Minu vaarisa ja mina

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Minu vaarisa ja mina ehk suur ja väike Boy" on saksa kirjaniku James Krüssi lasteraamat. Eesti keeles ilmus see 1979. aastal kirjastuses Eesti Raamat Linda Ariva tõlkes (värsid tõlkis Harald Rajamets).

Tsitaadid väljaandest: James Krüss, "Minu vaarisa ja mina", tlk Linda Ariva, 1979.

  • Minu vaarisa oli tark mees. Kui ta sai kuuskümmend viis täis, tõmbas ta kaldale oma paadi ja püüginatad, millega ta elupäevad oli merivähke püüdnud ja hakkas treima. Ta treis vurrkanne ja värsse lastele, mis — nagu igaüks möönma peab — on igapidi tark tegevus.
Minu ajal, see tähendab, kui mina olin kümnene, oli mu vaarisa juba kaheksakümmend neli. Aga ta treis ikka veel, igatahes rohkem küll värsse kui vurrkanne.
Ta elas Helgolandi saare kiltmaal oma tütre juures, kes oli minu vanaema ja keda mina hüüdsin üla-memmeks, sellepärast et ta elas üleval Helgolandi kaljudel. (lk 6)
  • Ühel heal päeval jäid mu õed Anneke ja Johanneke leetritesse. See on küll paha haigus, aga Anneke ja Johanneke, kellel varsti enam ei palavikku ega üldse mingeid valusid ei olnud, leidsid, et leetrid on päris toredad. Neil polnud vaja koolis käia, nad võisid terve pika päeva oma nukkudega mängida ja said pealekauba veel naabritelt ja sugulastelt maiustusi.
Kõige suuremat kasu leetritest sain aga mina. Kuna see on nimelt nakkushaigus, siis majutati mind ümber. Mind saadeti Trafalgari tänavasse üla-memme ja vaarisa juurde. (lk 7)
  • "Halloo, Boy!" hüüdis vaarisa, kui ta nägi mind tulemas kogu oma elamisega. "Kas sa tahad laeva vahetada?"
"Just nii, kapten!" vastasin ma ja lõin vasaku käe oma villase tutimütsi äärde.
"Tervitatakse ikka parema käega," lausus vaarisa. "Pealegi pole mitte mina kapten. Kapten seisab seal uksel!" Ta osutas ülamemmele, kes selle peale pahandades pead raputas ja "rumalus" porises. (lk 7)
  • "Oi-jee," sosistas vaarisa mulle. "Kui ta kord juba kotermannidest pihta hakkab, siis jääb ta alles viimsepäeva kohtus uuesti vakka. Tule, vajume minema!"
Ta tõusis püsti ja sõnas: "Ma lähen treima, Margaretha, ja põngerja võtan kaasa!"
"Jah, tehke et te kaote ja jätke mind mu muredega üksi," hüüdis üla-memm. "Seda mõistavad kõik mehed. Ja õpeta poisile see amet varakult selgeks, et temast saaks ka samasugune päevavaras nagu sa isegi!" (lk 8)
  • "Kui te kohvi ja sooje saiu tahate saada, peate kella nelja ajal siia tulema!" kajas meile tagantjärele. "Mina oma jalga teie Soodomasse ja Komorrasse ei tõsta."
"Mis see Soodom ja Komorra on, vaarisa?"
"Need olid kaks linna, kus kõik käis pilla-palla, Boy. Seda võid piiblist lugeda."
"Aga mida mõtleb üla-memm selle Soodoma ja Komorraga?" küsisin mina.
"Nii nimetab ta minu värkstuba, Boy! Ja nüüd pane oma tutimüts pähe. Me peame üle tänava minema." (lk 8)
  • Nahk-Lisbeth polnud õigupoolest paha naine. Ta oli elusuurune nahast nukk, mille vaarisa oli Hamburgi aastalaadalt kalli raha eest ostnud. See lebas juba palju-palju aastaid väikeses kajutis vähipaadis, mille nimi oli loomulikult ka "Nahk-Lisbeth". Nukk oli omamoodi nagu paadi kaitsevaim ja seetõttu austatud isik. Aga täiskasvanud jutustasid meile, lastele temast sageli nii jubedaid lugusid, et ta ei paistnudki meie jaoks nii päris ohutu olevat. Ainult vaarisa ei jutustanud õudusjutte. Tema ütles: "See on puha rumal lora. See on ainult nukk, muud ei midagi. Ja jutul lõpp!" (lk 9)
  • Järgnesin nüüd vaarisale natakuuri, kus seisid ümmargused ja neljakandilised laastust ning köiest korvid, mis mulle siis peaaegu rinnuni ulatusid. Need olid natad, millega vähki püütakse, Nad lastakse pika köie otsas merepõhja ja jäetakse sinna terveks ööks seisma. Pika köie järgi, mille küljes nad nii-öelda ripuvad, on neid jälle kerge üles leida. Köie küljes on nimelt hulganisti korgitükke. See näeb välja nagu kett, millesse on lükitud korgist köömneleivakesed. Üleval vee peal lõpeb köis suure ümmarguse korgiga, mille küljes plagiseb kirju vimpel. Vaarisa oli oma elu jooksul palju nattasid meisterdanud. Ta oli ka tihti tormilõhutud nattasid parandanud. Töötuba, kus ta neid valmistas ja parandas, kutsuti natakuuriks, ja siia me seadsimegi end nüüd mugavasti sisse. (lk 11)