõltuvat tõlkest enesest (selle kvaliteedist või kavatsustest). Olulisimaks teguriks võiks lugeda hoopis originaalteose prestiiži nii lähtekultuuris, maailmakultuuris kui ka vastuvõtvas kultuuris. Teisele kohale asetuks tõlkija prestiiž vastuvõtvas kultuuris ning alles seejärel tõlke enda headus või halbus vastavalt domineerivale hinnangukriteeriumile. (lk 58)
  • Tõlkimise seisukohast on hakatud tähtsustama tõlkijat, tunnistama tema töö vältimatut subjektiivsust, kahtluse alla seadma originaali ainumääravust tõlke suhtes, märkima tõlkimise seotust sotsiaalse konteksti ja ideoloogiatega. (lk 60
    • Klaarika Kaldjärv. "Autor, jutustaja, tõlkija. Borgese autofiktsioonid eesti keeles". Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007


  • Nendel harvadel kordadel, kui arvustajad tõlget üldse käsitlevad, keskenduvad nende põgusad kommentaarid tavaliselt tõlke stiilile, jättes kõrvale sellised võimalikud küsimused nagu tõlke täpsus, eeldatavad lugejad, tõlke majanduslik väärtus raamatuturul, tõlke seos ingliskeelses maailmas valitsevate kirjanduslike trendidega ja tõlke koht tõlkija karjääris. (lk 2)
  • Mida sujuvam on tõlge, seda nähtamatum on tõlkija ning arvatavasti seda nähtavam ka originaalteksti autor või mõte. (lk 1)
    • Lawrence Venuti. "The Translator’s Invisibility. A History of Translation". Second Edition. Routledge, 2008, lk 1. Tlk Kadri Truska[2].


  • Olen seda vankumatut usku, et tõlkija ainus eesmärk saab olla võimalikult autoritruu ja täpne, kuigi mitte sõnasõnaline tõlge. Mingit lisaeesmärki ei kujuta ma ette. Tõlkija peab enese maha salgama, varju jääma, tähtis on autor ja tema tekst. Kuigi – iga tõlkija isikupära jääb tõlkesse siiski ja paratamatult. Kuid me anname endale aru vastutusest. Autori ees ja ka lugeja ees.
  • Tõl­kekirjandus mõjutab suuresti lugeja keelekasutust, meie keele käekäiku üleüldse. Nõnda peaksid ka kõikvõimalikud põ­ne­vikud ja muu meelt lahutav lugemisvara olema väga hästi tõlgitud. Nad ei ole seda mitte alati.
  • Kui järele mõelda, siis ega ma ei teagi, mis on kerge tõlge. Igal tekstil on omad keerukused ja varrukast puistamise võimalust ei ole minul olnud. ... Tõlkijal on tõlkele õige maigu andmiseks tuhandeid võimalusi, tuleb ainult sobivad üles leida.


  • Meil on saja aasta jooksul välja kujunenud väga oluline tõlkija-õpetlase haritlastüüp, mida kohtab vähestes kultuurides. Pean silmas mitmekülgseid õpetlasi, kes märkimisväärse osa oma andest ja ajast suunavad tõlkimise (sh tõlgete toimetamise ja järelsõnastamise) teenistusse. [---] Nende töö jätkamine on möödapääsmatu ülesanne meie kõigi jaoks, kes me hoolime eesti tõlkekultuuri edendamisest.
    • Marek Tamm. "Eesti kultuur kui tõlkekultuur: mõned ajaloolised ja statistilised ekskursid". – Diplomaatia, märts 2010, nr 3, lk 2–4; lk 4


  • [Tõlge] on kiirendatud kultuurilise arengu vahend - lünki täitev vahend, millega on võimalik hüvitada kirjanduslikke, keelelisi ja kultuurilisi viivitusi.


  • Tõlge ja kultuur on loomuldasa kokkukuuluv mõistepaar. Tõlge on alati kultuurinähtus ja kultuur on alati tõlkeline. (lk 7)
  • Tõlkijate üheks missiooniks on suurendada kultuuri vastuvõtlikkust ja dialoogivõimet, nende kaudu aga ka kultuuri seesmist mitmekesisust. (lk 97–98)
    • Peeter Torop. "Tõlge ja kultuur". Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2011


  • [M]inu meelest ilukirjanduse tõlkija ei reeda midagi, vaid vahendab. Või igatahes nii peaks see olema. Vähemalt ei kuulu reetmine, moonutamine, sõnaväänamine tema mõiste juurde ega vihja sellele ka ükski eeltoodud põhitähendus. mõningate keerulisemate tekstide puhul olengi kaalunud, kas õigem oleks öelda "tõlkinud" või "vahendanud". Tõlkija on autori hääl, suuvooder teises keeles. (lk 8)
  • Tunnistan, et tõlkija vaiksed rõõmuhetked on need, mil tal õnnestub luua mõni uus sõna, nii et ka toimetaja seda aktsepteerib ja lugeja mõistab. (lk 9)
  • [M]is võiks olla tõlkija stiimuliks? Arvan, et jagamise rõõm, kui ta on leidnud mõne teksti, millest tahaks lasta ka teistel osa saada või mida ta püüab unustusest päästa. Iga oluline autor on omaette maailm, keeleline maailm. Tõlkimisprotsessi ajal on vahendajal võimalik selles maailmas elada, ja heal juhul, ise teksti valides, oma tõekspidamistele kinnitust leida. (lk 9)
    • Mati Sirkel "Arusaamatus ja arusaam" - "Tõlkija hääl II" Tallinn: SA Kultuurileht, 2014, lk 8-9


  • Tõlkija kannab suurt vastutust. Autori ees. Lugeja ees. Tõlkija tähtsusest ma ei oska palju arvata. Seda tean küll, et ilma meieta jääksid väga paljud autorid lugemishuvilistele tundmatuks ja koolilastel läbi õppimata. See tähendaks puudulikku üldharidust, mis on üks suur õnnetus.
  • Korralduslikult on [tõlkimises] palju muutunud. Kirjastamine on erakätes, tehnika on arenenud lausa uskumatult. Kuid tõlkimine ise on põhimõtteliselt samaks jäänud: nii täpselt kui võimalik, nii ustavalt autorile kui võimalik, ja heas emakeeles.
Albrecht Dürer. Püha Hieronymus oma töötoas (1515)
  • Quintilianus (u 35–100 pKr) [nimetas] kolme kõige olulisema tingimusena häirimatuks tööks öövaikust (silentium noctis), suletud tuba (clausum cubiculum) ja lambivalgust, resp. ühtainukest valgusallikat (lumen unum). Vaikust ja eraldatust on mõistagi vaja, et vaim oleks segajatest täiesti vaba (undique liber animus). Ent pidev öötöö nõuab head tervist ja lihtsat toitu. Töö kannab vilja siis, kui selle juurde asuda värskelt ja väljapuhanult.
Seega võiks sügise kõikehõlmavat tulekut ja kestust meie parasvöötmes võtta teatava privileegina, mida pakutakse vaimutööks.
  • … olgu tegemist koopa või kabinetiga, ikka on Hieronymusel õnnestunud kusagilt saada kirjutamiseks sobivad kivid, hea tugev laud või suurepärane kirjutuspult, kallihinnalised köited vedelevad hunnikutes, mahe lõvi kusagil põrandal, laual pealuu – selline see tõlkija elu ju ongi ja just sellist kabinetti tahaks, just sellist! Need värskendused viivad mõtted hoopis kõrvalistele radadele: peaks tellima mõnelt sisekujundajalt Hieronymuse ja teiste suurte tõlkijate kabinettide, kongide, koobaste analüüsi läbi aegade just sisekujundaja vaatekohalt. Jah, kui lubamatult vähe tähelepanu pööratakse koduajakirjades tõlkijate töötubade sisustusele, võrreldes sellega, kui vastutusrikas roll on tõlkijatel ühiskonnas olnud ja on ka edasi! Kas neil on lõvi või kassigi võimalik pidada ja kui ei ole, siis miks? Kas on seinal üldse ruumi korraliku Hieronymuse repro või posteri jaoks?
  • Tõlge on vist alati mütsak, niivõrd-kuivõrd, on sülem mitme inimese tahtmistest, kirjutaja ja tõlkija ja toimetaja ja nende sisemiste retsensentide taotlustest ja tunnetest, plaanidest ja unistustest, on natuke ebamäärase kujuga, ühtlasi on natuke nagu kukkumine, ja on natuke nagu pidu, koosviibimine mõne õilsamat tüüpi proovikivi ümber, jah, mütsak.
  • Jah, eks muidugi tõlkija vastutab, aga tõlkijal endalgi on hea, kui on üks sõber kõrval. Sa ei pruugi alati näha, mis apsaka sa teinud oled. Selles mõttes on toimetaja ikka vajalik. Seda ei tohi aga küll olla, et toimetaja domineerima hakkab, sest tõepoolest, vastutab tõlkija. Toimetaja tõlkija tööd ära teha ei saa, aga ei tohi ka tema tööd ära rikkuda. Toimetaja peab olema väga delikaatne. Ta peab laskma tõlkijal olla nii tark, nagu ta on, või nii rumal, nagu ta on.
    • "Toimetaja ei saa tõlkija tööd ära teha ega ära rikkuda", Maret Käbini intervjuu Krista Kaerale. "Tõlkija hääl", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 76
  • Säärane luule nagu Baudelaire'i oma on aga tähendusest tihti palju enam laetud kui mõni filosoofia [---] ja ometi ei nähta kogu selle mõtte-ehitise mahalammutamises ja hoopis piiratud rekonstrueerimises tõlke nime all midagi laiduväärset [---].

Viited[muuda]

  1. 1,0 1,1 Kadri Truska "Tõlkekriitika ajalehes Sirp 2012. aastal ilmunud tõlketeosearvustuste põhjal" Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, 2014, lk 9
  2. Kadri Truska "Tõlkekriitika ajalehes Sirp 2012. aastal ilmunud tõlketeosearvustuste põhjal" Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, 2014, lk 23
  3. Kadri Truska "Tõlkekriitika ajalehes Sirp 2012. aastal ilmunud tõlketeosearvustuste põhjal" Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, 2014, lk 5

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel